Terminoloogia

[one_full last=”yes” spacing=”yes” center_content=”no” hide_on_mobile=”no” background_color=”” background_image=”” background_repeat=”no-repeat” background_position=”left top” hover_type=”none” link=”” border_position=”all” border_size=”0px” border_color=”” border_style=”” padding=”” margin_top=”” margin_bottom=”” animation_type=”” animation_direction=”” animation_speed=”0.1″ animation_offset=”” class=”” id=””][fusion_widget_area name=”avada-custom-sidebar-faq” background_color=”” padding=”” class=”” id=””][/fusion_widget_area][/one_full][one_full last=”yes” spacing=”yes” center_content=”no” hide_on_mobile=”no” background_color=”” background_image=”” background_repeat=”no-repeat” background_position=”left top” hover_type=”none” link=”” border_position=”all” border_size=”0px” border_color=”” border_style=”” padding=”” margin_top=”” margin_bottom=”” animation_type=”” animation_direction=”” animation_speed=”0.1″ animation_offset=”” class=”” id=””][fusion_text]A
Aasta, Jerusemi – Satania päev on Urantia aja kolm päeva miinus üks tund neli minutit ja viisteist sekundit, mis on võrdne Jerusemi pöörlemisajaga ümber telje. Süsteemi aasta koosneb sajast Jerusemi päevast. 46:1.2

Aasta, Nebadoni – Nebadoni aasta kujutab endast ühte osa universumi Uversa ümber tiirlemise ajast ning see võrdub saja universumi standardpäevaga, mis on ligikaudu viis Urantia aastat. 33:6.7

Abielu – Abielu on institutsioon, millega ühiskondlik organism reageerib inimese lakkamatust tungist sugu jätkata ehk ennast jäädvustada tekkinud alalisele bioloogilisele pingele. Paaritumine on igati loomulik ja kui lihtne ühiskond muutus keeruliseks, arenesid vastavalt ka paaritumiskombed, tekkis abieluinstitutsioon. Kõikjal, kus ühiskonna areng jõudis kommete tekkimise etapini, hakkas arenema ka abieluinstitutsioon. 82:3.1

ABIELU — paariheitmine — tuleneb kahesoolisusest. Abielu on inimese kohanemisreaktsioon kahesoolisusega, perekonnaelu aga kõigi arenguliste ja kohanemisreaktsioonide kogusumma. Abielu on püsiv; bioloogiline areng ei eelda seda, kuid see on kogu ühiskonna arengu alus ja jääb seetõttu mingis vormis kindlasti ka edaspidi püsima. Abielu on andnud inimkonnale kodu ja kodu on kogu pika ning pingutava arengu hiilgav kroon. 82:0.1

Koduga kulmineeruv abielu on tõepoolest inimese ülevaim institutsioon, kuid see on sisuliselt inimomane — seda ei oleks kunagi tohtinud sakramendiks nimetada. 83:8.1

Abielu oli ja on praegugi inimese ülim unistus ajalikust ideaalist. Kuigi see kaunis unistus nii harva täielikult täitub, püsib ta kauni unistusena, mis meelitab edenevat inimkonda alati veelgi suuremat inimlikku õnne püüdma. Ent noortele meestele ja naistele tuleks õpetada midagi ka abielu tegelikkusest, enne kui nad satuvad vastamisi perekonnaelu rangete nõudmistega; noorusideaale tuleks kainestada illusioonide mõningase abielueelse hajutamisega. 83:8.6

Abielu, mille juurde kuuluvad lapsed ja sellest tulenev perekonnaelu, stimuleerib inimloomuse kõrgemaid potentsiaale, avades samal ajal ideaalse tee nende sureliku isiksuse ergastatud omaduste väljendamiseks. 84:7.28

Absoluta – Kosmose võimsusvaru on reaalsuse-eelne; see on Määratlematu Absoluudi valdkond ning reageerib vaid Kõikse Isa isikulisele haardele, vaatamata sellele, et näib olevat muudetav Esmaste Meister-Jõukorraldajate kohaloleku abil. Uversal märgitakse kosmose võimsusvaru terminiga absoluta. 42:2.5 (Samuti 11:8.5)

Absolutum – Igavene Saar koosneb vaid ainestumise ühest kujust: püsivatest reaalsussüsteemidest.

Konkreetselt kujutab Paradiisi aines endast ruumivõimsuse ühtlast organiseeritust, mida ei kohta mitte kuskil mujal kogu ääretus universumite universumis. Erinevates universumites tuntakse seda erinevate

nimede all ning Nebadoni Melkisedekid andsid sellele ammu nimeks absolutum. Paradiisi lähteaines pole ei surnud ega elav: tegu on Esimese Allika ja Keskme algse mittevaimse väljendusega — see on Paradiis ning Paradiisist ei ole olemas koopiaid. 11:2.9

Absoluutne tasand – Absoluutne tasand on alguseta, lõputa, ajata ja ruumita. Näiteks Paradiisisaarel pole ei aega ega ruumi, Paradiisi aegruumiline seisund on absoluutne. Paradiisi Jumalused on saavutanud selle tasandi eksistentsiaalselt Kolmsuses, ent see kolmas, ühendava Jumaluse avaldumistasand pole kogemuslikult täiesti ühildunud. Ükskõik millal, kus ja kuidas Jumaluse absoluutne tasand ka ei toimi, alati avalduvad Paradiis-absoluutsed väärtused ja tähendused. 0:1.13

Abstraktsioon – Filosoofid teevad oma kõige suurema vea siis, kui nad eksivad petlike abstraktsioonide rappa, tavatsedes keskendada tähelepanu reaalsuse ühele tahule ja kinnitada siis, et selline üksik tahk ongi kogu tõde. 2:7.5

Aeg – Jumalus sai vaid tänu kõikjale jõudmisele ühendada aegruumilised avaldumised piiritletud kontseptsiooniks, sest aeg on järjestikuste hetkede jada ja ruum on omavahel ühendatud punktide süsteem. Te tajute aega ikkagi analüüsi ja ruumi sünteesi tulemusena. 118:3.1

Aeg on loodud-olendi teadvusega tajutav ajalike sündmuste voog. Ajaks nimetatakse järjestust, mille järgi sündmusi ära tuntakse ja eristatakse. Ruumiuniversum on ajaga seotud nähtus, nagu seda nähakse igasugusest sisemisest vaatepunktist väljaspool fikseeritud asukohaga Paradiisi. Aja liikumine ilmneb ainult suhtes millegagi, mis ajanähtusena ruumis ei liigu. Paradiis ja selle Jumalused universumite universumis on nii ajast kui ka ruumist kõrgemal. Asustatud maailmades on inimisiksus (kelles elab ja keda suunab Paradiisi-Isa vaim) ainus füüsiline reaalsus, mis võib ajalike sündmuste ainelist järjestust ületada.

Loomad ei taju aega nii nagu inimene ning ka inimesele näib tema osalise ja piiratud vaatepunkti tõttu aeg vaid sündmuste järgnevusena. Kui aga inimene tõuseb kõrgemale ja liigub sissepoole, avardub tema vaatepunkt sellele sündmuste kulule niivõrd, et ta tajub seda üha enam kui tervikut. Varem sündmuste järgnevusena tundunud nähtust näeb ta nüüd kui terviklikku, täiuslikus seoses olevat tsüklit ja nii asendub kunagine sündmuste lineaarne järjestus üha enam ringja samaaegsusega. 130:7.5

Inimkond on pikaldane taipama, et aine on kõiges isikulises morontia skelett ning need mõlemad on kestva vaimureaalsuse peegelduvad varjud. Kui kaua läheb veel aega, kuni te hakkate nägema aega igaviku liikuva kujutisena ja ruumi Paradiisireaalsuste põgusa varjuna? 189:1.3

Agondonter – Jerusemil elavad neist isoleeritud maailmadest pärit tõusuteelised omaette sektoris ning neid nimetatakse agondonter’iteks, see tähendab arenevateks tahteolenditeks, kes võivad ilma nägemata uskuda, isoleerituina sihikindlaks jääda ning ka üksi ületamatutest raskustest võidukalt jagu saada. 50:7.2

Ajalik eesmärk – Jumala leidmine Paradiisis.

Alamabsoluutselt vältimatu – Me tavatseme kõnelda Jumaluse kolmesest isikustumisest kui absoluutselt vältimatust ning meil on kombeks pidada Seitsme Meistervaimu ilmumist alamabsoluutselt vältimatuks. 16:1.1

Algkuju – Algkuju on see algne näidis, mille järgi valmistatakse koopiad. Igavene Paradiis on algkujude absoluut, Igavene Poeg on isiksuse algkuju, Kõikne Isa on nende mõlema otsene esiisa ja algallikas. Ent Paradiis ei saa annetada algkuju ja Poeg ei saa annetada isiksust. 0:6.13

Aga algkuju on algkuju ja jääb algkujuks, paljundamise teel sünnivad üksnes koopiad. 0:6.10

Algne – Esimese Allika ja Keskme tingimatu kontseptsioon, see MINA OLEN algne avaldumine, millest on saanud alguse kogu reaalsus. 115:3.6

Algne on see, mis on. 115:3.11

Allisikuline – Inimene hoomab meeleilminguid ka elusorganismides, kes toimivad allisikulisel (looma) tasandil. 6:6.1

Altruism – Kaasinimeste teenimine. 3:5.7

Ambitsioonikus – Edasipüüdlikkus (ambitsioonikus) on ohtlik, kuni see pole täielikult ühiskonda sulandunud. Te omandate iga vooruse tõeliselt alles siis, kui teie teod teevad teid selle vääriliseks. 48:7.19

Apostel – Sellest päevast hakati Jeesuse valitud nõustajate peret apostliteks nimetama, eristamaks neid uskuvate jüngrite hulkadest, kes edaspidi teda järgima hakkasid. 137:1.7

Areng, vaimne – Vaimne areng on kasvava ja vabatahtliku headusevaliku kogemus, millega kaasneb samaväärne ja järjest kahanev kurja võimalus. 132:3.8

Arm – Arm ei ole midagi muud kui õiglus, mida leevendab tarkus, mis kasvab välja teadmiste täiuslikkusest ning piiritletud loodud-olendite loomuomaste nõrkuste ja keskkonnaoludest johtuvate takistuste täielikust tundmisest. 2:4.1

Arm on headuse ja armastuse loomulik ja vältimatu tulemus. Armastava Isa headusest kantud olemus ei saa keelduda osutamast targasti armu oma universumilaste kõikide rühmade kõikidele liikmetele. Igavene õiglus ja jumalik arm kokku moodustavad selle, mida inimkogemuses kutsutakse erapooletuseks.

Jumalik arm kujutab endast erapooletusel rajanevat meetodit universumite täiuslike ja ebatäiuslike tasandite kokkusobitamiseks. Arm on Ülimuslikkuse õiglus, mis on seatud vastavusse areneva piiritletuse olukordadega; see on igaviku õiglane meel, teisendatuna sellisesse vormi, mis sobib enim aja laste kõige olulisemate huvidega ning universumi heaoluga. 2:4.5

Õigusemõistmine on kollektiivne mõte õiglusest ning arm selle isikuline väljendus. Arm on armastusest kantud mõtteviis. 10:6.18

Armastus – Isiksustevahelise soodsa ühenduse saladuseks on armastus. 12:9.2

Ehkki see termin tähistab tõepoolest inimese kõrgeimat arusaama surelikest austus-ja kiindumussuhetest, märgib ta üsna sageli ka väga paljut inimsuhetes sisalduvat läbinisti madalat, mille kohta oleks täiesti sobimatu tarvitada ükskõik missugust nendest sõnadest, mida kasutatakse, et tähistada elava Jumala võrreldamatut kiindumust oma universumiolenditesse! 2:5.11

Jumal on armastus, kuid armastus ei ole Jumal. Jumalik armastus surelike olendite vastu avaldub kõige enam Mõttekohandajate annetamises, ent Isa armastuse kõrgeimat ilmutust võite näha tema Poja Miikaeli annetumiselus, kui too elas maa peal oma ideaalset vaimset elu. Inimese sisimas elav Kohandaja on see, kes muudab Jumala armastuse iga inimhinge jaoks isiklikuks. 2:5.10

Kõikne ilu on Paradiisisaare peegelduse äratundmine ainelises loodus, igavene tõde on aga Paradiisi-Poegade eriline hoolekanne, kes annetavad end surelikele rassidele ja valavad ka oma Tõe Vaimu kõigi rahvaste peale välja. Jumalik headus ilmneb täielikumalt Lõpmatu Vaimu loendamatute isiksuste armastavas hoolekandes. Kuid armastus, nende kolme omaduse kogusumma, on inimese mõistmine, et Jumal on tema vaimne Isa. 56:10.17

Armastus on soov teha teistele head. 56:10.21

Oma kaaslaste väärtused võite avastada kõige paremini sel teel, et teete kindlaks nende motivatsiooni. Kui keegi teid ärritab, tekitab teis pahameelt, peaksite püüdma osavõtlikult välja selgitada tema seisukoha, tema nii ebameeldiva käitumise põhjused. Kui te saate kord oma naabrist aru, siis muutute sallivaks ning see sallivus kujuneb sõpruseks ja küpseb armastuseks. 100:4.4

Kui te vaid aimaksite oma kaaslaste motiive, mõistaksite neid palju paremini. Kui te vaid tunneksite oma kaaslasi, hakkaksite neid lõpuks armastama. Te ei saa oma kaaslasi tõeliselt armastada üksnes tahte abil. Armastus sünnib vaid siis, kui saate oma naabri motiividest ja tunnetest täielikult aru. Tähtis pole mitte niivõrd täna kõiki inimesi armastada, kuivõrd õppida iga päev veel üht inimolendit armastama. Kui te hakkate iga päev või iga nädal veel ühest kaasinimesest aru saama ning kui see on teie võimete piir, siis muudate te kindlasti oma isiksust sotsiaalsemaks ja tõeliselt vaimsemaks. Armastus nakkab ja kui inimlik andumus on arukas ja tark, on armastus vihkamisest haaravam. Ent tõeliselt nakkav on vaid ehtne ja isetu armastus. Kui iga surelik võiks saada tugeva kiindumuse objektiks, täidaks see healoomuline viirus inimkonna tundeküllast emotsioonidevoogu peagi sel määral, et armastus hõlmaks kogu tsivilisatsiooni ja see tähendaks inimestevahelise vendluse teostumist. 100:4.6

Isaarmastus ei tarvitse last ära hellitada ega pahet soosida, see pole kunagi küüniline. Isaarmastusel on vaid üks eesmärk ning see otsib inimeses alati kõige paremat — see on tõelise lapsevanema hoiak. 140:5.12

Isaarmastus vastab meeleldi kurjale heaga — tasub ebaõiglust headusega. 140:5.24

Armastus selle sõna tõelises tähenduses tähendab tervikisiksuste vastastikust lugupidamist. 112:2.7

Kui te õpite armastama vaid neid, kes armastavad teid, olete määratud elama kitsast ja väiklast elu. Inimlik armastus võib tõesti olla vastastikune, kuid jumalik armastus on rahulduse otsimisel igati väljapoole suunatud. Mida vähem on iga loodud-olendi olemuses armastust, seda suurem on armastusevajadus ja seda enam püüab jumalik armastus seda vajadust rahuldada. Armastus ei ole kunagi omakasupüüdlik ja seda ei saa iseendale kinkida. Jumalik armastus ei saa jääda väljendamata, seda tuleb isetult annetada. 156:5.11

Teie võimetus või tahtmatus oma kaaslastele andestada mõõdab teie ebaküpsust, teie suutmatust jõuda täiskasvanu osavõtlikkuse, arusaamise ja armastuse tasemele. Te peate vimma ja haute kättemaksu võrdeliselt sellega, kui vähe te tunnete oma laste ja kaasinimeste sisemist olemust ja tõelisi igatsusi. Armastus on jumaliku ja sisima elutungi väljendus. See rajaneb arusaamisel, toitub isetust teenimisest ja täiustub tarkuses. 174:1.5

Tõeline armastus ei lähe vihkamisega kompromissile ega andesta seda: ta hävitab selle. Jeesuse armastus ei piirdu kunagi ainult andestamisega. Meistri armastus sisaldab endas paranemist, igavest ellujäämist. 188:5.2

See on suurim armastus, kui inimene on valmis andma oma elu sõprade eest. 188:5.7

Armastus on kõrgeim aje, mida inimene võib oma tõusuteel universumis järgida. Ent armastus ilma tõe, ilu ja headuseta on vaid tundmus, filosoofiline moonutus, psüühiline illusioon, vaimne pettus. Edenevatel morontia- ja vaimse edasiliikumise tasanditel tuleb armastust alati uuesti määratleda. 196:3.29

Arusaamine – Kooskõlastamise impulss, ideede spontaanne ja pealtnäha automaatne seostamine. See on anne seostada omandatud teadmisi, kiiresti arutleda, kiiresti aru saada ja kiiresti otsustada. 36:5.7

Äratundmine on intellektuaalne protsess, mille käigus välismaailmast saadud sensoorsed muljed sobitatakse indiviidi mälupiltidesse. Arusaamine tähendab, et need äratuntud sensoorsed muljed ja nendega seotud mälupildid on integreerunud või korrastunud dünaamiliseks põhimõtete võrguks. 111:4.1

Arutlus – Arutlus on teaduse meetod, usk on religiooni meetod, filosoofia püüab kasutada meetodina loogikat. 101:2.2

Arutlus võib teaduslike uuringute toel viia looduse kaudu tagasi Algpõhjuseni, kuid on tarvis religioosset usku, et muundada teaduse Algpõhjus päästvaks Jumalaks; peale selle on vaja ilmutust, et kinnitada seda usku, seda vaimset taipamist. 101:2.3

Asitõendid – Asitõendeid, seda erapooletu õigluse (õigluse ja armu kooskõla) alust esitavad Kolmanda Allika ja Keskme isiksused: Kolmanda Allika ja Keskme, kes on Isa ja Poja ühine esindaja kõikides maailmades ja kogu loodu arukate olendite meele jaoks. 10:6.3

Ateism –  Seega materialism, ateism on inetuse tipp, kauniduse piiritletud antiteesi kulminatsioon. 56:10.4

Avastusretk, ülim – Maale jääb veel kauaks niisuguseid arglikke, kartlikke ja kõhklevaid indiviide, kes eelistavad sel viisil religioosset lohutust saada, ehkki end ametliku religiooniga sidudes lähevad nad kompromissile isiksuse sõltumatusega, alandavad oma eneseväärikust ja loobuvad täielikult õigusest osaleda selles kõige põnevamas ja innustavamas võimalikus inimkogemustes: isiklikus tõeotsingus, intellektuaalse avastuse elevas rõõmus, isikliku usukogemuse reaalsuste kindlameelses uurimises, ülimas rahulduses, mida pakub vaimse usu poolt intellektuaalse kahtluse üle saavutatud võidu tegelikust teostumisest tuleneva isikliku triumfi kogemine, mis on ausalt saavutatud kogu inimeksistentsi ülimal avastusretkel — inimese Jumala-otsingus enda jaoks ja endana, ning tema leidmises. 155:5.10

B

Baal – Põhjapoolsed ja paiksemad kaananlased (baallased) ostsid, müüsid ja pantisid vabalt oma maid. Sõna „baal” tähendab omanikku. Baali-kultuse aluseks olid põhiliselt kaks õpetust: esiteks vara vahetamine, lepingute seadustamine — õigus maad osta ja müüa. Teiseks arvati, et Baal saadab vihma — ta oli mullaviljakuse jumal. Hea saak sõltus Baali soosingust. See kultus oli tugevasti seotud maaga, selle omanduse ja viljakusega. Baallaste seas oli maa, majade ja orjade omamine üldlevinud. Nad olid aristokraatidest maaomanikud, kes elasid linnades. Igal Baalil olid oma pühapaik, preesterkond ja „pühad naised”, rituaalsed prostituudid. 97:3.3

C

D

Demokraatia – Inimesed on teinud ebajumala ka demokraatiast, mis ülistab ja jumaldab tavainimese mõtteid, mida üheskoos nimetatakse „avalikuks arvamuseks”. Üksikisiku arvamust ei peeta iseenesest eriti väärtuslikuks, ent kui palju inimesi funktsioneerib koos demokraatiana, peetakse sedasama keskpärast arvamust õiglaseks vahekohtunikuks ja õigluse normiks. 88:3.4

Dogmaatilisus – Sektantlus on korraldusliku religiooni haigus ja dogmaatilisus vaimne orjus. Religioon ilma kirikuta on tunduvalt parem kui kirik ilma religioonita. 99:6.1

Doktriin – Muistsel ajal oli mõjuvõimsaks fetišiks hirmutekitav sõna doktriin, kohutavaim kõigist inimest orjastanud türannidest. Fetišiks kujunenud doktriin sunnib surelikku inimest vagatsemise, fanatismi, ebausu, sallimatuse ja kõige jõledamate barbaarsete julmuste haardesse. Nüüdisaegne tarkusest ja tõest lugupidamine on alles hiljaaegu pääsenud kalduvusest seada fetišeid mõtlemise ja arutlemise kõrgematele tasemetele. Mis puutub arvukatesse fetišiks muutunud kirjutistesse, mida erinevate uskude pooldajad peavad pühadeks raamatuteks, siis ei usuta ainult seda, et kõik neis raamatutes on tõsi, vaid ka seda, et raamatus sisaldub kogu tõde. Kui mõni püha raamat räägib juhtumisi, et maakera on lame, siis keelduvad muidu terve mõistusega mehed ja naised pikkade inimpõlvede vältel aktsepteerimast kindlaid tõendeid selle kohta, et planeet on ümmargune. 88:2.7

E

Ebaküpsus – Teie võimetus või tahtmatus oma kaaslastele andestada mõõdab teie ebaküpsust, teie suutmatust jõuda täiskasvanu osavõtlikkuse, arusaamise ja armastuse tasemele. 174:1.5

Edevus – Soov oma kogutud vara näidata. 69:5.6

Eelarvamus – Eelarvamus pimestab hinge, nii et see ei suuda tõde ära tunda, ja eelarvamust saab kõrvaldada vaid hinge siira andunud pühendumisega sellele üritusele, mis hõlmab kõike ja kõiki kaasinimesi. Eelarvamus on lahutamatult seotud isekusega. Eelarvamuse võib kaotada ainult sel teel, et loobutakse omakasupüüdlikkusest ja asendatakse see rahulduse otsimisega ürituse teenimisest, mis on suurem nii isiklikust minast kui ka kogu inimkonnast — Jumala otsimisega, jumalikkuse saavutamisega. Isiksuse küpsust näitab inimihade selline muundumine, et inimene püüab pidevalt teostada vaid neid väärtusi, mis on kõrgeimad ja eriti jumalikult ehedad. 160:1.13

Eetika – Eetika on ühiskonna või rahva väline peegel, mis kajastab tõetruult sisemiste vaimsete ja usuliste arengute muidu nähtamatut progressi. 102:8.4

Eksistentsiaalne – on sõna, mida kasutatakse raamatus üsna sageli. See tähendab midagi igavikulist, millel pole algust ega lõppu. Puudub selline aeg, kui teda ei eksisteerinud. Eksistentsiaalsel olid kõik teadmised juba enne kogemusi.

El – Kogu selle terminoloogilise segaduse ja kontseptsioonide ähmasuse olukorras püüdsid paljud vagad usklikud siiralt palveldada kõiki neid arenevaid jumalusi ja üha enam tavatseti nimetada seda liit-Jumalust Eliks. Selle terminiga hõlmati teisigi beduiini loodusjumalaid. 96:1.7

El Elyon – Pärast Melkisedeki Saalemis viibimist püsis õpetus sellest Jumalusest erinevates variantides veel sajandeid ja seda tähistati üldise terminiga El Elyon, Kõigekõrgem Jumal taevas. Paljud semiidid, kaasa arvatud Aabrahami otsesed järeltulijad, kummardasid erinevatel aegadel nii Jahvet kui ka El Elyoni. 96:1.4

El Šaddai – Raske on selgitada, mida El Šaddai esindas. See oli liitidee Jumalast, tuletatud Amenhotepi Tarkuseraamatu õpetustest ja mõjutatud Ehnatoni Atoni-doktriinist ning hiljem Melkisedeki õpetustest, mis sisaldusid El Elyoni idees. Ent kui Šaddai kuju heebrea meelde tungis, andsid sellele värvi kõrbes säilinud uskumused Jahvest. 96:1.5

Ellujäämine – Surelike loodud-olendite ellujäämine sõltub täielikult surematu hinge väljaarenemisest surelikus meeles. 36:6.5

Igavest ellujäämist võivad ohustada ainult isiku enda meele otsused ja hinge valik. 67:7.5

Inimese ellujäämine sõltub suurel määral tahtlikust pühendumisest nende väärtuste valimisele, mille on välja valinud see vaimsete väärtuste sortija — sisimas elav tõlgendaja ja ühendaja. 196:3.17

Elohim – Kišis ja Uuris püsisid pikka aega sumeri-kaldea rühmad, kes õpetasid arusaama kolmainu Jumalast, mis põhines Aadama ja Melkisedeki aegsetel pärimustel. See õpetus kandus Egiptusesse, kus Kolmsust palveldati Elohimi ehk ainsuses Eloahi nime all. 96:1.8

Elu – Me räägime elust kui „energiast” ja „jõust”, kuid tegelikult pole tegu kummagagi neist. Jõud ja energia reageerivad gravitatsioonile mitmel viisil, elu mitte. Ka mudel ei reageeri gravitatsioonile, sest see on energiate konfiguratsioon, mis on gravitatsioonile juba reageerinud. Elu kui selline on mingi mudeli järgi moodustunud või muul viisil eraldunud energiasüsteemi — ainelise, meeleomase või vaimse energiasüsteemi — elustamine.

Elu tekitamisega arenevatel planeetidel on seotud mõningad seigad, mis pole meile päris selged. Me saame täielikult aru Elukandjate elektrokeemiliste valemite füüsilisest ülesehitusest, kuid ei saa päriselt aru elu aktiveeriva sädeme olemusest ja allikast. Me teame, et elu voolab Isast, Poja kaudu ja Vaimu toimel. 36:6.7

Eraldada üks osa elust ja nimetada seda religiooniks tähendaks lammutada elu ja moonutada religiooni. Ning just seepärast nõuab palveldamise Jumal täit truudust või siis üldse mitte midagi. 102:6.1

Aineline ise, inimidentiteedi ego-olemusvorm, sõltub füüsilise elu ajal ainelise elu kandja jätkuvast funktsioneerimisest, energiate ja intellekti ebapüsiva tasakaalu jätkuvast eksisteerimisest, mida Urantial on hakatud eluks nimetama. Ent ellujäämisväärtusega iseolu, mis suudab ületada surmakogemuse, kujuneb välja ainult tänu sellele, et areneva isiksuse identiteet kantakse ajutisest elukandjast — ainelisest kehast — potentsiaalselt üle kestvamasse ja surematusse morontiahinge ning edasi neile tasanditele, kus see täitub vaimureaalsusega ja saavutab lõpuks vaimureaalsuse staatuse. See tegelik üleminek ainelistelt sidemetelt morontiaga samastumisele toimub tänu Jumalat otsiva inimolendi otsuste siirusele, püsivusele ja vankumatusele. 112:2.20

Elu on algse kosmilise põhjusliku seose kohandamine universumi olukordade nõudmistele ja võimalustele ning see tekib Kõikse Meele toimel ja käivitub Jumala kui vaimu vaimusädemest. Elu tähendus seisneb selle kohandatavuses, elu väärtuseks on arenemisvõime — isegi kuni jumalateadvuse kõrgusteni. 130:4.7

Elu, Jeesuse – Jeesuse elu on kõigile pettunud idealistidele igaveseks lohutuseks. 126:5.4

Elukandja – Elu ei teki iseeneslikult. Elu ehitatakse üles vastavalt (ilmutamata) Olemise Arhitektide koostatud plaanidele ja see ilmub asustatud planeetidele kas otseselt sissetooduna või kohaliku universumi Elukandjate tegevuse tulemusena. Need elukandjad on universumi Poegade mitmekesises peres üks huvitavamaid ja mitmekülgsemaid olendirühmi. Neile on usaldatud loodud-olendite elu kavandamine ja kandmine planeedisfääridele. Ja pärast elu istutamist neisse uutesse maailmadesse jäävad nad pikaks ajaks sinna selle arenemist edendama. 36:0.1

Elukandjad on elavad katalüsaatorid, mis ergutavad, korrastavad ja elustavad ainelist liiki eksistentsi muidu inertseid elemente. 36:3.5

Energia – Vaim on jumalik siht ning vaimumeel on tegutsev jumalik siht. Energia on asi, meel on tähendus, vaim on väärtus. 9:4.5

Sõna ENERGIA kasutame kõikehõlmava terminina nii vaimu, meele kui ka aine vallas. 0:6.2

Näiteks käesolevas kirjas tähistame sõnaga energia kõiki tajutava liikumise, tegevuse ja potentsiaali vorme, sõnaga jõud energia gravitatsioonieelset astet ja sõnaga võimsus energia gravitatsioonijärgset astet. 42:2.1

Energia lähtub Paradiisist kujul, mille ta on omandanud jumaliku käsu kohaselt. Energia — puhas energia — saab osa jumaliku korrapära olemusest, selles avaldub sarnasus ühte Jumalasse hõlmatud kolme Jumalaga, nagu nad tegutsevad universumite universumi keskuses. 42:1.6

Energia, esilekerkiv – Märgib kõiki energiaid, mis reageerivad küll Paradiisi gravitatsioonile, kuid mitte veel kohalikule ehk lineaargravitatsioonile. Tegu on energia-aine elektronieelse tasandiga. 0:6.6

Et muundada kosmose võimsusvaru ürgjõuks, piisab esmaste jõukorraldajate passiivsest kohalolekust ja niisuguses aktiveeritud ruumiväljas alustavad needsamad jõukorraldajad oma esialgset ja aktiivset tegevust. Enne universumi võimsusena ilmumist peab ürgjõud energia avaldumisaladel läbima kaks selgepiirilist muundumisfaasi. Need kaks esilekerkiva energia taset on: a. võimsusenergia, b. gravitatsioonienergia. 42:2.10

Energia, füüsiline – Füüsiline energia on tajutava liikumise, tegevuse ja potentsiaali kõiki faase ning vorme märkiv mõiste. 0:6.3

Energia, gravitatsioon – Nüüd ilmuv energia, mis reageerib gravitatsioonile, kannab universumi võimsuse potentsiaali ning sellest saab kogu universumi aine aktiivne esivanem. See teisene ehk gravitatsioonienergia tuleneb energia viimistlemisest, mis tekib Abistavate Transtsendentsete Meister-Jõukorraldajate poolt kehtestatud rõhu-kohalolekust ja pingetendentsidest. Nende jõukäsitsejate töö tulemusena jõuab kosmoseenergia kiiresti võimsusenergia etapilt gravitatsioonietapile ning hakkab nüüd otseselt reageerima Paradiisi (absoluutse) gravitatsiooni ringjale haardele, ilmutades ka teatavat võimet olla tundlik lineaarse gravitatsiooni tõmbe suhtes, mis on omane peagi ilmuvale energia ja aine elektronlikule ja elektronijärgsele ainelisele massile. Niipea kui ilmneb gravitatsioonile reageerimine, võivad Abistavad Transtsendentsed Meister-Jõukorraldajad kosmose energiatsüklonitest taanduda eeldusel, et on olemas Universumi Võimsusesuunajaid, keda sellele tegevusalale lähetada. 42:2.12

Energia, Havona – Paradiisi poole edasi minnes vaatleme järgmisena energia eksisteerimise eelset faasi, mis on iseloomulik kesksele universumile. Siin näib arengutsükkel liikuvat tagurpidi; energia-võimsus hakkaks nagu liikuma tagasi jõu suunas, kuid see jõud ei sarnane enam sugugi kosmose võimsusvaru ja ürgjõuga. Havona energiasüsteemid ei ole kahesed, nad on kolmesed. Uversal nimetatakse neid Havona energiaid terminiga triata. 42:2.16

Energia, puhas – Ürgjõudu nimetatakse ka puhtaks energiaks, Uversal märgime seda terminiga segregata. 42:2.9

Puhas energia on kõigi suhteliste, mittevaimsete funktsionaalsete reaalsuste esivanem, puhas vaim aga on kõigi põhiliste energiasüsteemide jumaliku ja suunava ülemjuhtimise potentsiaal. Ning need reaalsused, mis on nii mitmekesiselt avaldunud üle kogu ruumi ning nii erinevatena täheldatavad aja liikumises, on mõlemad koondunud Paradiisi-Isa isikus. 56:1.4

Energia, transtsendentne – Transtsendentne energia. See energiasüsteem toimib Paradiisi ülemiselt tasemelt ja lähtub sellelt ning hõlmab ainult absoniitseid rahvaid. Uversal nimetatakse seda terminiga tranosta. 42:2.18

Energia, võimsus – Võimsusenergia. See on tugevasti suunatud, massina liikuv, kõrge pingega ja jõuliselt reageeriv energia — esmaste jõukorraldajate tegevusega liikuma pandud hiiglaslikud energiasüsteemid. See esmane ehk võimsusenergia ei reageeri algul selgesti Paradiisi-gravitatsiooni tõmbele, kuigi see reageerib ilmselt kogumassiga või oma suunaga ruumis Paradiisi alaosast toimivate absoluutsete mõjude kogumile. Kui energia jõuab tasandile, kus ta hakkab reageerima Paradiisi ringja ja absoluutse gravitatsiooni mõjule, asuvad esmaste jõukorraldajate asemel tegutsema nende teisesed kaaslased. 42:2.11

Enesesalgamine – Tõelise paarisabielu ideaal hõlmab enesesalgamist. 83:6.6

Eneseteadvus – Eneseteadvus kätkeb endas intellektuaalset teadlikkust isiksuse tegelikkusest ning sinna kuulub võime ära tunda teiste isiksuste reaalsust. Ta annab tunnistust sellest, et olend suudab individuaalselt kogeda kosmilisi reaalsusi, aga samuti on suutlik kogema nende reaalsuste kaudu; isiksussuhetes universumiga võrdub see identiteedi staatuse saavutamisega. 16:8.6

Erapooletus – Igavene õiglus ja jumalik arm kokku moodustavad selle, mida inimkogemuses kutsutakse erapooletuseks. 2:4.4

Erapooletus (õigluse ja armu kooskõla) 10:6.3

Esimene Allikas ja Kese – Jumal — Kõikne Isa — on Esimese Allika ja Keskme isiksus. 0:3.10

Esimene Allikas ja Kese on seega esmane igas valdkonnas, olgu see jumalustatud või mittejumalustatud, isikuline või mitteisikuline, reaalne või potentsiaalne, piiritletud või lõpmatu. Ei eksisteeri ühtegi asja ega olendit, ei suhtelisust ega lõplikkust, mis poleks otseses või kaudses seoses Esimese Allika ja Keskmega ega sõltuks sellest. 0:3.11

Esseenid – Esseenid olid tõeline ususekt, mis tekkis Makkabi mässu ajal, ja nemad olid oma nõuetes mõnes mõttes rangemad kui variserid. Nad olid omaks võtnud palju pärsia uskumusi ja tavasid, elasid vennaskonnana kloostrites, ei abiellunud ning neil oli kõik ühine. Nad keskendusid õpetustele inglitest. 137:7.8

Evolutsioon – Järkjärguline loomine. 74:8.4

Loomine ajas. 105:6.5

F

Fetišid – Uskumus, et vaim võib minna elutu asja, looma või inimese sisse, on väga iidne ja auväärne, olles valitsenud juba religiooni evolutsiooni algusest saadik. See õpetus seestumusest ei ole midagi muud kui fetišism. 88:0.1

Filosoofia – Filosoofia on inimese püüd inimkogemust ühendada. 196:3.30

G

Gradant – Kaaluühiku „gradant” saamisel on aluseks täielikult väljakujunenud ultimaaton ja see määrang lähtub kümnendsüsteemist ning võrdub peaaegu täpselt kümne untsi ehk 280 grammiga teie kaalu järgi. 46:1.2

Gravita – Võimsusesuunajad koos oma abilistega panevad liikuma superuniversumite füüsilisi süsteeme. Need ainelised moodustised, mida tuntakse gravita’na, on oma ülesehituselt kahesed. 11:8.7

Universumivõimsus. Kosmosejõud on muudetud kosmoseenergiaks ja sellest edasi gravitatsiooni kontrollile alluvaks energiaks. Seega on füüsiline energia küpsenud punktini, mil seda saab suunata võimsusekanalitesse ja panna teenima universumi Loojate mitmesuguseid eesmärke. Seda tööd teevad suuruniversumis — korrastatud ja asustatud loodutes — füüsilise energia mitmekülgsed suunajad, keskused ja juhtijad. Need Universumi Võimsusesuunajad kontrollivad seitsme superuniversumi praeguse energiasüsteemi kolmekümnest faasist enam-vähem täielikult kahtekümmet ühte. See võimsuse-energia-aine valdkond on Seitsmekordse aruka tegevuse ala, kus ta tegutseb Ülima kontrollile alluvas ajas ja ruumis.. Universumivõimsuse valdkonda tähistame Uversal sõnaga gravita. 42:2.14

Gravitatsioon – Energia-aine ainsaks juhtijaks on gravitatsioon. 0:6.11

Kogu kosmose kõikide universumite igale maailmale mõjub tuntavalt gravitatsiooni vältimatu tõmbejõud. Gravitatsioon on Paradiisi füüsilise kohaloleku kõikvõimas mõjuväli. Gravitatsioon on see kõikvõimas kee, kuhu on ritta seatud säravad tähed, hiilgavad päikesed ja pöörlevad sfäärid, mis moodustavad selle igavese Jumala universaalse füüsilise kaunistuse, kes on kõik, täidab kõike ning kelles kõik sisaldub.

Absoluutse ainelise gravitatsiooni kese ja koondumispunkt on Paradiisisaar, mida täiendavad ümber Havona tiirlevad tumedad gravitatsioonikehad ja tasakaalustavad ülemine ning alumine ruumimahuti. Kõik ala-Paradiisist väljuvad tuntud jõuvood reageerivad eksimatult ja ilma erandita kesksele gravitatsioonitõmbele, mis avaldab oma toimet tervikuniversumi ellipsikujuliste kosmosetasandite lõpmatutele ringlustele. Kosmilise reaalsuse kõikidele tuntud vormidele on omane kalduvus ajalikkusesse, soodumus moodustada ring ja ühtlane kulgemine mööda suurt ellipsit.

Ruum gravitatsioonile ei reageeri, kuid toimib viimase suhtes tasakaalustajana. Ilma ruumipadjata raputaksid universumis toimuvad plahvatused ümbritsevaid kosmilisi kehi. Läbitav kosmos võib osutada füüsilisele või lineaargravitatsioonile ka antigravitatsioonilist mõju, suutes gravitatsiooni toimet praktiliselt neutraliseerida, kuigi mitte selle mõju edasi lükata. Absoluutne gravitatsioon on Paradiisi gravitatsioon. Kohalik ehk lineaargravitatsioon seostub energia või mateeria elektriolekuga, toimides keskses-, super- ja väliskosmose universumites — ikka seal, kus sobiv materialiseerumine on toimunud. 11:8.3

H

Halastus – Halastuse Mälu on elav proovibilanss, aruanne, milline on teie hetkeseis maailmade üleloomulike jõudude järgi. 28:6.6

Halastuse Mälu peab näitama, et Jumala Poegade antud päästelaen on kannatlike isiksuste Kolmanda Allika ja Keskme armastava hoole all täielikult ja ustavalt tasutud. Aga kui halastus on ammendunud, kui selle „mälu” tunnistab, et see on lõppenud, siis saavutab ülekaalu õiglus ja otsus tehakse õigluse alusel. Halastust ei suruta peale neile, kes seda põlgavad; halastus ei ole kingitus, mida ikka veel säilinud ajamässajad võiksid jalge alla tallata. Ometi, kuigi halastus on nii hinnaline ja kallis annetus, ületavad teie isiklikud krediidid alati kaugelt teie võime selle varusid ammendada, kui teie eesmärgid on siirad ja süda aus. 28:6.7

Peaksite aru saama, et see pakub teile isikliku rahuldusena suurt hüvitust, kui olete kõigepealt õiglane, siis erapooletu, seejärel kannatlik ja lõpuks heatahtlik. Ja siis, kui te sellest lähtudes teete valiku ning võtate selle oma südameasjaks, võite teha järgmise sammu ning ilmutada tõeliselt halastust, kuid te ei saa ilmutada halastust kui niisugust sellisena. Need sammud tuleb läbida, muidu ei saa tõelist halastust olla. Võib olla patroneerimine, üleolev armulikkus või heategevus — isegi kaastunne —, kuid mitte halastus. Tõeline halastus tuleb alles kauni kulminatsioonina sellistele halastusele eelnevatele nähtustele nagu rühmasisene arusaamine, vastastikune hindamine, vennalik sõprus, vaimne osadus ja jumalik kooskõla. 28:6.8

„Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.” Halastus tähendab siin tõelise sõpruse — armastava headuse — kõrgust, sügavust ja laiust. Halastus võib vahel olla ka passiivne, kuid siin on see aktiivne ja dünaamiline — ülim isalikkus. 140:5.17

Armastusega andestus ületab igati halastusega andestuse. Halastus omistab süü pahateos ühele osapoolele, ent armastus hävitab patu ja kõik sellest tulenevad nõrkused igaveseks. 188:5.2

Harmoonia – Keskse universumi juhtmõtteks on harmoonia ja Paradiisis valitseb tajutav kord. 27:4.2

Havona – Havona ehk keskne universum ei ole ajalik loodu, tema eksistents on igavene. See ilma alguse ja lõputa universum koosneb miljardist ülima täiuslikkuse sfäärist ning teda ümbritsevad hiiglaslikud tumedad gravitatsioonikehad. Havona keskmes paikneb liikumatu ja absoluutselt tasakaalusolev Paradiisisaar, mida ümbritsevad tema kakskümmend üks satelliiti. Keskset universumit ääristavate tumedate gravitatsioonikehade tohutu massi tõttu ületab selle keskse loodu massisisaldus kaugelt suuruniversumi kõigi seitsme sektori teadaoleva kogumassi. 12:1.10

Headus – Headus hõlmab eetika- ja moraalitunnet ning religiooni — kogemuslikku täiusenälga. 56:10.10

Headus on jumaliku täiuse eri tasandite suhteliste väärtuste äratundmine meeles. Headuse äratundmine eeldab moraalse staatusega meelt, isiklikku meelt, mis on võimeline eristama head ja kurja. Kuid mil määral keegi on hea, suur, see näitab tõelise jumalikkuse saavutamise määra. 56:10.12

Headus kasvab alati moraalse eneseteostuse üha suureneva vabaduse ja vaimse isiksuse saavutuste uute tasandite poole — sisimas elava Kohandaja avastamise ja temaga samastumise poole. Kogemus on hea, kui see võimaldab paremini hinnata ilu, tugevdab moraalset tahtejõudu, parandab tõetundmisvõimet, avardab oskust armas tada ja teenida oma kaaslasi, ülendab vaimseid ideaale ning ühtlustab aja ülimaid inimlikke motiive sisimas elava Kohandaja igaveste kavadega, mis kõik viib otseselt soovile täita üha paremini Isa tahet, aidates sellega kaasa jumalikule kirele leida Jumalat ja olla rohkem temasarnane. 132:2.5

Headus on elav, suhteline, alati edasiviiv isiklik kogemus ja igavesti kooskõlas tõe ja ilu tajumisega. Headus peitub vaimse tasandi positiivsete tõdede-väärtuste äratundmises, mida tuleb inimkogemuses vastandada selle negatiivse vastega — potentsiaalse pahe varjudega. 132:2.7

Headus, jumalik – Ülima ilu tajumine on reaalsuse leidmine ja sellega ühendumine: jumaliku headuse nägemine igaveses tões on lõplik ilu. 2:7.7

Hindamisvõime, esteetiline – Iluarmastus ja kõigi loovuse avaldumisviiside kunstilisuse üha parem hindamine kõigil reaalsuse tasanditel. 56:10.7

Hing – Inimhing on kogemuslik saavutus. Kui surelik olend otsustab „teha taevase Isa tahtmist”, saab inimeses elavast vaimust inimkogemuse uue reaalsuse isa. Surelik ja materiaalne meel on tollesama reaalsuse ema. Selle uue reaalsuse olemuslik alus pole ei materiaalne ega vaimne — see on morontialik. See on ilmsiks tulev surematu hing, mille saatuseks on määratud pärast keha surma ellu jääda ja alustada tõusuteed Paradiisi. 0:5.10

Inimisiksust samastatakse meele ja vaimuga, mida hoiab funktsionaalses seoses ainelises kehas toimuv elu. See meele ja vaimu funktsionaalne seos ei anna tulemuseks mingit meele ja vaimu omaduste või iseärasuste kombinatsiooni, vaid pigem täiesti uue, algupärase ja ainulaadse universumiväärtuse, millel on potentsiaali kesta igavesti — hinge. 111:2.3

Hing on see osa inimesest, mis mõtiskleb iseenda üle, tunnetab tõde ja tajub vaimu, tõstes inimolendi alatiseks loomariigi tasandilt kõrgemale. Eneseteadvus iseenesest pole veel hing. Kõlbeline eneseteadvus on tõeline inimlik eneseteostus, see on inimhinge vundament ning hing on see osa inimesest, millel on inimkogemuses potentsiaalne ellujäämisväärtus. Hingele on iseloomulikud moraalne valik ja vaimsed saavutused, võime tunda Jumalat ja tung olla tema sarnane. Inimese hing ei saa eksisteerida eraldi tema kõlbelistest mõtisklustest ja vaimsest tegevusest. Paigalseisev hing on surev hing. Ent inimese hing erineb meele sisimas elavast jumalikust vaimust. Jumalik vaim saabub inimmeele esimese moraalse aktiivsuse ilmnedes, mis tähendab hinge sündi. 133:6.5

Areneva sureliku morontiahing on tegelikult Kõikse Isa annetatud Kohandaja tegevuse poeg ja Ülima Olendi, Kõikse Ema kosmilise reaktsiooni laps. 117:6.5

Huumor – Kui meil tekib kiusatus enese tähtsust võimendada, kui me lakkame mõtisklemast meie Loojate lõputu suuruse ja auväärsuse üle, muutub meie eneseülistus ülimalt naeruväärseks, lausa humoristlikuks. Huumori üks eesmärke on aidata meil kõigil end vähem tõsiselt võtta. Huumor on ego ülendamisele jumalik vastumürk. 48:4.15

I

Ideaal, arengu – See Õpetajate-Poegade epohh juhatab sisse planeedi viimase ajastu — arengu ideaali, valguse ja elu ajastu. 49:5.27

Idealism – Jumalikkusele ligemale viiv käsitus. 3:5.11

Idee – Idee on vaid teoreetiline tegevuskava, kindel otsus aga tunnustatud tegevuskava. 101:7.1

Igavene Poeg – Igavene Poeg on absoluutne isiksus, vaimse energia, morontia vaimude ja täiustunud vaimude saladus. 0:5.5

Igavik – Et seda surelikule meelele seletada, on minu arvates mõttekam kujutleda igavikku tsüklina ja igavest eesmärki lõputu ringina, kus igavikutsükkel on aja aineliste tsüklitega mingil viisil sünkroniseeritud. Mis puutub igavikutsükliga seotud ja sellesse kuuluvatesse ajasektoritesse, siis oleme sunnitud mõistma, et niisugused ajutised epohhid sünnivad, elavad ja surevad täpselt samamoodi kui sünnivad, elavad ja surevad ajutised ajalikud olendid. 32:5.4

Ajasektorid on nagu isiksuse välgatused ajalikus vormis: nad ilmuvad korraks ja on siis inimeste silmist kadunud, ilmudes taas uute toimijate ja jätkuvate teguritena kõrgemas elus igavese ringi lõputus liikumises. Igavikku saab vaevalt kujutleda sirge teena, arvestades meie uskumust, et piirideta universum liigub tohutult pikaks venitatud ringina ümber Kõikse Isa keskse asupaiga. 32:5.5

Tegelikult on igavik ajalikule piiritletud meelele arusaamatu. Te lihtsalt ei suuda seda haarata, te ei saa sellest aru. 32:5.6

Inimese kosmilisele orientatsioonile aitab kaasa võimalikult hea arusaamine Jumaluse ja kosmose vahelisest suhtest. Absoluutne Jumalus on olemuselt küll igavene, ent Jumalad on seotud ajaga kui igavikus omandatava kogemusega. Arenevates universumites on igavik ajaline igikestvus — igikestev praegu. 118:1.1

Igavene Poeg on Kõikse Isa „esimese” isikulise ja absoluutse idee täiuslik ja lõplik väljendus. Seepärast on nii, et ükskõik millal ja ükskõik kuidas Isa ennast isikuliselt ja absoluutselt avaldab, teeb ta seda oma Igavese Poja kaudu, kes on alati olnud, on nüüd ja jääb igaveseks elavaks ja jumalikuks Sõnaks. 6:0.1

Igavene Poeg on Paradiisi-Isa jumaliku reaalsuse, määratlematu vaimu ja absoluutse isiksuse kõikse ja lõpmatu idee vaimne isikustumine. Ja nii ongi Poeg Kõikse Isa loojaidentiteedi jumalik ilmutus. 6:0.3

Igavene Poeg on universumite universumi vaimse valitsuse kese ja jumalik haldur. Kõikne Isa on esmalt looja ja siis juhtija. Igavene Poeg on esmalt kaaslooja ja siis vaimne haldur. „Jumal on vaim” ning Poeg on selle vaimu isikuline ilmutus. Esimene Allikas ja Kese on Tahteabsoluut, Teine Allikas ja Kese on Isiksusabsoluut. 6:1.2

Igavene Poeg on kõigele loodule suur armujagaja. 6:3.2

Ilmnenud – Sõnal „ilmnenud” on raamatus eriline tähendus. See on sõna, mis kirjeldab, kuidas keegi on olevaks saanud, nagu sõna „loodud”, kuid ilmnenud ei tähenda loodud. See tähendab teatud algsündmust, mis on eelaegne, eelloov või igavikulise staatusega. Meid on informeeritud, et Jumal on isiksus aga to loob kui üliisiksus, pannes ilmnema. Absoniidsed olevused ja Transtsendentaalid ei ole loodud, nad ilmnesid.

Ilmutus – Arutlus on teaduse meetod, usk on religiooni meetod, filosoofia püüab kasutada meetodina loogikat. Ilmutus kompenseerib morontia-vaatepunkti puudumise, andes meetodi, kuidas meele abil saavutada ühtne reaalsusest arusaamine ning aine ja vaimu suhete mõistmine. Tõeline ilmutus ei muuda teadust kunagi ebaloomulikuks, religiooni mittemõistlikuks ja filosoofiat ebaloogiliseks. 101:2.2

Usk ilmutab Jumalat hinges. Ilmutus, mis asendab arenevas maailmas morontiataipamist, võimaldab inimesel näha looduses sedasama Jumalat, keda usk näitab tema hinges. Seega ületab ilmutus edukalt ainelise ja vaimse, isegi loodud-olendi ja Looja, inimese ja Jumala vahelise kuristiku. 101:2.10

Ilu – Tõde, ilu ja headus on jumalikud reaalsused ning vastavalt sellele, kuidas inimene vaimse elu astmestikul kõrgemale tõuseb, saavad need Igavikulisuse ülimad tunnuslikud omadused ikka rohkem ja rohkem kooskõlastatuks ja ühendatuks Jumalas, kes on armastus. 2:7.10

Te mõistate mõnevõrra filosoofiat ning saate palveldamisel, sotsiaalteenistuses ja isiklikus vaimses kogemuses aru jumalikkusest, kuid ilu poole püüdlemine — kosmoloogia — on teil liigagi sageli piiratud inimese tahumatute kunstipüüdluste uurimisega. Ilu, kunst on suures osas vastuolude ühitamise küsimus. Ilu mõiste seisukohalt on oluline mitmekesisus. Ülim ilu, piiritletud kunsti tipp, on Looja ja loodud-olendi tohutute kosmiliste äärmuste ühitamise draama. Jumalat leidev inimene ja inimest leidev Jumal — loodudolendi saamine niisama täiuslikuks kui Looja — see ongi ülima ilu kõrgeim saavutus, kosmilise kunsti saavutuste tipp. 56:10.3

Ilu olemasolu eeldab hindamisvõimelise loodud-olendi meele kohalolekut niisama kindlalt kui edasiliikuva evolutsiooni fakt osutab Ülima Meele ülemvõimule. Ilu on nähtuva reaalsuse kaugeleulatuva mitmekesisuse harmoonilise aegruumi sünteesi intellektuaalne äratundmine, mis kõik pärineb varem eksisteerinud ja igavesest ühtsusest. 56:10.11

Ingliväed – Ingliväed on loodud-olendite eraldi klass; nad on täiesti erinevad surelike ainelisest loodud-olendite klassist ja moodustavad universumi intellektiolendite eraldi rühma. Inglid ei kuulu sellesse loodud-olendite rühma, mida pühakirjas „Jumala Poegadeks” nimetatakse; nad pole ka surelike inimeste ülendatud vaimud, kes on asunud liikuma edasi kõrgetes eluasemeilmades. Inglid on sellistena loodud ega paljune. Inglivägedel on inimsooga vaid vaimne sugulus. Kui inimene teel Paradiisi-Isa juurde edasi liigub, läbib ta seisundi, mis on inglite omaga sarnane, kuid surelik inimene ei saa kunagi ingliks. Inglid ei sure kunagi, nagu sureb inimene. Inglid on surematud, kui nad just ei tee pattu, nagu juhtus mõnega seoses Luciferi pettustega. Inglid on taeva vaimsed teenijad ning nad pole ei kõiketeadvad ega kõikvõimsad. Ent kõik ustavad inglid on tõeliselt puhtad ja pühad. 167:7.2

Inimene – Surelik inimene on väga suures osas realiseerumata vaimne potentsiaalsus. 0:4.7

Jumal on vaim — vaimisiksus, inimenegi on vaim — potentsiaalne vaimisiksus. 1:6.8

Igavene Poeg on täielikult vaimne, inimene on peaaegu täiesti aineline. 6:6.4

Kohandaja on inimese võimalus jõuda igavikku, inimene on Kohandaja võimalus saavutada isiksus. 107:6.2

Surelik inimene on masin, elav mehhanism, kelle juured on tõeliselt kinni füüsilises energiamaailmas. Paljud inimlikud reaktsioonid on olemuselt mehaanilised, suur osa elust on masinlik. Ent inimene on mehhanismina hoopis enam kui vaid masin: talle on annetatud meel ja tema sisimas elab vaim ja kuigi ta ei pääse kogu oma ainelise elu jooksul kunagi eksistentsi keemilisest ja elektrilisest mehaanikast, võib ta üha enam õppida, kuidas allutada seda füüsilise elu masinat kogemustest saadud suunavale tarkusele, pühendades inimmeele sisimas elava Mõttekohandaja vaimsete tungide teostamisele. 118:8.2

Inimene on Jumala poeg, mitte kuradi laps. 145:3.4

Intuitsioon, moraalne –  Moraalne intuitsioon, kohustuse äratundmine. 16:7.1

Isekus – Kõigist ohtudest inimese surelikule olemusele ja tema vaimsele terviklikkusele on suurim just uhkus. Olla julge tähendab olla vapper, kuid isekus on hooplev ja hukutav. Mõõdukat enesekindlust ei tohiks taunida. Inimese võime ennast ületada on üks omadus, mis tema loomariigist eristab. 111:6.9

Ohjeldamatu isemeelsus ja piiramatu eneseväljendus on sama mis ilmne isekus, äärmine jumalakartmatus. 54:1.5

Isiksus – Isiksus pole ealeski spontaanne — see on Paradiisi-Isa kingitus. Isiksus lisatakse energiale ja ta seostub ainult elavate energiasüsteemidega, identiteet võib seostuda elutute energiavormidega. 0:5.4

Sureliku inimese isiksus pole ei keha, meel ega vaim, ka mitte hing. Isiksus on lakkamatus muutumises oleva loodud-olendi kogemuse ainuke muutumatu reaalsus, ta ühendab kõik teised individuaalsusega seotud tegurid. Isiksus on Kõikse Isa ainulaadne annetus elavatele ning nendega seostuvatele mateeria-, meele- ja vaimuenergiatele, mis jääb ellu koos morontia hingega. 0:5.11

Sügavamalt mõtiskledes Jumaluse üle, tuleb isiksuse mõiste lahus hoida kehalise reaalsuse ideest. Aineline keha pole ei inimese ega Jumala isiksuse lahutamatu tingimus. Kehalise reaalsuse ideest johtuv viga tõuseb ilmekalt esile inimomase filosoofia mõlemas äärmuses. Materialism väidab, et kuna inimene kaotab surres oma keha, lakkab ta isiksusena olemast; panteism kinnitab, et Jumalal pole keha ja järelikult ei ole ta isik. Inimese tasandist kõrgemale tõusnud arenev isiksus tegutseb meele ja vaimu ühtsuses.

Isiksus ei ole lihtsalt Jumala lahutamatu omadus, pigem märgib see lõpmatu ole-muse täielikkuse ja ühinenud jumaliku tahte kooskõlastatust, mis leiab täiusliku väljenduse igavikulisuses ja universaalsuses. Isiksus oma ülimas tähenduses on Jumala ilmutus universumite universumile. 1:5:13

Isiksus on üks universumi lahendamata mõistatusi. Me suudame küll luua adekvaatseid käsitusi neist tegureist, mis kuuluvad eri klasside ja tasandite isiksuste koos tisse, aga me ei mõista täielikult isiksuse enda tegelikku olemust. Me tajume selgesti neid arvukaid mõjureid, mis ühtekokku koondatuna moodustavad inimisiksuse kesta, ent me ei adu täiel määral niisuguse piiritletud isiksuse olemust ja tähendust.

Isiksus on potentsiaalina olemas kõikides meelega olendites: intellekti alampiiriks on eneseteadvus, ülempiiriks jumalateadvus. Kuid meele annetamine üksi ei loo veel isiksust, seda ei tee ka vaim ega füüsiline energia. Isiksus on see kosmilise reaalsuse kvaliteet ja väärtus, mille annetab ainult Jumal-Isa ning mille ta annetab seostunud ja kooskõlastunud aine-, meele- ja vaimuenergia elavatele süsteemidele. Ka pole isiksust võimalik saavutada järk-järgult arenedes. Isiksus võib olla kas aineline või vaimne, ta kas on või teda ei ole. See, mis on isiksuseta, ei jõua kunagi isiksustasandile muidu kui Paradiisi-Isa otsese abiga. 5:6.3

Isiksus on originaalse olemusega ainulaadne and, mille olemasolu ei sõltu Mõttekohandajate annetamisest, vaid eelneb sellele. Siiski suurendab Kohandaja kohalolek isiksuse kvalitatiivseid ilminguid. Isa juurest saabudes on Mõttekohandajad oma olemuselt täiesti ühesugused, iga isiksus aga on erinev, algupärane ja ainuline. Lisaks määravad ja täpsustavad isiksuseilminguid omavahel seostuvad ainelise, mõis tusliku ja vaimse olemusega energiad, mis moodustavadki isiksuseilmingute olemuslikud raamid.

Isiksused võivad üksteisega sarnaneda, kuid mitte kunagi pole nad identsed. Ühte kindlasse seeriasse, tüüpi, klassi või algkujusse kuuluvad isikud võivad olla ja ongi üksteise moodi, aga iialgi ei ole nad identsed. Isiksus on üksikisiku see omadus, mida me tunneme ning mis võimaldab meil tulevikuski säärast olendit ära tunda, hoolimata tema kuju, meele või vaimu seisundis toimunud muutuste olemusest ja ulatusest. Isiksus on iga indiviidi niisugune osa, mis lubab meil seda isikut ära tunda ja eksimatult samastada tollega, keda me varem tundsime — identifitseerida sõltumata sellest, kui suurel määral ta võib olla muutunud oma isiksuse ilmingute ja väljendamise välise külje teisenemise tõttu. 16:8.4

Inimisiksus on aegruumiline vari, mida heidab jumaliku Looja isiksus. Ning midagi olemasolevat ei saa eales õigesti mõista tema varju põhjal. Varje tuleks tõlgendada tõelise substantsi terminitega. 1:6.1

Isiksust kavandab ja annetab Kõikne Isa. 21:2.6

Isiksus on see kosmiline annetus, see kõikse reaalsuse aspekt, mis võib samaaegselt piiramatute muutustega eksisteerides säilitada oma samasuse kõigis neis muutustes ja igavesti ka pärast neid. 130:4.6

Isikuline – Kõike ja mida tahes olemasolevat, mis vastab Isa isiksusringlusele, nimetame me isikuliseks. 0:6.1

J

Jahve – Oli lõunapoolsete Palestiina hõimude jumal, keda seostati Hoorebi mäega, Siinai vulkaaniga. Jahve oli vaid üks sadadest ja tuhandetest loodusjumalatest, kes semiidi hõimude ja rahvaste tähelepanu paelusid ja neilt kummardamist nõudsid. 96:1.3

Jeesus – Jeesus on uus ja elav tee inimesest Jumalani, osalisest täiuslikuni, maisest taevaseni, ajast igavikku. 129:4.7

Jehoova – Jehoova on termin, millega on viimasel ajal tähistatud lõplikku käsitust Jahvest, mis heebrealaste pikaajalise kogemuse tulemusena viimaks välja arenes. Ent Jehoova nimi tuli kasutusele alles tuhat viissada aastat pärast Jeesuse aega. 96:1.10

Julgus – Iseloomutugevus. 3:5.6

Olla julge tähendab olla vapper 111:6.9

Julgus kinnitab selle sügavat ehtsust, mida usutakse. Siirad inimesed ei karda oma tõelisi veendumusi ja üllaid ideid kriitiliselt läbi vaadata. 146:3.2

Julgusevaim – Ustavuse and — iseloomu alus ja moraalse kindluse ning vaimujulguse intellektuaalne baas isikulistes olendites. Faktidest valgustatuna ja tõest inspireerituna saab sellest aruka ja teadliku enesesuunamise kanalite kaudu arengulise tõusutungi saladus. 36:5.8

Jumal – JUMAL on sõnaline sümbol, mis märgib Jumaluse kõiki isikustumisi. Igal Jumaluse toimimise isikulisel tasandil nõuab termin erinevat definitsiooni ja teda tuleb igal tasandil veel edaspidi ümber defineerida, sest seda terminit võib kasutada Jumaluse erinevate — kooskõlastatud või alluvate — isikustumiste märkimiseks; näiteks: Paradiisi Loojad-Pojad — kohalike universumite isad. 0:2.6

Terminit „Jumal”, nii nagu meie seda kasutame, võib mõista:

määrangu järgi — nagu Jumal-Isa;

konteksti järgi — kui seda kasutatakse teatud kindlast jumalustasandist või -seosest kõneldes. Kui tekib kahtlusi sõna „Jumal” täpse tõlgendamise osas, on soovitatav see siduda Kõikse Isa isikuga.

Termin „Jumal” märgib alati isiksust. Sõna „Jumalus” võib, aga ei pea märkima jumalikke isiksusi.

Järgnevates kirjades kasutatakse sõna JUMAL järgmistes tähendustes:

1. Jumal-Isa — Looja, Juhtija ja Alalhoidja. Kõikne Isa, Jumaluse Esimene Isik;

2. Jumal-Poeg — Kooskõlastatud Looja, Vaimne Juhtija ja Vaimne Korraldaja. Igavene Poeg, Jumaluse Teine Isik;

3. Jumal-Vaim — Ühine Toimija, Kõikne Terviklikustaja ja Meele Annetaja. Lõpmatu Vaim, Jumaluse Kolmas Isik;

4. Ülim Jumal

5. Seitsmekordne Jumal

6. Viimane Jumal

7. Absoluutne Jumal 0:2.18

Esimese Allika ja Keskmena on Jumal täieliku reaalsuse suhtes esmane — tingimusteta. Esimene Allikas ja Kese on nii lõpmatu kui ka igavene ja seega võib talle piire või tingimusi seada vaid tema enda tahe. 0:3.9

Jumal — Kõikne Isa — on Esimese Allika ja Keskme isiksus. 0:3.10

Vaatamata sellele, et Jumal on igavene võim, majesteetlik kohalolek, transtsendentne ideaal ja hiilgav vaim — ehkki ta on kõike seda ja veel lõpmatult enamgi —, on ta tõeliselt ja igaveselt täiuslik Looja-isiksus, isik, kes „võib tunda ja keda tuntakse”, kes „võib armastada ja keda armastatakse” ning kes võib olla meie sõber, samal ajal kui teie saate tuntuks Jumala sõpradena, nagu on tuntuks saanud teisedki inimesed. Ta on reaalne vaim ja vaimne reaalsus. 1:5.8

Teaduse jaoks on Jumal põhjus, filosoofia jaoks idee, religiooni jaoks isik, koguni armastav taevane Isa. Teadlasele tähendab Jumal algset jõudu, filosoofile hüpoteesi ühtsusest, usklikule elavat vaimset kogemust. 1:6.2

Jumal on vaim — vaimisiksus. 1:6.8

Jumal pole kosmiline juhus, ta pole ka universumi katsetaja. 2:1.4

Mitte miski ei ole Jumala jaoks uus, ükski kosmiline sündmus ei tule talle eales üllatusena; ta asub igaviku ringis. Tema päevadel pole ei algust ega lõppu. Jumala jaoks pole olemas minevikku, olevikku ega tulevikku; ükskõik millisel hetkel on aeg tervikuna pidevalt olemas. Ta on suur ja ainus MINA OLEN. 2:1.5

Jumal on igavesti ja lõpmatult täiuslik, ta ei saa ise, isiklikult kogeda ebatäiust. Ent ta tajub ebatäiuslikkust, mida kogevad kõikide Paradiisi Loojate-Poegade arenevate universumite kõik edasipürgivad olendid. 2:2.6

Oma olemuselt on Jumal lahke, loomu poolest kaastundlik ja igavesti armuline. 2:4.2

Oleks väär arvata, nagu saaks Jumalat meelitada oma lapsi armastama tema Poegade toodud ohvrite või tema alamate olendite palvete kaudu, „sest Isa ise armastab teid”. Isalikust kiindumusest saadab Jumal inimmeelde imelise Kohandaja. Jumala armastus on kõikehõlmav: „Kes iganes tahab, võib tulla.” Ta tahaks, et „kõik inimesed saaksid päästetud tõe tunnetusele tulles”. Ta „ei taha, et ükski saaks hukka”. 2:5.2

Jumal on armastus, kuid armastus ei ole Jumal. 2:5.10

Ealeski ei ole Jumal vihane, kättemaksuhimuline või tige. On tõsi, et tarkus hoiab sageli tema armastust tagasi, samas ohjeldab õigusemõistmine tema ärapõlatud armu. Tema õiglusearmastus ei välista samavõrd tugevat viha patu vastu. Isa pole ebajärjekindel isiksus, sest jumalik ühtsus on täiuslik. 2:6.7

Jumala võimsus on piiramatu, tema olemus jumalik, tahe lõplik, omadused lõpmatud, tarkus igavene ja reaalsus absoluutne. 3:2.15

Kui Jumal peaks oma praegusest, kogu loodu toetaja osast loobuma, variseks terve universum silmapilkselt kokku. Ilma Jumalata ei oleks olemas niisugust asja nagu reaalsus. Just praegusel hetkel nagu ka kaugetel minevikuajastutel ja igaveses tulevikus jätkab Jumal selle toetamist. 4:1.6

Jumal ei kahetse eales seda, mida ta on kunagi teinud, teeb praegu või tulevikus. Ta on kõiktark, samal ajal ka kõikvõimas. 4:3.4

Jumal on kogu universumite universumis ainuke püsiv, enesesolev ja muutumatu olend. Ei leidu midagi, mis oleks temast väljaspool, tema jaoks pole olemas ei minevikku ega tulevikku. Jumal on kindlasuunaline eesmärgipärane energia (loov vaim) ja absoluutne tahe ning need on iseolevad ja universaalsed.

Jumal on iseolev ja seega absoluutselt iseseisev. Jumala identiteet ei muutu. 4:4.2

Teaduses on Jumal Esimene Põhjus, religioonis kõikne ja armastav Isa, filosoofias ainus olend, kes on iseolev ega sõltu oma eksistentsis teistest olenditest, vaid annetab olemasolu reaalsust heldelt kõigele ja kõigile. 4:4.7

On jumalateotus uskuda, väita või õpetada, nagu oleks Jumala soosingu võitmiseks või väljamõeldud jumaliku viha vältimiseks tarvis valada süütut verd. 4:5.4

Milline Jumala lõpmatu olemuse pilamine — õpetada, et tema südame karmi külmust ja kalkust ei riivanud tema loodud olendi häda ja viletsus ning et tema hell arm ei avaldunud enne, kui ta nägi oma veatut Poega verisena Kolgatal ristisurma suremas! 4:5.6

Jumal pole pelgalt saatuse määraja, ta on inimese igavene saatus. Kogu mittereligioosne inimtegevus üritab painutada ja moonutada universumit oma mina teenimiseks. Tõeliselt usklik isik püüab oma mina universumiga samastada ning seejärel pühendada selle ühendatud mina toimingud nii inimlike kui ka üleinimlike kaasolendite universumiperekonna teenimisele. 5:4.3

Jumal on isaisiksus — isiksuse allikas, isiksuse annetaja, isiksuse põhjus. 6:7.1

Jeesus tähistas sõnaga „Jumal” Jumaluse ideed ja sõnaga „Isa” Jumala tundmise kogemust. Kui Jumalat tähistatakse sõnaga „Isa”, tuleb seda mõista võimalikult laias tähenduses. Sõna „Jumal” ei ole määratletav ning on seega lõputu arusaam Isast. Terminit „Isa” saab aga osaliselt määratleda, sellega võib tähistada inimlikku arusaama jumalikust Isast, nii nagu see inimesega tema sureliku eksistentsi ajal seondub. 169:4.7

Jumal ei ole üksnes inimese idealismi leiutis, ta on kõigi nende loomalikkusest kõrgemate kontseptsioonide ja väärtuste algallikas. Jumal ei ole hüpotees, mis on sõnastatud ühendamaks inimlikke käsitusi tõest, ilust ja headusest; ta on armastav isiksus, kellest kõik need kõiksed ilmingud tulenevad. 196:3.24

Jumala kannel – Ilmutaja Johannesel oli nägemus edasiliikuvate surelike klassi saabumisest seitsmendast eluasemeilmast oma esimesse taevasse, Jerusemi aulisusse. Ta pani kirja: „Ja ma nägin otsekui tulega segatud klaasmerd ja neid, kes olid võitnud algselt enese sees olnud metsalise ja selle eluasemeilmades püsinud kuju ja lõpuks selle viimase märgi ja jälje, seisvat klaasmere ääres, Jumala kandled käes, ja laulvat sureliku hirmust ja surmast pääsemise laulu.” (Kõigis neis maailmades on kasutusel täiuslik kosmoseside ja te saate teateid vastu võtta kõikjal, kui kannate kaasas „Jumala kannelt” — morontiaseadet, mis kompenseerib teie võimetust oma ebaküpse morontia aistingumehhanismiga kosmoseteateid vastu võtta.) 47:10.2

Jumala nägu –  „Jumala nägu” ei viita füüsilisele sarnasusele ega ainelise loodud-olendi piiratusele, vaid pigem Kõikse Isa vaimsele kohalolekule tänu Mõttekohandajate taevalikule annetumisele universumite väljapaistmatutele loodud-olenditele. 108:6.3

Jumala vaim – Näib, et teie pühakirjades märgib termin Jumala Vaim kord Paradiisi Lõpmatut Vaimu, kord teie kohaliku universumi Loovat Vaimu. Püha Vaim on Paradiisi Lõpmatu Vaimu äsjamainitud Loova Tütre vaimuringlus. Püha Vaim on iga kohaliku universumi pärisomane ringlus, mis ei välju selle loodu vaimsest ilmast; Lõpmatut Vaimu aga iseloomustab kõikjalolek. 8:5.3

Jumalaotsimine – vaimne soov Jumalat leida. 1:2.5

Jumalariik – Nüüd püüdis ta neid tõsiselt ajendada loobuma terminist jumalariik sellega võrdväärse praktilisema mõiste Jumala tahe kasuks. See tal aga ei õnnestunud. 170:2.11

Esiteks. Jumalariik selles maailmas, ülim soov täita Jumala tahet, inimese isetu armastus, mis kannab head vilja eetilise ja moraalse käitumise paranemise näol. 170:2.18

Jumalateadvus – Nüüdisinimesele on esitatud suur väljakutse saavutada parem side inimmeele sisimas elava jumaliku Järelevaatajaga. Inimese suurim avastusretk lihas seisneb tasakaalukas ja mõistlikus jõupingutuses laiendada eneseteadvuse piire embrüonaalse hingeteadvuse ähmastelt aladelt kaugemale, et püüda kogu südamest ulatuda vaimuteadvuse piirimaadele — kokkupuutesse jumaliku kohalolekuga. Selline kogemus määrab jumalateadvuse, kogemus, mis kinnitab jõuliselt varasemat tõde religioossest Jumala tundmise kogemusest. Selline vaimuteadvus on sama mis Jumala poja seisuse tegelik mõistmine. Teisiti öeldes, veendumus oma pojaseisuses on religioosne kogemus. 196:3.34

Jumalikkus – Jumalikkus on Jumaluse iseloomulik, ühendav ja kooskõlastav omadus. Loodud-olendid mõistavad jumalikkust kui tõde, ilu ja headust; isiksuses seostub see armastuse, halastuse ja teenimisega; mitteisikulistel tasanditel avaldub see õigluse, võimu ja suveräänsusena.

Jumalikkus võib olla täiuslik — täielik — nagu Paradiisi täiuslikkuse eksistentsiaalsel ja looja tasandil; ta võib olla ebatäiuslik nagu aegruumi evolutsiooni kogemuslikul ja loodud-olendite tasandil; ta võib olla ka suhteline, ei täiuslik ega ebatäiuslik, nagu on Havonas eksistentsiaalsete-kogemuslike suhete teatud tasanditel. 0:1.17

Jumalus – Jumalust saab isikustada Jumalana, ta on eelisikuline ja üliisikuline sellisel moel, mis pole inimesele täiel määral mõistetav. Jumalust iseloomustab reaalne või potentsiaalne ühtsus kõikidel reaalsuse mateeriaülestel tasanditel, loodud-olendid mõistavad seda ühendavat omadust kõige paremini jumalikkusena. 0:1.2

Jumalus on kõige jumaliku allikas. Jumalus on iseloomulikult ja eranditult jumalik, aga kõik, mis on jumalik, ei tarvitse tingimata olla Jumalus, ehkki seda kooskõlastatakse Jumalusega ning see püüab saavutada Jumalusega mingit ühtsuse faasi — vaimset, mõistuslikku või isikulist. 0:1.15

Jõud – Sõna ENERGIA kasutame kõikehõlmava terminina nii vaimu, meele kui ka aine vallas. Sõna „jõud” [force] kasutatakse sama laialdaselt. 0:6.2

Jõud, kosmiline – Kosmiline jõud hõlmab kõik Määratlematust Absoluudist tulenevad energiad, mis veel ei reageeri Paradiisi gravitatsioonile. 0:6.5

K

Kahtlus – Kahtlus on primitiivsete inimeste loomupärane reaktsioon, juba varaste ajajärkude ellujäämisvõitlus iseenesest sigitab umbusaldust. 39:5.7

Kannatamatus – Kannatamatus on vaimu mürk, viha on nagu herilasepessa visatud kivi. 48:7.20

Kasv, loov – Loov kasv on lõputu, kuid pakub alati rahuldust, ta on lõputu ulatusega, kuid tema kulgu tähistavad alati need isiksust rahuldavad ajutiste sihtide saavutamise hetked, mis on nii tõhusad mobiliseerivad sissejuhatused kosmilise kasvu, universumiuurimise ja Jumaluseni jõudmise uutele avastusretkedele. 118:0.10

Keha, inimese – Keha. Inimese materiaalne ehk füüsiline organism. Oma loomult ja päritolult animaalne elektrokeemiline mehhanism. 138:8.8

Aineline evolutsioon on andnud teile elumasina, teie keha; 111:1.4

Ajas on inimese keha täpselt niisama reaalne kui ta meel ja vaimgi, ent surmas jäävad nii meel (identiteet) kui ka vaim ellu, keha aga mitte. 12:8.16

Kodu – ABIELU — paariheitmine — tuleneb kahesoolisusest. Abielu on inimese kohanemisreaktsioon kahesoolisusega, perekonnaelu aga kõigi arenguliste ja kohanemisreaktsioonide kogusumma. Abielu on püsiv; bioloogiline areng ei eelda seda, kuid see on kogu ühiskonna arengu alus ja jääb seetõttu mingis vormis kindlasti ka edaspidi püsima. Abielu on andnud inimkonnale kodu ja kodu on kogu pika ning pingutava arengu hiilgav kroon. 82:0.1

Kodu on loomulik ühiskondlik tegevuspaik, kus kasvavad lapsed saavad omandada verevendluse eetika. Perekond on vendluse põhiüksus, kus vanemad ja lapsed õpivad neid kannatlikkuse, altruismi, sallivuse ja leebuse õppetunde, mis on nii olulised inimestevahelise vendluse teostumiseks. 84:7.28

Kogemus, inim –  Mis on inimkogemus? See on lihtsalt aktiivse ja küsiva mina ning mõne teise aktiivse välise reaalsuse vastastikune mõju. Kogemuste kogumi määrab arusaama sügavus ja välise reaalsuse äratundmise täielikkus. Kogemus vastab kujutlusvõime vastuvõtlikkuse tugevusele pluss sellega ühenduses oleva reaalsuse väliste omaduste aistingulisele avastamisteravusele. Kogemuse kui tõsiasja leiab eneseteadvusest pluss teistest eksistentsidest — teisest olemisest, teisest meelest ja teisest vaimust. 102:4.2

Kogemus, religioosne – Religioosne iha on janu jumaliku reaalsuse järele. Usukogemus on Jumala leidmise teadvustamine. Ja kui inimene tõepoolest Jumala leiab, kogeb tema hing nii kirjeldamatut avastamisrõõmust tingitud rahutust, et ta on sunnitud otsima armastavat teenistust ja suhtlemist oma vähemvalgustatud kaaslastega. Ta ei taha nendega jagada Jumala leidmise kogemust, vaid lasta oma hinges tulvaval igavesel headusel kaaslasi värskendada ja õilistada. Tõeline religioon ajendab tegelema rohkem ühiskonna teenimisega. 102:3.4

Kogemus, ülim – Tutvumine oma vendade ja õdedega, nende probleemide tundmaõppimine ja neid armastama õppimine on elu ülim kogemus. 130:2.6

Inimeksistentsi ülev kogemus on Jumala leidmine iseenda jaoks ja tema tundmine omaenda hinges. 155:6.7

Kogemuslik – Antud sõna tähistab asju ja olevusi, millel on päritolu. See tähistab ka olevusi kes kasvavad läbi kogemuste. Isegi mõned eksistentsiaalsed reaalsused kasvavad kõrgematele tasanditele läbi kogemuslikkuse. Teised reaalsused on täiesti kogemuslikud – inimese kasv on täiel määral kogemuslik.

Kohalik universum – Sada tähtkuju (umbes 10 000 000 asustamiseks sobilikku planeeti) moodustavad kohaliku universumi. Iga kohalikku universumit valitseb üks Miikaeli klassi kuuluvatest Jumala võrdväärsetest Loojatest-Poegadest ning seal on olemas oma imeline arhitektuurne keskusmaailm. Iga universum on õnnistatud Päevilt Ühtse ehk Paradiisi-Kolmsuse esindaja kohalolekuga. 15:2.5

Kohtumõistmine – Õigluse lõplik rakendamine vastavalt asitõenditele. 10:6.4

Kohustus – Eetika reaalsusmaailm filosoofia vallas, mõistuse tegevusväli, suhteliselt õige ja suhteliselt väära äratundmine. See on kosmilise otsustusvõime arvustav vorm. 16:6.7

Kolmsus, Absoluutne – Absoluutne Kolmsus — teine kogemuslik Kolmsus —, kelle tegelikustumine praegu kestab, koosneb lõpuks Ülimast Jumalast, Viimasest Jumalast ja Universumi Saatuse Täideviijast, kes praegu on ilmutamata. Kolmsus toimib nii isikulisel kui ka üliisikulisel tasandil, tema tegevuse ulatus küünib koguni mitteisikulise piirideni ja tema ühtlustumine kõiksuses kogemuslikustab Absoluutse Jumaluse. 0:12.7

Kolmsus, Paradiisi – Paradiisi-Kolmsus — Kõikse Isa, Igavese Poja ja Lõpmatu Vaimu igavene jumalusliit on eksistentsiaalne tegelikkuses, kõik potentsiaalid aga on kogemuslikud. Seetõttu kujutabki see Kolmsus endast ainsat lõpmatust hõlmavat jumalusreaalsust ning seetõttu leiabki universumis aset nähtus, et Ülim Jumal, Viimane Jumal ja Absoluutne Jumal tegelikustuvad. 0:12.2

Kolmsus, Viimane – Viimane Kolmsus, kes on praegu arenemas, koosneb lõpuks Ülimast Olendist, Ülimatest Looja-Isiksustest ja absoniitsetest Tervikuniversumi Arhitektidest, nendest ainulaadsetest universumi planeerijatest, kes pole ei loojad ega loodud-olendid. Lõpuks jõustub ja isikustub Viimane Jumal vältimatult selle kogemusliku Viimase Kolmsuse ühinemise tulemusena peaaegu piiritu tervikuniversumi laieneval alal. 0:12.6

Konflikt – Igasugune konflikt on paheline selles mõttes, et see pärsib siseelu loovat funktsioneerimist

— see on nagu isiksusesisene kodusõda. 111:4.11

Kosmiline teadvus – Kosmiline teadvus eeldab Esimese Põhjuse, ühe ja ainsa mittepõhjusliku reaalsuse tunnistamist. 0:2.2

Kosmose võimsusvaru – Kosmose võimsusvaru on reaalsuse-eelne; see on Määratlematu Absoluudi valdkond ning reageerib vaid Kõikse Isa isikulisele haardele, vaatamata sellele, et näib olevat muudetav Esmaste Meister-Jõukorraldajate kohaloleku abil. 42:2.5

Uversal märgitakse kosmose võimsusvaru terminiga absoluta. 42:2.6

Kuldreegel – Ent kuldreegli kõrgeim teostumine ja kõige tõesem tõlgendamine seisneb teadlikkuses selle jumaliku deklaratsiooni kestva ja elava reaalsuse tõe vaimust. Selle kõikse suhte reegli tõeline kosmiline tähendus ilmneb alles selle vaimses mõistmises, kui Poja vaim tõlgendab käitumisseadust sureliku inimese hinge sisimas elavale Isa vaimule. Kui need vaimust juhitud surelikud mõistavad kuldreegli tõelist tähendust, täituvad nad ülevoolava kindlustundega, et on sõbraliku universumi kodanikud ja et nende vaimureaalsuse ideaalid rahuldatakse vaid siis, kui nad armastavad oma kaaslasi nii, nagu Jeesus meid kõiki armastas, ning et see on jumalaarmastuse reaalne teostumine. 180:5.8

Kultus – ..rituaalidest, juhtlausetest ja sihtidest koosnev sümboolika. Kultus on skelett, mille ümber kasvab isiklike vaimsete kogemuste elav ja dünaamiline keha — tõeline religioon. 87:7.10

Kunst – Kunst tuleneb inimese püüdest lisada ilu oma ainelisse keskkonda, see on liikumine morontiatasandi poole. 196:3.30

Kurat – „Kurat” ei ole keegi muu kui Caligastia, Urantia troonilt tõugatud Planeedivürst ja teisene Lanonandek-Poeg. Miikaeli viibimise ajal Urantial lihalikul kujul lõid Lucifer, Saatan ja Caligastia omavahel tema annetumismissiooni läbikukutamiseks liidu. Kuid neid tabas selge ebaõnn. 53:1.4

Kurjus – Pattu võib käsitleda mitmeti, kuid universumifilosoofia seisukohalt on patt teadlikult kosmilisele reaalsusele vastupaneva isiksuse suhtumine. Viga võib pidada väärarusaamaks või reaalsuse moonutuseks. Pahe on universumireaalsuste osaline teostamine või väärkohandamine. Kuid patt on sihikindel vastuseis jumalikule reaalsusele — vaimse progressi teadlik takistamine —, kurjus aga äratuntud reaalsuse avalik ja järjekindel trotsimine, mis näitab isiksuse koostlagunemist peaaegu kosmilise hullumeelsuse piirini. 67:1.4

Viga tõendab intellekti vähest terasust; pahe tarkuse vähesust; patt otsest vaimuvaesust; kurjus seevastu näitab, et isiksus on kaotanud kontrolli enda üle. 67:1.5

Ja kui pattu on nii palju kordi valitud ja nii sageli korratud, võib see harjumuspäraseks saada. Harjunud patustajad võivad kergesti kurjusele üle minna, saada kogu südamest mässajateks universumi ja kõigi selle jumalike reaalsuste vastu. Kuigi iga patu võib andeks anda, kahtleme, kas juurdunud kurjus tunneb kunagi oma pahategude pärast siirast kahetsust ja võtab oma pattude eest andestuse vastu. 67:1.6

Kurjus on tahtlik, sihi- ja järjekindel üleastumine jumalikust seadusest, Isa tahtest. Isa armastusega loodud isiksuse ellujäämise kava ja Poja halastava päästmishoolekande jätkuva tagasilükkamise mõõt on kurjus. 148:4.5

Kõikne Isa – Jumal — Kõikne Isa — on Esimese Allika ja Keskme isiksus, sellena on ta lõpmatut juhtimist tähendavais isiklikes suhetes kõikide kooskõlastatud ja alamate allikate ning keskmetega. 0:3.10

Kõikne Isa on isiksuse reaalsuse, isiksuse annetamise ja isiksuse saatuse saladus. 0:5.5

KÕIKNE Isa on kõige loodu Jumal, kõikide asjade ja olendite Esimene Allikas ja Kese. Mõelge Jumalast kõigepealt kui loojast, siis kui juhtijast ja viimaks kui lõpmatust alalhoidjast. 1:0.1

Kõikides omadustes on Kõikne Isa absoluutselt ja määratlematult lõpmatu ning juba see fakt ise välistab automaatselt piiritletud aineliste olendite ja muu alama loodud intellekti otsese isikulise suhtlemise temaga. 2:1.6

Kõikne Isa kui looja ei tegutse kunagi ainuisikuliselt, vaid üksnes liidus Pojaga või kooskõlas Poja tegevusega. 6:1.3

Kõlblus – Kõlblust ei saa kunagi edendada seaduse või jõuga. See on isiklik, vaba tahte küsimus ning kõlblust tuleb levitada isiklike kokkupuudete kaudu: viia moraalselt kindlad isiksused kokku nendega, kes ei ole küll kõlbeliselt nii tundlikud, kuid kes suuremal või vähemal määral samuti soovivad täita Isa tahet.

Kõlbelised teod on need inimtoimingud, mida iseloomustab kõrgeim arukus; kõrgemate eesmärkide ja nende saavutamise kõlbeliste teede valikul suunab niisugust meelt valiv otsustusvõime. Selline käitumine on vooruslik. Ülim vooruslikkus on järelikult see, kui otsustatakse siiralt täita taevase Isa tahet. 16:7.10

Käitumine – Õige käitumine on oluline, et teadmiste teel, filosoofia kaudu edasi liikuda spontaanse palveldamise vaimsetesse kõrgustesse. Jumalikkusele lähenemiseks on olemas jumalik meetod, ja selle meetodi omandavad palverändurid alles pärast Paradiisi jõudmist. Selle vaim on neile antud juba Havona ringlustel, kuid aja-palverändurite koolituse viimase lihvi saab anda alles siis, kui nad on tegelikult jõudnud Valgusesaarele. 27:4.2

Küpsus – Kui arenev mina saavutab küpsuse, saavad minevik ja tulevik kokku, et valgustada oleviku tõelist tähendust. Mina küpsedes sirutub see kogemuste saamiseks üha kaugemale minevikku ja püüab targa ettenägelikkusega tungida üha sügavamale tundmatusse tulevikku. Ja sedamööda, kuidas see kujutlev mina sirutub üha kaugemale nii minevikku kui ka tulevikku, hakkab tema otsus üha vähem sõltuma olevikuhetkest. Nii pääseb otsus-tegevus mööduva oleviku kütkeist ning omandab mineviku ja tuleviku jaoks tähtsust omavaid aspekte. 118:1.5

Küpseks saada tähendab elada olevikus intensiivsemalt, pääsedes samal ajal oleviku piirangutest. Küpsed kavad, mis põhinevad varasematel kogemustel, teostuvad olevikus nii, et need suurendavad tulevikuväärtusi. 118:1.7

Ebaküpsusele viitav ajaühik koondab tähenduse ja väärtuse hetkesse, lahutades oleviku selle tõelisest suhtest mitteolevikuga — mineviku ja tulevikuga. Küpsusele viitava ajaühiku suurus ilmutab mineviku-oleviku-tuleviku kooskõlastatud suhet selliselt, et mina hakkab nägema sündmusi tervikliku pildina, hakkab vaatlema ajamaastikku avardunud silmapiiri panoraamsest vaatepunktist, hakkab võib-olla isegi aimama alguseta ja lõputa igavese kontiinumi olemasolu, mille fragmente nimetatakse ajaks. 118:1.8

L

Lahkus – Meeldivust võib endas arendada, ent lahkus on sõbralikkuse hõng, mida õhkub armastusest täidetud hingest. 171:7.1

Lahutus – Samuti on kahetsusväärne teatud surelike rühmade seisukoht, et abielu sõlmitakse jumaliku teoga. Need uskumused viivad otseselt sellele, et abielusuhet peetakse lahutamatuks, olenemata olukorrast või poolte soovist. Kuid juba abielu lahutamise fakt iseenesest näitab, et Jumalus ei osale selle liidu ühendamises. Kui Jumal on kord kaks asja või isikut ühendanud, jäävad nad kokku seniks, kuni Jumal käsib nad lahutada. Ent abielu on iniminstitutsioon ja kes peaks otsustama ja ütlema, missuguse abielu võiksid universumi kõrged juhendajad heaks kiita ja missugune liit on oma loomult ning päritolult siiski puhtinimlik. 83:8.4

Linnutee – Neid kiirgub kõige suuremates kogustes superuniversumi tihedaimalt tasandilt, Linnuteest, mis on ka välisuniversumite tihedaim tasand. 42:5.5

Kõik need täheilmad, mida Urantialt palja silmaga näha võib, kuuluvad tegelikult suuruniversumi seitsmendasse osasse ehk Orvontoni superuniversumisse. Hiiglaslik Linnutee tähesüsteem kujutab endast Orvontoni keskset tuuma ning jääb suurel määral teie kohalikust universumist väljapoole. See tohutu kogum päikesi, tumedaid kosmosesaari, kaksiktähti, kerasparvi, tähepilvi, spiraalseid ja muid udusid moodustab koos üksikplaneetide müriaadidega kellamehhanismitaolise pikaksvenitatud ringjoone kujulise rühmituse, mis kujutab endast umbes üht seitsmendikku asustatud arenevatest universumitest. 15:3.1

Satania keskusest Jerusemist on Orvontoni superuniversumi füüsilise keskuseni üle kahesaja tuhande valgusaasta, see asetseb kaugel-kaugel, Linnutee läbimõõdu tihedaimas osas. 32:2.11

Loodusmaailm – Loodusmaailm on piiratud tähenduses Jumala füüsiline rüü. 4:2.1

Niisiis on loodusmaailm sureliku inimese meelest muutumatu Jumaluse ja tema vääramatute seaduste aluspõhi ja põhitaust; neid seadusi teisendab, kallutab ühes ja teises suunas või pöörab segi kohalike plaanide, eesmärkide, arenguteede ning tingimuste toime. Need on vastu võtnud ja neid teostavad kohaliku universumi, tähtkuju, süsteemi ja planeedi jõud ning isiksused. 4:2.2

Loodusmaailm on kahe kosmilise mõju aegruumiline tulemus: neist esimene on Paradiisi Jumaluse vääramatus, täiuslikkus ja kõlbelisus, teine aga nii kõige kõrgemate kui ka kõige madalamate Paradiisi-väliste olendite katselised plaanid, eksimused tegevuses, allumatusest johtuvad vead, arengu ebaküpsus ja puudulik tarkus.Seega läbib loodusmaailma igavikuringist lähtuv ühtlane, muutumatu, majesteetlik ja imeline joon. Igas universumis, igal planeedil ja iga üksikisiku elus teisendavad, piiritlevad ning vahest koguni rikuvad seda loodusmaailma arenevate süsteemide ja universumite olendite teod, väärsammud ja reetlikkus, seepärast peabki loodusmaailm olema pidevalt muutuv, lisaks kapriisnegi — ehkki oma sügavama aluse poolest kindel — ning vahelduv vastavalt kohalikus universumis toimuvale. 4:2.3

Loodusmaailm on Paradiisi täius jagatuna lõplikult valmimata universumite ebatäielikkuse, pahe ja patuga. Seega väljendab kõnealune jagatis nii täiuslikku kui ka osalist, nii igavest kui ka ajalikku. Pidev evolutsioon teisendab loodusmaailma, avardades seal sisalduvat Paradiisi täiuslikkust ja kahandades selles leiduvaid suhtelise reaalsuse pahesid, vigu ja ebakõlasid.

Jumal pole isikuliselt kohal ei loodusmaailmas ega üheski loodusjõus, sest loodusmaailm kui niisugune kujutab endast nähtust, kus Jumala kõikse seaduse paradiislikele alustele on seatud pidevalt avarduva evolutsiooni ebatäius ja mõnikord ka mässulise vastuhaku tagajärjed. Sellisel kujul, nagu ta esineb Urantia-sarnastes maailmades, ei saa loodusmaailm ealeski olla kõikselt targa ja lõpmatu Jumala õige väljendus, tõeline kujutis ega ehe portree.

Teie maailmas kujutab loodusmaailm endast kohaliku universumi arenguplaanidest ohjeldatud täiuslikkuse seadusi. Kui koomiline on kummardada loodusmaailma sellepärast, et piiratud, kammitsetud tähenduses on ta Jumalast täidetud, sellepärast, et ta on universaalse ja seega jumaliku väe üks faas! Loodusmaailm on ka kosmilisse evolutsiooni kuuluva universumieksperimendi arengu, kasvu ja edenemise lõpuleviimata, mittetäielike ja ebatäiuslike tagajärgede üks ilminguid. 4:2.6

Loodusmaailma ilmsed vead ja puudujäägid ei osuta vastavatele puuetele Jumala olemuses. 4:2.7

Ei, loodus ei ole Jumal. Loodusmaailm ei ole kummardamisobjekt. 4:2.8

Loogika – Arutlus on teaduse meetod, usk on religiooni meetod, filosoofia püüab kasutada meetodina loogikat. 101:2.2

Teadusele on tõenduseks põhjendus, religioonile usk, filosoofiale loogika, kuid ilmutust kinnitab vaid inimlik kogemus. 101:2.8

Ent loogikal võib teaduse avastuste ja religiooni taipamiste harmoneerimine õnnestuda vaid siis, kui nii isiksuse teaduslikud kui ka religioossed aspektid alluvad tõele ja soovivad siiralt järgida tõde, kuhu see ka ei viiks ja millistele järeldustele ka ei jõuaks. Loogika on filosoofia meetod, selle väljendusviis. Tõelise teaduse vallas võtab mõistus alati ehedat loogikat kuulda; tõelise religiooni vallas on usk alati sisemisest vaatepunktist vaadatuna loogiline, kuigi see usk võib näida teadusliku lähenemisviisi sissepoole suunatud vaatepunktist üsnagi alusetu. Väljast sissepoole vaadates võib universum näida aineline, seest väljapoole vaadates näib sama universum täiesti vaimne. Järeldus võrsub ainelisest tunnetusest, usk vaimsest tunnetusest, kuid ilmutusega tugevdatud filosoofia vahendusel võib loogika anda kinnitust nii sissepoole kui ka väljapoole suunatud vaatepunktile, mõjutades sellega nii teaduse kui ka religiooni stabiliseerumist. Seega võivad nii teadus kui ka religioon filosoofia loogikaga ühist kokkupuutepunkti omades teineteise suhtes sallivamaks ning üha vähem skeptiliseks muutuda. 103:7.6

Mõistmine on nende teadvuse järelduste tunnistamine, mis puudutavad energia ja aine füüsilise maailma kogemist ja sellest osasaamist. Usk on tegevus, millega tunnistatakse vaimse teadvuse tõelisust — seda, mida ei saa muude surelike tõenditega tõestada. Loogika on usu ja mõistmise ühtsuse sünteetiline, tõde otsiv edasiliikumine, mis põhineb surelike olendite olemuslikel meele võimetel, loomupärasel asjade, tähenduste ja väärtuste äratundmisel. 103:7.13

Loomalikkus – Kalduvus kuritegudele — võib olla pärilik, ent pattu vanemalt lapsele ei edastata. 188:4.5

Lootus – kas lootus — usalduse ülevus — on soovitav? Siis peavad inimese ellu kuuluma alatised ohud ja pidev ebakindlustunne. 3:5.8

Lunastaja – Ehkki on vaevalt kohane kõnelda Jeesusest kui ohverdajast, lunahinna tasujast või lunastajast, on täiesti õige nimetada teda päästjaks. ta tegi igavese pääsemise (ellujäämise) tee selgemaks ja kindlamaks, ta näitas Nebadoni universumi kõigi maailmade kõigile surelikele pääsemise teed senisest paremini ja selgemini. 188:4.7

Lunastus – Kui te olete kord mõistnud ideed Jumalast kui tõelisest ja armastavast Isast, ainsat käsitust, mida Jeesus üldse kunagi õpetas, peate otsekohe ja täielikult loobuma kõigist primitiivsetest ettekujutustest Jumalast kui solvatud monarhist, karmist ja kõikvõimsast valitsejast, kellele pakub suurimat rõõmu tabada oma alamaid väärtegudelt ja hoolitseda selle eest, et neid piisavalt karistataks, kui just mõni temaga peaaegu võrdne olend ei soovi vabatahtlikult nende eest ja nende asemel kannatada ja surra. Kogu lunastuseidee on ühildamatu jumalakäsitusega, mida Jeesus Naatsaretlane õpetas ja millele ise eeskujuks oli. Jumala lõpmatu armastus ei ole jumalikus olemuses millegi suhtes teisejärguline. Kogu selle lunastuse ja ohverdamise teel pääsemise idee juured ja alused peituvad isekuses. 188:4.8

Lõpp – Praktilisest seisukohast on universumi filosoofid jõudnud järeldusele, et sellist asja nagu lõpp pole olemas. 115:3.17

Läbikukkumine – Just siis, kui seistakse silmitsi läbikukkumistega ja kohanetakse lüüasaamistega, avaldab religiooni pakutud avar lähenemine ülimat mõju. Läbikukkumine on lihtsalt õpetlik vahejuhtum — hariv katse tarkust omandada — Jumalat otsiva inimese kogemuses, kes on alustanud igavest avastusretke universumi läbiuurimiseks. Niisugustele inimestele on lüüasaamine vaid veel üks vahend kõikse reaalsuse kõrgemate tasanditeni jõudmiseks. 160:4.15

Jumalat otsiva inimese elu võib igaviku valguses osutuda väga edukaks isegi siis, kui kogu tema ajaliku elu aegne tegevus näib suuremalt osalt ebaõnnestumisena, tingimusel, et iga läbikukkumine on kaasa toonud tarkusele viitavat kultuursust ja vaimseid saavutusi. 160:4.16

Läbimatu kosmos – „Läbimatu” kosmos tähendab, et seda ei läbista need jõud, energiad, võimsused ega kohalolekud, mis teadaolevalt on olemas läbitavas kosmoses. 11:6.3

Lüüasaamine – Lüüasaamine on veatu peegel, milles võite ausalt oma tõelist mina vaadelda. 156:5.17

M

Maagia – Tsiviliseeritud inimene ründab reaalse keskkonna probleeme teaduse abil, ürginimene püüdis lahendada illusoorse tontliku keskkonna reaalseid probleeme maagiaga. Maagia oli tehnika, mis võimaldas manipuleerida väljamõeldud vaimukeskkonnaga, mille riugastega sai lõputult seletada kõike seletamatut. See oli kunst saavutada vaimude vabatahtlik koostöö ja sundida vaime fetišite või teiste, võimsamate vaimude abil vastu tahtmist koostööd tegema. 88:4.1

Palve ei ole välja kasvanud maagiast, kumbki tekkis teineteisest sõltumatult. Maagia oli katse kohandada Jumalust oma tingimustega, palve on püüd kohandada oma isiksust Jumaluse tahtega. Tõeline palve on ühtaegu kõlbeline ja usuline, maagia pole ei seda ega teist. 91:8.2

Maailm – Jeesus ei pidanud seda maailma sugugi „pisarateoruks”. Pigem nägi ta seda Paradiisi tõusvate igaveste ja surematute vaimude sünnisfäärina, „hinge tärkamise sfäärina”. 149:5.5

Mateeria – Organiseeritud energia, mis allub lineaargravitatsioonile, väljaarvatud juhul, kui teda ei teisenda liikumine ega määratle meel. 12:8.10

Valgus, soojus, elekter, magnetism, keemilised nähtused, energia ja aine on oma päritolult, olemuselt ja saatuselt kõik üks ja seesama, nii nagu teisedki ainelised reaalsused, mida Urantial pole veel avastatud. 42:4.1

Füüsiline aine on absoluutsete Jumaluste Paradiisi energia sära vari ajas ja ruumis. 56:10.18

Materialism – Seega materialism, ateism on inetuse tipp, kauniduse piiritletud antiteesi kulminatsioon. 56:10.4

Materialism taandab inimese hingetuks automaadiks ja üksnes aritmeetiliseks sümboliks, mis leiab endale abitu koha ebaromantilise ja mehhanistliku universumi matemaatilises valemis. 195:6.8

Meel – Kõike ja seda, mis vastab Ühise Toimija meeleringlusele, nimetame meeleks, meeleks kui Lõpmatu Vaimu lahutamatuks omaduseks — meeleks kõikides tema faasides. 0:6.1

Meel on nähtus, mis viitab tõigale, et lisaks erisugustele energiasüsteemidele on olemas ja toimib elav abi, see kehtib intellekti kõikidel tasanditel. Isiksuses astub meel alati vaimu ja mateeria vahele, seetõttu valgustab universumit kolmesugune valgus: aineline valgus, intellektuaalne taip ja vaimne helendus. 0:6.8

Inimorganismi mõtlev, tajuv ja tundev mehhanism. Kogu teadvustatud ja alateadvuslik kogemus. Tundeeluga ühendatud intellekt, mis tõuseb palveldamise ja tarkuse kaudu vaimsele tasandile. 0:5.8

Meel teisendab vaimuomased väärtused intellektuaalseteks tähendusteks, ent tahe suudab panna mõistuslikud tähendused vilja kandma nii ainelises kui ka vaimses maailmas. Paradiisi poole tõusmine sisaldab endas nii vaimu, meele kui ka energia suhtelist ja erilist kasvu. Isiksus on see, mis ühendab neid kogemusliku individuaalsuse osiseid. 9:4.6

Urantial kujutab meel endast kompromissi mõttetäiuse tuuma ja teie ebaküpse inimloomuse areneva vaimulaadi vahel. Teie intellektuaalse evolutsiooni kava on tõepoolest ülimalt täiuslik, ent lihalikus kehas tegutsedes jääb teil sellest jumalikust eesmärgist paljugi puudu. 9:5.6

Meel kujutab endast menetlust, mille abil vaimureaalsused muutuvad loodud isiksuste jaoks kogemuslikeks. Ning lõppkokkuvõttes on aineülesed isegi inimmeele ühendavad võimed: suutlikkus kooskõlastada erinevaid asju, arvamusi ning väärtusi. 12:8.8

Meel on jumalik annetus, kuid see pole surematu, kui see tegutseb vaimse taipamiseta ja kui sellel puudub võime palveldada ja ihaldada ellujäämist. 36:5.17

Aineline meel on tegevusväli, milles inimisiksused elavad, tunnetavad ennast, teevad otsuseid, valivad või hülgavad Jumala, igavikustavad või hävitavad ennast. Aineline evolutsioon on andnud teile elumasina, teie keha; Isa ise on kinkinud teile puhtaima vaimureaalsuse kogu universumis, teie Mõttekohandaja. Ent meel on antud teie kätesse, teie enda otsustada, ja olenevalt meelest te kas elate või surete. Just selles meeles ja selle meelega teete need kõlbelised otsused, mis võimaldavad teil saada Kohandaja sarnaseks, mis tähendab sarnanemist Jumalaga.

Surelik meel on ajutine intellektisüsteem, mis laenatakse inimolenditele ainelise elu ajal kasutamiseks, ja seda meelt kasutades nad kas võtavad igavese eksistentsi potentsiaali vastu või lükkavad selle tagasi. Meel on peaaegu kõik see, mis universumi reaalsusest allub teie tahtele, ja hing — morontiamina — kirjeldab tõetruult sureliku mina tehtavate ajalike otsuste vilju. 111:1.5

Meel on kosmiline instrument, millel inimtahe võib mängida hävituse ebakõlasid või tuua kuuldavale oivalisi meloodiaid Jumala leidmisest ja sellele järgnevast igavesest ellujäämisest. 111:1.6

Sureliku inimese aineline meel on kosmiline kangastelg, millel olevasse morontiakangasse koob sisimas elav Mõttekohandaja universaalse iseloomuga püsivate väärtuste ja jumalike tähenduste vaimumustreid — lõpliku saatuse ja lõputu eluteega ellujäävat hinge, potentsiaalset lõpetanut. 111:2.2

Meel ei ole küll vaimse olemuse asupaik, kuid on sissepääsutee sellesse. 155:6.13

Meel, kosmiline – Kosmiline meel. See on aja ja ruumi seitsmekordne mitmekesistatud meel ning igaüks Seitsmest Meistervaimust hoolitseb ühes seitsmest superuniversumist ühe selle meele faasi eest. Kosmiline meel hõlmab kõiki piiritletud meele tasandeid ja on kogemuslikult kooskõlas Ülima Meele arenguliste jumalustasanditega, transtsendentselt aga absoluutse meele eksistentsiaalsete tasanditega — Ühise Toimija otseste ringlustega. 42:10.6

Metafüüsika – Kuid paljud surelikud on tunnistanud, et oleks vaja mingit viisi, kuidas lepitada omavahel nii suuresti lahkneva teaduse ja religiooni valdkonna vastastikust mõju; ja metafüüsika tuleneb inimese väsimatutest püüetest seda hästi teadaolevat kuristikku ületada. Ent inimlik metafüüsika on osutunud pigem segadust tekitavaks kui valgustavaks. Metafüüsika esindab inimese heakavatsuslikku, kuid tagajärjetut püüet kompenseerida morontia mota puudumist. 103:6.7

Kui surelik pole ilmutuse osaliseks saanud või pole ta suutnud seda vastu võtta või sellest aru saada, on ta alati pöördunud asjatute metafüüsiliste otsingute poole, mis on inimesele tõeilmutuse või morontiaisiksuse mota ainus aseaine. 103:7.8

Midsoniidid – Melkisedekist elukandja ja Ainelise Tütre järglasi nimetatakse midsoniitideks. 36:4.2

Miil – Jerusemi standardmiil võrdub ligikaudu seitsme Urantia miiliga [11,2 km]. 46:1.2

Militarism – Militarism on autokraatlik ja julm — metsik. See edendab vallutajate seas sotsiaalset organiseeritust, kuid lagundab vallutatute ühiskonna.

Ärge tehke seda viga, et ülistate sõda — pigem vaadake, mida see on ühiskonnale andnud, et võiksite paremini ette kujutada, mida selle aseained peaksid tsivilisatsiooni edasiarenemiseks pakkuma. Ja kui piisavaid aseaineid ei ole, võite olla kindlad, et sõjad jätkuvad veel kaua. 70:2.19

MINA OLEN – Mõiste MINA OLEN on filosoofiline mööndus, mille teeme inimese piiratud, aja ja ruumi köidikutega seotud mõistusele loodud-olendi suutmatuse tõttu mõista igavikulisi eksistentse — alguse ning lõputa reaalsusi ja suhteid. Aegruumilise loodud-olendi jaoks peab kõikidel asjadel olema algus, välja arvatud AINSAL PÕHJUSTAMATUL — esmasel põhjuste põhjusel. Seepärast käsitamegi seda filosoofilist väärtustasandit kui MINA OLEN, õpetades samal ajal kõigile looduile, et Igavene Poeg ja Lõpmatu Vaim on sama igavesed nagu MINA OLEN; teisisõnu — kunagi ei ole olnud aega, mil MINA OLEN poleks olnud Poja ja koos temaga ka Vaimu Isa. 0:3.23

Monogaamia – Polügaamia on naise orjuse elemendi säilimine abielus. Monogaamia on orjuseta ideaal ühe mehe ja ühe naise võrratust ühendusest koduloomise, järglaste kasvatamise, vastastikuse kultuurilise arendamise ja enesetäiendamise ülevas ettevõtmises. 69:9.7

Monogaamia oli, on ja jääb inimese seksuaalse arengu idealistlikuks sihiks. See tõelise paarisabielu ideaal hõlmab enesesalgamist ja seetõttu ebaõnnestubki nii sageli, sest ühel või mõlemal abielupoolel puudub suurim kõigist inimlikest voorustest — karm enesekontroll. 83:6.6

Monota – Energia on jumalikkusele kõige lähedasem siis, kui tegu on Paradiisi energiaga. Me kaldume arvama, et monota on Paradiisi elav mittevaimne energia — Algse Poja elava vaimuenergia igavikuline teisik — seega Kõikse Isa mittevaimne energiasüsteem. 42:2.19

Moraalsus – Moraalsus on isiklikule jumalateadvusele, Kohandaja sisimas kohaloleku isiklikule tunnetamisele oluline pinnas, ent see ei ole usukogemuse ja sellest tuleneva vaimse taipamise allikas. Moraalne olemus on loomsest kõrgem, kuid vaimsest madalam. Moraalsus on võrdväärne kohuse äratundmisega, õige ja väära olemasolu mõistmisega. Moraalivaldkond jääb loomset ja inimlikku tüüpi meele vahele, nii nagu morontia toimib isiksuse saavutuste ainelise ja vaimse sfääri vahel.

Arenev meel on võimeline avastama seadust, moraali ja eetikat, ent annetatud vaim, sisimas elav Kohandaja, ilmutab arenevale inimmeelele seaduseandjat, kõige tõelise, kauni ja hea Isa-allikat. Niisugusel valgustatud inimesel on religioon ning ta on vaimselt valmis alustama pikka ja seiklusrikast Jumala otsingut.

Moraalsus ei tarvitse olla tingimata vaimne; see võib olla täielikult ja üksnes inimlik, ehkki tõeline religioon täiustab kõiki moraalseid väärtushinnanguid, muutes need tähendusrikkamaks. Moraalsus ilma religioonita ei suuda ilmutada lõplikku headust ega tagada ka omaenda kõlbeliste väärtuste püsimajäämist. Religioon kindlustab kõigi tunnustatud ja heakskiidetud kõlbeliste väärtuste täiustamise, õilistamise ja kindla püsimajäämise. 196:3.27

Morontia – Sõna morontia tähistab ulatuslikku ainelise ja vaimse tasandi vahele jäävat tasandit. Ta võib märkida isikulisi või ebaisikulisi reaalsusi, elavaid või elutuid energiaid. Morontia lõimelõng on vaimne, kude füüsiline. 0:5.12

Mota – morontia tarkus. 45:7.6

Mota on rohkem kui vaid kõrgem filosoofia: see on filosoofia seisukohalt nagu kaks silma ühe asemel, see laseb tähendusi ja väärtusi näha ruumiliselt. Aineline inimene näeb universumit tegelikult vaid ühe silmaga — tasapinnalisena. Eluasemeilma õpilased saavutavad kosmilise perspektiivi — sügavuse — morontiaelu tajude lisamisega füüsilise elu tajudele. 48:6.28

Teil on raske teaduse ja religiooni vahel harmoonilisemat kooskõla saavutada sellepärast, et vahepealne asjade ja olendite morontiamaailm on teile täiesti tundmatu. Kohalik universum koosneb reaalsuse avaldumise kolmest astmest ehk etapist: aine, morontia ja vaim. Morontia lähenemisnurk kaotab igasuguse lahknevuse loodusteaduste avastuste ja religioosse vaimu toimimise vahel. Mõistmine on teaduslik viis aru saada, usk on religioosne viis taibata, mota on seesama viis morontiatasemel. Mota on tundlikkus aineülese reaalsuse suhtes, mis hakkab kompenseerima puudulikku kasvu; selle sisuks on teadmine-mõistmine ja olemuseks usk-taipamine. Mota on reaalsustajude lahknevuste filosoofiaülene lepitamine, mis on ainelistele isiksus tele saavutamatu; osaliselt omandatakse see pärast ainelist lihalikku elu ellujäämise kogemuses. Kuid paljud surelikud on tunnistanud, et oleks vaja mingit viisi, kuidas lepitada omavahel nii suuresti lahkneva teaduse ja religiooni valdkonna vastastikust mõju; ja metafüüsika tuleneb inimese väsimatutest püüetest seda hästi teadaolevat kuristikku ületada. Ent inimlik metafüüsika on osutunud pigem segadust tekitavaks kui valgustavaks. Metafüüsika esindab inimese heakavatsuslikku, kuid tagajärjetut püüet kompenseerida morontia mota puudumist. 103:6.7

Ilmutus on areneva inimese ainus lootus seda morontiakuristikku ületada. Usk ja mõistmine ei suuda mota abita loogilist universumit välja mõelda ja üles ehitada. Mota-taipamiseta ei suuda surelik inimene mõista ainelise maailma nähtustes peituvat headust, armastust ja tõde. 103:6.13

Mõistmine – Mõistmine on teaduslik viis aru saada, usk on religioosne viis taibata, mota on seesama viis morontiatasemel. 103:6.7

Mõistmine on nende teadvuse järelduste tunnistamine, mis puudutavad energia ja aine füüsilise maailma kogemist ja sellest osasaamist. 103:7.13

Mõttekohandaja – Mõttekohandaja on see kosmiline aken, mille kaudu võib piiritletud loodud-olend heita usu abil pilgu piiritu Jumaluse, Kõikse Isa kaheldamatusele ja jumalikkusele. 103:0.1

Just Kohandaja loob inimeses kustumatu igatsuse ja lakkamatu iha olla Jumala sarnane, jõuda Paradiisi ja palveldada seal Jumaluse tegeliku isiku ees selle jumaliku kingituse lõpmatut allikat. Kohandaja on elav kohalolek, mis seostab sureliku poja tegelikult tema Paradiisi-Isaga ja tõmbab teda Isale üha lähemale. Kohandaja kompenseerib ja ühtlustab meie jaoks universumi tohutut pinget, mille loob inimese kaugus Jumalast ja tema piiratus, võrreldes igavese Isa kõiksusega.

Kohandaja on piiritletud loodud-olendi meelde kätketud lõpmatu olendi absoluutne olemus, mis võib sõltuvalt selle sureliku valikust lõppkokkuvõttes teostada tema ajutise liidu Jumalaga ja tõeliselt tegelikustada lõputuks universumiteenistuseks uut liiki olendi. Kohandaja on jumalik universumi reaalsus, milles väljendub faktiliselt tõde, et Jumal on inimese Isa. Kohandaja on inimese vääramatu kosmiline kompass, mis suunab hinge alati ja eksimatult Jumala poole. 107:0.6

Kohandajad on Isa armastuse tegelik kehastus inimeste hinges; nad on surelikku meelde kängitsetud kui inimese igavese elu tõeline pant; nad on inimese täiustunud lõpetanu isiksuse põhiolemus, millest inimene saab ajas eelmaiku, õppides järk-järgult jumalikku viisi elada Isa tahte järgi, tõustes järjest läbi universumite, kuni jõuab tegelikult oma Paradiisi-Isa jumalikku ligidusse. 107:0.2

Kohandajad koos nende paljude ilmutamata kaaslastega on ehedad ja puhtad oma jumalikkuses, määratlematud ja täisväärtuslikud Jumaluse osad. Nad on Jumalast, ja niivõrd kui meie sellest aru saame, nad ongi Jumal. 107:1.2

Kohandaja on inimese võimalus jõuda igavikku, inimene on Kohandaja võimalus saavutada isiksus. 107:6.2

Mõttekohandajad ei ole isiksused, kuid on tõelised olemusvormid. Nad on tõeliselt ja täiuslikult individuaalsed, kuigi pole surelike sisimas elades kunagi tegelikult isikustatud. Mõttekohandajad ei ole tõelised isiksused, vaid tõelised reaalsused, puhtaimat liiki reaalsused, mida universumite universumis tuntakse — nad ongi jumalik kohalolek. 107:7.1

Kohandaja teie sees on vaimsete saavutuste allikas ja lootus jumalikule iseloomule. Ta on ellujäämise jõud, õigus ja võimalus, mis eristab teid nii täielikult ja igavesti puhtloomsetest loodud-olenditest. Ta on mõtte kõrgem ja tõeliselt sisemine vaimne stiimul vastupidiselt välisele ja füüsilisele stiimulile, mis jõuab meelde ainelise keha närvienergia mehhanismi kaudu.

Need tulevase elujärgu ustavad kaitsjad teevad eksimatult kõigest, mis inimmeel loob, vaimse analoogi; niimoodi taasloovad nad teid aeglaselt ja kindlalt sellistena, nagu te tegelikult (ainult vaimselt) olete, et teid saaks ellujäämismaailmades ellu äratada. Ning kõiki neid suurepäraseid vaimseid analooge säilitatakse teie areneva ja surematu hinge kujunevas reaalsuses, teie morontiaminas. Need reaalsused on tegelikult olemas, vaatamata sellele, et Kohandaja suudab selliseid analooge harva sedavõrd ülendada, et neid saab teadvuse valgusesse tuua.

Ja nii nagu teie olete inimesena lapsevanem, on Kohandaja teie tõelise mina, teie kõrgema ja edasiliikuva mina, teie parema morontia- ja tulevase vaimse mina jumalik vanem. Ning kohtunikud ja hindajad eristavad just seda arenevat surelikku hinge, kui annavad korralduse teid ellu jätta ja suunata üles uutesse maailmadesse ning lakkamatusse eksisteerimisse igaveses seoses teie truu partneriga — Jumalaga, Kohandajaga.

Kohandajad on teie arenevate surematute hingede igavesed esivanemad, jumalikud originaalid; nad on lõputu tung, mis ajendab inimest püüdma valitseda praegust ainelist eksistentsi, pidades silmas tulevast vaimu-elujärku. Järelevaatajad on kustumatu lootuse vangid, igikestva edasimineku allikad. Ja kui väga meeldib neile suhelda oma hoolealustega võimalikult otseste kanalite kaudu! Kuidas nad rõõmustavad, kui saavad kõrvale heita sümbolid ja muud kaudsed meetodid ning läkitada oma sõnumid hetkega otse oma inimpartnerite mõistusesse! 108:6.7

Aineline evolutsioon on andnud teile elumasina, teie keha; Isa ise on kinkinud teile puhtaima vaimureaalsuse kogu universumis, teie Mõttekohandaja. Ent meel on antud teie kätesse, teie enda otsustada, ja olenevalt meelest te kas elate või surete. Just selles meeles ja selle meelega teete need kõlbelised otsused, mis võimaldavad teil saada Kohandaja sarnaseks, mis tähendab sarnanemist Jumalaga. 111:1.4

Meel on teie laev, Kohandaja teie loots, inimtahe kapten. Sureliku laeva kaptenil peaks olema tarkust usaldada jumalikku lootsi, kes juhib tõusuhinge igavese ellujäämise morontiasadamasse. 111:1.9

Müstitsism – Religioon on areneva inimese ülim and, ainus, mis võimaldab tal edasi minna ja „kindlana püsida, otsekui ta näeks Teda, kes on nähtamatu”. Müstitsism on aga sageli pigem põgenemine elust, kuhu kuuluvad need inimesed, kellele pole meelepärane usuelu elamise raske töö inimühiskonna ja äritegevuse avatud areenidel. Tõeline religioon nõuab tegutsemist. 102:2.8

N

Nauding – Õnnetundega kaasnev rahuldus. 3:5.14

Nõuandevaim – Sotsiaalne tung, liikide koostöö anne; tahteolendite võime oma kaaslastega kooskõlla jõuda; siit pärineb alamate loodud-olendite karjainstinkt. 36:5.10

O

Omakasupüüdmatus – Eneseunustamine. 3:5.13

Oskused – Võimed päritakse, oskused aga omandatakse. Elu ei ole tõeline inimese jaoks, kes ei suuda midagi hästi, oskuslikult teha. Ametioskus on üks tõelisi elust rahulduse saamise allikaid. 160:4.11

P

Pahe – Seadus on elu ise, mitte selle käitumisreeglid. Pahe on seadusest üleastumine, mitte see, kui rikutakse käitumisreegleid, sest elu ongi seadus. 48:6.33

Pattu võib käsitleda mitmeti, kuid universumifilosoofia seisukohalt on patt teadlikult kosmilisele reaalsusele vastupaneva isiksuse suhtumine. Viga võib pidada väärarusaamaks või reaalsuse moonutuseks. Pahe on universumireaalsuste osaline teostamine või väärkohandamine. Kuid patt on sihikindel vastuseis jumalikule reaalsusele — vaimse progressi teadlik takistamine —, kurjus aga äratuntud reaalsuse avalik ja järjekindel trotsimine, mis näitab isiksuse koostlagunemist peaaegu kosmilise hullumeelsuse piirini. 67:1.4

Probleem on selles: kui vaba tahtega inimesele on antud sisemise mina loomevõime, siis tuleb mõista, et vabatahtlik loovus hõlmab ka vabatahtliku destruktiivse tegutsemise võimalust. Ja kui loovus muutub destruktiivsuseks, olete silmitsi pahe ja patu laastava mõjuga — rõhumise, sõja ja hävitamisega. Pahe on loovuse tahk, mis kaldub lagundama ja lõpuks hävitama. Igasugune konflikt on paheline selles mõttes, et see pärsib siseelu loovat funktsioneerimist — see on nagu isiksusesisene kodusõda. 111:4.11

Moraalse valiku tegemiseks on vajalik kurja võimalikkus, kuid mitte selle tegelikkus. Vari on ainult suhteliselt tõeline. Tegelik kuri ei ole isikliku kogemusena vajalik. Moraalses edenemises vaimse arengu madalamatel tasanditel toimib potentsiaalne kuri otsustamise tõukejõuna niisama hästi. Kuri saab inimkogemuse reaalsuseks vaid siis, kui moraalne meel kurja valib. 132:2.10

Pahe on teadmatu või ettekavatsematu jumalikust seadusest, Isa tahtest üleastumine. 148:4.3

Palve – Ent tõeline palve on tegelikult inimese ja tema Looja vaheline osadus. 91:2.3

Nii toimib palve religiooni võimsaima vahendina, säilitades palvetajate kõrgeimaid väärtushinnanguid ja ideaale. 91:3.3

Palve oli ja on igavesti kahekordne inimkogemus: psüühilise tegevusega seotud vaimne meetod. 91:3.6

Kui palvega ei taotleta midagi ei palvetajale ega tema kaaslastele, siis kaldub see hingehoiak tõelise palveldamise poole. 91:4.3

Palve on meetod, mille kaudu iga religioon varem või hiljem muutub korralduslikuks. Ja aja jooksul seondub palve arvukate teiseste inimese ja Jumala vahelülidega, mille hulgas on nii kasulikke kui ka kahtlemata kahjulikke ilminguid, näiteks preestrid, pühad raamatud, palveldamisrituaalid ja tseremooniad. 91:5.6

Ärge olge nii laisad, et palute Jumalal oma probleemid lahendada, kuid ärge kunagi kõhelge palumast temalt tarkust ja vaimujõudu, mis teid juhiks ja toetaks, kui te ise otsustavalt ja julgelt oma pakilisi probleeme lahendama asute. 91:6.5

Palve ei ole välja kasvanud maagiast, kumbki tekkis teineteisest sõltumatult. Tõeline palve on ühtaegu kõlbeline ja usuline, maagia pole ei seda ega teist. 91:8.2

Tõeline palve toob vaimset kasvu, muudab hoiakuid ja annab rahulduse, mida pakub osadus jumalikkusega. See on jumalateadvuse spontaanne pahvak.

Jumal vastab inimese palvele, ilmutades talle rohkem tõde ning suurendades tema võimet hinnata ilu ja mõista headust. Palve on subjektiivne tegevus, kuid saavutab sideme vägevate objektiivsete reaalsustega inimkogemuse vaimsetel tasemetel; see on inimese tähendusrikas sirutumine üleinimlike väärtuste poole. See on kõige võimsam vaimse kasvu stiimul.

Sõnad ei ole palves olulised: need on vaid intellektuaalne kanal, milles vaimse palve jõgi juhtumisi voolab. Palve sõnaline väärtus on endamisi palvetamisel üksnes autosugestiivne, ühispalvuses sotsiosugestiivne. Jumal vastab hinge hoiakule, mitte sõnadele.

Palve ei ole konfliktidest pääsemise meetod, vaid pigem konfliktides toimiv arengustiimul. Paluge ainult väärtusi, mitte asju; arengut, mitte rahuldust. 91:8.13

Palve kuulub küll usukogemusse, kuid nüüdisaegsetes religioonides on selle rõhuasetus väär ja jätab suures osas tähelepanuta tähtsaima — palveldamise osaduse. Palveldamine süvendab ja avardab meele peegeldamisvõimet. Palve võib elu rikastada, kuid palveldamine valgustab saatust. 102:4.5

Palve peab panema inimest vähem mõtlema, kuid rohkem mõistma: see pole mõeldud teadmiste suurendamiseks, vaid pigem taipamise avardamiseks. 143:7.4

Palve on ennast meenutav — ülev mõtlemine, palveldamine on eneseunustamine — mõtlemisülene. Palveldamine on pingutuseta tähelepanu, hinge tõeline ja ideaalne puhkus, rahulik vaimse esiletoomise vorm. 143:7.7

Palve väljendab täiesti isiklikult ja spontaanselt hinge suhtumist vaimu; palve peaks olema pojaseisuse osadus ja vendluse väljendus. Vaimus sõnastatud palve viib koostöövalmile vaimsele edenemisele. Ideaalne palve on vaimse osaduse vorm, mis viib arukale palveldamisele. tõeline palvetamine on siiras taeva poole sirutumine oma ideaalide saavutamiseks. 144:2.2

Palve on hingepuhang ja peaks andma teile püsivust püüetes selgitada välja Isa tahet. 144:2.3

Palve on vaimuelu hingus inimsoo ainelises tsivilisatsioonis. Palveldamine on surelike naudinguid otsivate põlvkondade pääsemine.

Nagu palvet võib võrrelda hinge vaimsete patareide uuestilaadimisega, nii võib palveldamist võrrelda hinge häälestumisega Kõikse Isa lõpmatu vaimu teabelevile universumis.

Palve on lapse siiras ja igatsev pilk oma vaim-Isa poole; see on psüühiline protsess, millega inimtahe vahetatakse jumaliku tahte vastu. Palve kuulub jumalikku kavva, millega olev muundatakse selleks, mis ta peaks olema. 144:4.9

JEESUSE VASTUS PALVE OLEMUSEST:

1. palve väljendab piiritletud meele püüdu läheneda Lõpmatule. Seepärast tuleb palve koostamisel piirduda piiritletud teadmiste, tarkuse ja omadustega; ka vastus on tingitud Lõpmatu nägemusest, eesmärkidest, ideaalidest ja eesõigustest. Palve koostamise ja sellele täieliku vaimse vastuse saamise vahel ei saa kunagi täheldada aineliste nähtuste katkematut järjepidevust;

2. kui palve jääb pealtnäha vastuseta, on viivitus sageli märk paremast vastusest, mis aga mingil põhjusel kaua viibib. Kui Jeesus ütles, et Laatsarusel pole tegelikult surmatõbi, oli ta juba üksteist tundi surnud olnud. Ükski siiras palve ei jää vastuseta, välja arvatud juhtudel, kui vaimumaailma kõrgemast vaatepunktist on kavandatud mõni parem vastus, mis rahuldab inimese vaimu ja mitte ainult inimese meele palvet;

3. vaimust ajendatud ja usus väljendatud ajalikud palved on sageli nii ulatuslikud ja kõikehõlmavad, et neile võidakse vastata ainult igavikus; piiritletud palve on sageli niivõrd Lõpmatuse haardes, et vastus tuleb kauaks edasi lükata, ootamaks piisava vastuvõtuvõime tekkimist; usupalve võib olla nii kõikehõlmav, et vastus võidakse saada alles Paradiisis;

4. vastused sureliku meele palvetele on sageli olemuselt niisugused, et neid võidakse vastu võtta ja tunnistada alles siis, kui seesama palvetav meel on jõudnud surematuse seisundisse. Ainelise olendi palvele võidakse sageli vastata alles siis, kui isik on jõudnud edasi vaimutasandile;

5. Jumalat tundva isiku palve võib olla teadmatusest ja ebausust nii moonutatud, et sellele vastata oleks äärmiselt ebasoovitav. Siis peavad vahepealsed vaimolendid seda palvet niimoodi tõlkima, et saabuvas vastuses ei tunne paluja sugugi ära vastust oma palvele;

6. kõik tõelised palved suunatakse vaimolenditele ja kõigile niisugustele palvetele tuleb vastata vaimsel kujul ning need vastused peavad koosnema vaimsetest reaalsustest. Vaimolendid ei saa anda ainelisi vastuseid isegi aineliste olendite vaimsetele palvetele. Ainelised olendid võivad tõhusalt palvetada ainult siis, kui nad „palvetavad vaimus”;

7. palvele võib loota vastust vaid siis, kui see palve on sündinud vaimust ja toidetud usuga. Teie siiras usk eeldab, et te olete andnud oma palve kuuljatele tegelikult juba ette täieliku õiguse vastata teie palvetele kooskõlas selle ülima tarkuse ja jumaliku armastusega, millest need olendid, kelle poole te palvetate, teie usu kohaselt alati lähtuvad;

8. lapsel on alati õigus oma vanemale palvet esitada ja vanem täidab oma ebaküpse lapse ees alati vanemakohustusi, kui ta kõrgem tarkus nõuab lapse palvele vastamisega viivitamist, vastuse muutmist, osadeks eraldamist, vastusega palve ületamist või vastuse edasilükkamist vaimse tõusutee mõne teise etapini;

9. ärge kõhelge palvetamast vaimse igatsuse palveid; ärge kahelge, kas te saate oma palvetele vastuse. Need vastused hoitakse alal, ootamas, kuni te jõuate neile tegelike kosmiliste saavutuste vaimsetele tasemetele, kus teil on võimalik oma varajastele, kuid enneaegsetele palvetele antud ja teid juba ammu ees ootavaid vastuseid ära tunda ja vastu võtta;

10. kõik tõelised vaimust sündinud palved saavad kindlasti vastuse. Paluge ja teile antakse. Ent pidage meeles, et te olete aja ja ruumi arenevad loodud-olendid; seepärast peate oma paljude palvete täielike vastuste isikliku vastuvõtmise kogemuses pidevalt arvestama aegruumi tegurit. 168:4.13

Palveldamine – vaimse üle mõtisklemine 143:7.3

Usukogemuse reaalsuse vaimne vald, jumaliku osaduse isiklik teostamine, vaimuväärtuste äratundmine, igavese ellujäämise kinnitus, tõusmine Jumala teenrite staatusest Jumala poegade rõõmu ja vabaduse ilma. See on kosmilise meele kõige ehedam taip, kosmilise otsustusvõime harras ja palveldav vorm. 16:6.8

Palveldamine on kõigi loodud intellektiolendite kõrgeim privileeg ja esmane kohus. Palveldamine on teadlik ja rõõmus tegevus, millega teadvustatakse ja tunnistatakse kui tõde ja fakti, et Loojatel on lähedased ja isiklikud suhted oma loodud-olenditega. Palveldamise kvaliteedi määrab ära loodud-olendi taju sügavus: mida enam areneb teadmine Jumalate lõpmatust iseloomust, seda kõikehõlmavamaks muutub palveldamine, kuni saavutab lõpuks kõrgeima kogemusliku rõõmu ja kõige erilisema loodud-olenditele tuntud naudingu hiilguse. 27:7.1

Palveldamine on Paradiisis olemise ülim rõõm, see on värskendav Paradiisi mäng. Palveldamine mõjub teie täiustatud hingedele Paradiisis samamoodi, nagu mäng mõjub teie vaevatud mõistusele maa peal. Paradiisis kasutatav palveldamisviis on täiesti väljaspool sureliku arusaamisvõimet, kuid selle vaimu saate hakata hindama isegi veel Urantial olles, sest Jumalate vaimud elavad praegugi teie sisimas, hõljuvad teie üle ja inspireerivad teid tõeliselt palveldama. 27:7.5

Palveldamine, jumalike väärtuste siiras järgimine ning puhtsüdamlik armastus jumaliku Väärtusteandja vastu. 16:8.14

Palveldamine on vaimse tõusu kandidaadi märk. 36:5.11

Palveldamine — vaimse üle mõtisklemine — peab vahelduma teenimisega, kokkupuutumisega ainelise reaalsusega. 143:7.3

Palveldamine on mõeldud eelseisva parema elu ootusena ja nende uute vaimsete tähenduste tagasipeegeldamiseks praegusesse ellu. Palve toetab vaimselt, kuid palveldamine on jumalikult loov.

Palveldamine on viis otsida Ühelt innustust paljude teenimiseks. Palveldamine on mõõdupuu, millega mõõdetakse hinge eraldumist ainelisest universumist ning selle samaaegset ja kindlat kinnitumist kogu loodu vaimureaalsustele.

Palve on ennast meenutav — ülev mõtlemine, palveldamine on eneseunustamine — mõtlemisülene. Palveldamine on pingutuseta tähelepanu, hinge tõeline ja ideaalne puhkus, rahulik vaimse esiletoomise vorm.

Palveldamise käigus samastab osa end Tervikuga, piiritletu Lõpmatuga, poeg Isaga, aeg astub üht sammu igavikuga. Palveldamine on poja isiklik osadus juma liku Isaga; inimhinge-vaimu värskendava, loova, vennaliku ja romantilise suhtumise omaksvõtmine. 143:7.8

Tõeliselt religioosne palveldamine ei ole mõttetu enesepettuseks peetav monoloog. Palveldamine on isiklik osadus sellega, mis on jumalikult reaalne, reaalsuse algallikas. Palveldamise kaudu püüab inimene saada paremaks ja saavutab lõppkokkuvõttes parima. 196:3.22

Paradiis – Mõiste PARADIIS hõlmab universumi reaalsuse kõikide faaside isikulisi ja mitteisikulisi keskpunkte omavaid Absoluute. Vastavalt määratletud Paradiis võib tähendada ka reaalsuse, Jumaluse, jumalikkuse, isiksuse ja energia ükskõik millist vormi või kõiki vorme — vaimseid, mõistuslikke või materiaalseid. Mis puutub väärtustesse, tähendustesse ja tegelikku eksistentsi, siis on Paradiis nende kõikide lähtekoht, tegevuspaik ja saatus. 0:4.11

Paradiisisaar – Kui Paradiis ei ole määratletud mõnel teisel moel — on Esimese Allika ja Keskme ainelis-gravitatsioonilise juhtimise Absoluut. Paradiis on liikumatu, universumite universumis püsib ta ainsana paigal. Paradiisisaarel on oma asukoht universumis, ent tal pole ruumilist asendit. See igavene Saar on mineviku, oleviku ja tuleviku füüsiliste universumite tegelik allikas. Keskne Valgusesaar tuleneb Jumalusest, kuid on vaevalt ise Jumalus; ka pole materiaalne loodu osa Jumalusest, vaid tagajärg.

Paradiis ei ole looja, ta on universumi paljude ilmingute ainulaadne juhtija, palju enam juhtija kui korraldaja. Kõikides materiaalsetes universumites mõjutab Paradiis nende olendite reaktsioone ja käitumist, kel on tegu jõu, energia ja võimuga, Paradiis ise on aga ainukordne, erandlik ja universumitest eraldatud. Paradiis ei esinda mitte midagi ja mitte miski ei esinda Paradiisi. See ei ole jõud ega kohalolek, see on lihtsalt Paradiis. 0:4.13

Paradiisisaar aga on mitteisikuline ja ekstravaimne; ta on universaalse keha olemus, füüsilise aine allikas ja kese ning universaalse ainelise reaalsuse absoluutne näidis-algkuju. 0:5.5

Paradiis on lõpmatuse mudel ja selle mudeli käivitab Tegutsev Jumal. Paradiis on lõpmatuse aineline toetuspunkt. 9:3.8

PARADIIS on universumite universumi igavene keskus ning Kõikse Isa, Igavese Poja, Lõpmatu Vaimu ja nendega kooskõlastatud olendite ning kaaslaste asupaik. See keskne Saar on kogu tervikuniversumi kõige hiiglaslikum organiseeritud tervik. Paradiis on niihästi aineline sfäär kui ka vaimne asuala. Kõikse Isa kogu arukas loodu paikneb materiaalsetes asualades ning järelikult peab absoluutne juhtimiskeskus olema samuti materiaalne, konkreetne. Ning taas kord tuleb tõdeda, et vaimolendid ja vaimsed asjad on reaalsed.

Paradiisi aineline ilu seisneb tema füüsilise täiuse suuruses. Jumala Saare hiilgus nähtub tema asukate suurepärastest intellektuaalsetest saavutustest ja meele arengust ning keskse Saare võrratu toredus saab ilmsiks jumaliku vaim-isiksuse — elu valguse — lõpmatus kinkimises. Ent selle hiilgava ansambli vaimse ilu sügavused ja imed jäävad täielikult väljapoole aineliste loodud-olendite piiritletud meele adumisvõimet. Surelikul on täiesti võimatu mõista jumaliku asupaiga aulisust ja vaimset hiilgust. Ning Paradiis on igavikuline: pole olemas ei ülestähendusi ega mingeid pärimusi selle, kõige tuumaks oleva Valguse ja Elu Saare päritolu kohta. 11:0.2

Paradiis on lõpmatuse geograafiline keskpunkt: ta pole ei universaalse loodu osa ega isegi mitte tegelik osa igavesest Havona universumist. Harilikult kõneleme kesksest Saarest nõnda, nagu kuuluks see jumalikku universumisse, kuid tegelikult ei ole see nii. Paradiis on igavene ja ainuline eksistents. 11:9.2

Paradiis pole ühegi olendi ega elava olemusvormi eellane — ta ei ole looja. Isiksus ning meele ja vaimu vahelised suhted on ülekantavad, kuid algkuju ei ole seda. Mitte kunagi pole algkujud peegeldused, nad on duplikaadid — jäljendused. Paradiis on algkujude absoluut ning Havona üks näide nendest potentsiaalidest tegelikkuses.

Jumala asupaik on keskne ja igavene, auline ja ideaalne. Tema kodu on iga universumi keskusmaailma jaoks imekauniks algkujuks ning tema vahetu elu-universum on algkujuks kõikidele universumitele nende ideaalide, korralduse ja saatuse osas.

Paradiis on kogu isiksusliku tegevuse universaalne keskus ning kõikide jõu-, kosmose- ja energiailmingute läte ja kese. Kõik olnu, olev ja tulev on saanud ning saab praegu ja ka tulevikus alguse igaveste Jumalate kesksest asupaigast. Paradiis on terve loodu kese, kõikide energiate allikas ning kõikide isiksuste algne lähtekoht. 11:9.7

Ja Paradiis on kõigi aineliste universumite — varasemate, praeguste ja tulevaste universumite — tegelik allikas. Ent see kosmiline tuletamine on igaviku sündmus: ei ruum ega aineline kosmos tule mingil ajal — minevikus, olevikus ega tulevikus — keskselt Valgusesaarelt. Paradiis toimib kosmilise allikana enne ruumi ja enne aega; seetõttu näiksid selle eri liigid ajas ja ruumis vaeslastena, kui nad ei oleks tekkinud Määratlematu Absoluudi kaudu, mis on nende lõplik asupaik ruumis ning nende ilmutaja ja reguleerija ajas. 56:1.1

Patt – Pattu võib käsitleda mitmeti, kuid universumifilosoofia seisukohalt on patt teadlikult kosmilisele reaalsusele vastupaneva isiksuse suhtumine. 67:1.4

Patt, mis on isiku suhtumine reaalsusesse, kannab paratamatult oma loomupärased negatiivsed viljad kõigile sellega seotud universumiväärtuste tasanditele. 67:7.4

Patt hõlmab endas saatuslikke tagajärgi isiksuse ellujäämisele vaid siis, kui see on olendi kogu suhtumine, kui see esindab meele valikut ja hinge tahet. 67:7.4

Ükski isik ei pea kunagi kellegi teise süü tõttu elutähtsaid vaimseid kaotusi kandma. Patt on vaatamata selle kaugeleulatuvatele haldusalastele, intellektuaalsetele ja sotsiaalsetele vastukajadele moraalse süü ja vaimsete tagajärgede poolest täiesti isiklik asi. 67:7.7

Patt tuleb ümber defineerida tahtlikuks truudusetuseks Jumaluse suhtes. Truudusetust võib esineda erineval määral: otsustamatuse osaline truudusetus, vastuolude vahel jagatud ustavus, ükskõiksuse hääbuv ustavus ja ustavuse surm, mis ilmneb pühendumises jumalata ideaalidele.

Süütunne on teadlikkus tavade rikkumisest, see ei tarvitse olla patt. Kui puudub teadlik truudusetus Jumaluse suhtes, pole tõelist pattu. 89:10.3

Patt on teadlik ja tahtlik üleastumine jumalikust seadusest, Isa tahtest. Patt mõõdab tahtmatust alluda jumalikule juhtimisele ja vaimsele suunamisele. 148:4.4

Jeesus õpetas, et patt ei ole puuduliku olemuse laps, vaid pigem alistumatu tahte võimu all oleva teadliku meele tagajärg. patu kohta õpetas ta, et Jumal on andestanud; et see andestus saab meile isiklikult kättesaadavaks siis, kui me andestame oma kaaslastele. Kui andestate oma lihalikule vennale, loote sellega enese hinges võime võtta vastu Jumala reaalne andeksand oma väärtegude eest. 170:2.23

Loomalikkus — kalduvus kuritegudele — võib olla pärilik, ent pattu vanemalt lapsele ei edastata. Patt on üksiku tahteolendi teadlik ja tahtlik mäss Isa tahte ja Poja seaduste vastu. 188:4.5

Peegelduvus – See nähtus on universumi peegelduvus, see ainulaadne ja seletamatu võime näha, kuulda, aistida ja teada kõiki asju superuniversumis nende toimumishetkel ning koondada peegelduvuse abil kogu see teave ja teadmine ükskõik millisesse soovitud punkti. 9:7.1

Ilmselt kujutab peegelduvus endast kõiketeadmist kogemuslike piiride raames ja ta võib märkida Ülima Olendi kohalolekuteadvuse esiletulekut. 9:7.5

Perekond – Perekond on vendluse põhiüksus, kus vanemad ja lapsed õpivad neid kannatlikkuse, altruismi, sallivuse ja leebuse õppetunde, mis on nii olulised inimestevahelise vendluse teostumiseks. 84:7.28

Perekonnaelu – Perekonnaelu on tõelise kõlbluse eelkäija, teadliku kohusetruuduse esiisa. Perekonna sunnitud koostegutsemine stabiliseerib isiksust ja stimuleerib selle kasvu, sest on vaja kohaneda teiste, endast erinevate isiksustega. Ent veel enam: tõeline perekond — hea perekond — ilmutab lapsevanematele Looja suhtumist oma lastesse, samal ajal kui need tõelised vanemad annavad oma lastele esmase ettekujutuse universumi kõigi laste Paradiisi-vanema armastusest, mida neile edaspidi tõusuteel üha enam ilmutatakse. 84:7.30

Pihtimine – Patu pihtimine on mehine lahtiütlemine truudusetusest, kuid ei leevenda mingil viisil truudusetuse tagajärgi ajas ja ruumis. Ent pihtimine — patu olemuse siiras tunnistamine — on oluline usuliseks kasvuks ja vaimseks progressiks. 89:10.5

Piiritletud tasand – Reaalsuse piiritletud tasandile on iseloomulik loodud-olendite elu ja aegruumi piirangud. Piiritletud reaalsustel ei pruugi olla lõppu, aga neil on alati olemas algus — nad on loodud. Jumaluse Ülimuslikkuse tasandit võib vaadelda kui piiritletud eksistentside suhtes avalduvat funktsiooni. 0:1.11

Pojaseisus – Igasugusel palvetamisel pea meeles, et pojaseisus on kingitus. Ükski laps ei pea poja- või tütreseisundit ära teenima. maine laps sünnib ilma oma vanemate tahtel. Jumala laps sünnib armulisusest ja vaimu uuest elust taevase Isa tahtel. Seepärast tuleb taevariik — jumalik pojaseisus — nii vastu võtta, nagu selle võtaks vastu väike laps. Vagaduse — iseloomu edeneva arengu — teenite küll ära, kuid pojaseisuse saate armu ja usu kaudu. 144:4.3

Polügaamia – Polügaamia on naise orjuse elemendi säilimine abielus. 69:9.7

Positsioon – sotsiaalne ja poliitiline prestiiž. 69:5.7

Puhkus – Puhkusi on seitset liiki: on une- ja mängupuhkus elu madalamates klassides, avastus kõrgemate olendite ja palveldamine vaimisiksuste kõrgeimate liikide jaoks. On olemas ka tavaline, energia vastuvõtmisega puhkus, olendite uuesti laadimine füüsilise või vaimse energiaga. Ja on olemas ülemineku-uni, teadvusetu uni koos seeraviga ühelt sfäärilt teisele liikumise ajal. Neist kõigist täiesti erinev on sügav metamorfoosne uni, üleminekupuhkus olendi ühelt etapilt teisele, ühest elust teise, ühest eksistentsi seisundist teise liikumisel, uni, mille jooksul vahetub alati tegelik staatus universumis, mille puhul ei areneta läbi mingi ühe staatuse eri seisundite. 27:1.2

Põhjendus – Teadusele on tõenduseks põhjendus, religioonile usk, filosoofiale loogika, kuid ilmutust kinnitab vaid inimlik kogemus. 101:2.8

Põhjuslikkus – põhjuslikkus — füüsiliste aistingute reaalsusmaailm, loogilise ühtsuse teaduslikud valdkonnad, tõelise ja ebatõelise eristamine, kosmilisele reaalsusetundlikkusele toetuva arutluskäigu järeldused. See on kosmilise otsustusvõime matemaatiline vorm; 16:6.6

Päev – Satania päev on Urantia aja kolm päeva miinus üks tund neli minutit ja viisteist sekundit, mis on võrdne Jerusemi pöörlemisajaga ümber telje. 46:1.2

Satanial on päev, nagu seda Jerusemil arvestatakse, veidi lühem kui Urantia aja kolm päeva (1 tunni 4 minuti ja 15 sekundi võrra). Neid aegu nimetatakse üldiselt Salvingtoni ehk universumiajaks ja Satania ehk süsteemiajaks. Standardajaks on universumiaeg. 33:6.9

Päevilt Täiuslikud – superuniversumi suursektorite valitsejad. 15:10.14

Päevilt Ustavad – tähtkujude valitsuste Kõigekõrgemate valitsejate Paradiisinõunikud. 15:10.17

Päevilt Uued – Superuniversumi väikesektorite juhid. 15:10.15

Päevilt Ühtsed – Päevilt Ühtsed, kohalike universumite valitsejate Paradiisi-nõuandjad. 15:10.16

Pääsemine – Tõeline pääsemine on viis, millega jumalik areng viib sureliku meele nende maailmade kaudu, kus ollakse ühenduses morontiamaailmadega, ainega samastumise tasemelt vaimset kooskõla tähistava kõrge universumistaatuseni. 103:7.2

Hinge pääsemine või kaotamine oleneb sellest, kas kõlblustunne saavutab igavese liidu teel oma surematu hingega ellujäämisstaatuse. Pääsemine on kõlblustunde eneseteostuse vaimsustumine, mille kaudu ta omandab ellujäämisväärtuse. Kõik hinge konfliktid tulenevad kooskõla puudumisest moraalse ehk vaimse eneseteadvuse ja puhtintellektuaalse eneseteadvuse vahel. 133:6.6

Pääsemine on Isa kingitus, mida ilmutavad tema Pojad. Kui te selle usu kaudu vastu võtate, saate osaks jumalikust olemusest, Jumala pojaks või tütreks. Usu kaudu mõistetakse teid õigeks; usu abil te pääsete; ning sellesama usu läbi liigute igavesti edasi üha lähemale jumalikule täiuslikkusele. 150:5.3

Pääsemist ei saa osta, õiglust ei saa ära teenida. Pääsemine on Jumala kingitus ja õiglus on taevariigi pojaseisuse vaimust sündinud elu loomulik vili. Teid ei päästeta mitte teie õige elu pärast, pigem elate te õiget elu sellepärast, et teid on juba päästetud: te olete tunnistanud pojaseisust Jumala kingitusena ja teenimist taevariigis maise elu ülima rõõmuna. Kui inimesed usuvad seda evangeeliumi, mis on Jumala headuse ilmutus, ajendab see neid vaba tahtlikult kõiki teadaolevaid patte kahetsema. Pojaseisuse teostumine on ühildamatu sooviga teha pattu. Taevariiki uskujad janunevad õigluse ja jumaliku täiuslikkuse järele. 150:5.5

Teie hinged päästab teie usk. Pääsemine on Jumala kingitus kõigile, kes usuvad end tema pojad olevat. Aga ärge eksige: pääsemine on küll Jumala tasuta kingitus ja see annetatakse kõigile, kes selle usu kaudu vastu võtavad, kuid sellele järgneb vaimuelu viljade kandmine inimelu ajal. 193:1.2

Kogu selle lunastuse ja ohverdamise teel pääsemise idee juured ja alused peituvad isekuses. Jeesus õpetas, et vaimsete uskujate vennaskonna kõrgeim aade on oma kaaslaste teenimine. Jumala isadusse uskujad peavad pääsemist võtma kui enesestmõistetavust. Uskuja põhimure ei tohiks olla mitte isekas isikliku pääsemise soov, vaid pigem isetu tung armastada ja seega teenida oma kaaslasi nii, nagu Jeesus surelikke inimesi armastas ja teenis.

Tõelised uskujad ei muretse ka nii väga pattudele järgneva karistuse pärast. Tõelist uskujat häirib vaid praegune lahusolek Jumalast. targad isad võivad küll oma poegi karistada, ent nad teevad seda armastusega ja poegade parandamise nimel. Nad ei karista vihaga ega nuhtle kättemaksuks.

Isegi kui Jumal oleks karm seadusi järgiv monarh, kellele alluvas universumis oleks kõrgeim põhimõte õiglus, ei lepiks ta kindlasti lapsiku kavaga asendada süüdiolev kurjategija süütu kannatajaga.

Jeesuse surma tähtsus seoses inimkogemuse rikastamise ja pääsetee avardamisega ei seisne mitte tema surma faktis, vaid pigem selles, kui suurepäraselt ja kui võrratu südikusega ta surmale vastu läks.

Kogu see lunastuseidee asetab pääsemise irreaalsele alusele; see käsitus on puhtfilosoofiline. Inimese pääsemine on reaalne; see põhineb kahel reaalsusel, mida võib loodud-olendi usuga taibata ja individuaalsesse inimkogemusse ühendada: Jumala isaduse fakt ja sellega kooskõlas olev tõde — inimestevaheline vendlus. Kuid ikkagi on tõsi, et teile „antakse andeks teie võlad, kui teie annate andeks oma võlglastele”.

188:4.13

Päästja – Ehkki on vaevalt kohane kõnelda Jeesusest kui ohverdajast, lunahinna tasujast või lunastajast, on täiesti õige nimetada teda päästjaks. ta tegi igavese pääsemise (ellujäämise) tee selgemaks ja kindlamaks, ta näitas Nebadoni universumi kõigi maailmade kõigile surelikele pääsemise teed senisest paremini ja selgemini. 188:4.7

Püha Vaim – Näib, et teie pühakirjades märgib termin Jumala Vaim kord Paradiisi Lõpmatut Vaimu, kord teie kohaliku universumi Loovat Vaimu. Püha Vaim on Paradiisi Lõpmatu Vaimu äsjamainitud Loova Tütre vaimuringlus. Püha Vaim on iga kohaliku universumi pärisomane ringlus, mis ei välju selle loodu vaimsest ilmast; Lõpmatut Vaimu aga iseloomustab kõikjalolek. 8:5.3

Kohalikule universumile Loova Vaimu hoolekandevaimu annetamine. Seda vaimu tuntakse Urantial Püha Vaimu nime all. 16:4.13

Pühakirjad – Need kirjatööd on kirjutanud inimesed, kellest mõni on püha, mõni vähem püha. Nende raamatute õpetused esindavad oma aja vaateid ja arusaamu. Tõeilmutusena on viimased esimestest usaldusväärsemad. Pühakirjad on vigu täis ja täiesti inimlikku päritolu, ent ära unusta, et need moodustavad siiski religioosse tarkuse ja vaimsete tõdede parima kogumi, mis praegu maailmas leidub. 159:4.3

Paljusid neist raamatutest ei kirjutanud isikud, kelle nime nad kannavad, kuid see ei kahanda mingil määral neis sisalduvate tõdede väärtust.

Pühakirjad on pühad sellepärast, et neis on esitatud Jumalat otsivate inimeste mõtted ja teod, ning need inimesed on talletanud pühakirjades oma kõrgeimaid arusaamu õiglusest, tõest ja pühadusest. Pühakirjades on palju tõtt, väga palju, kuid nagu sa tead, sisaldavad need kirjutised teie praeguse õpetuse seisukohalt ka palju vääriti esitatud mõtteid taevase Isa, armastava Jumala kohta, keda ma olen tulnud kõigis maailmades esindama. 159:4.4

Naatanael, ära luba end hetkekski uskuda pühakirja sõnu selle kohta, et armastuse Jumal olla käskinud teie esiisadel võitlusse minna ja tappa kõik oma vaenlased — mehed, naised ja lapsed. Need sõnad on kirja pannud inimesed, mitte eriti pühad inimesed, ning need ei ole Jumala sõnad. Pühakirjad on alati kajastanud ja kajastavad ka edaspidi oma loojate intellektuaalset, moraalset ja vaimset seisundit. 159:4.5

Ära unusta, Naatanael, et Isa ei piira tõeilmutust ainult ühe põlvkonna ega ühe rahvaga. Paljud tõsised tõeotsijad on sattunud ja satuvad ka edaspidi nende pühakirjade veatust väitvate doktriinide tõttu segadusse ja masendusse. 159:4.6

Pane mu sõnu hästi tähele, Naatanael: mitte midagi, mida on puudutanud inimloomus, ei saa eksimatuks pidada. Jumalik tõde võib küll inimmeele kaudu särada, kuid selle puhtus on alati suhteline ja jumalikkus osaline. Loodud-olend võib ihaldada eksimatust, kuid see on olemas vaid Loojatel. 159:4.8

Ent kõige ekslikumal seisukohal pühakirjade õpetuste suhtes on doktriin, et need on pitseeritud saladuse- ja tarkuseraamatud, mida tohivad tõlgendada ainult rahva kõige targemad pead. 159:4.9

Hirmust vanade pühakirjade autoriteedi ees ei võta praeguse aja ausad hinged vastu evangeeliumi uut valgust, mida needsamad teise põlvkonna Jumalat tundvad inimesed nii väga igatsesid näha. 159:4.9

R

Rahu – Sõda on areneva inimese loomulik olek ja pärusosa, rahu on tsivilisatsioonitaseme sotsiaalne mõõdupuu. 70:1.1

Sõda on loomalik reaktsioon arusaamatustele ja ärritusele, kõigi nende probleemide ja raskuste tsiviliseeritud lahendamisele järgneb rahu. 70:1.2

Rahu, Jeesuse – Jeesuse rahu on rõõm ja rahuldus, mida kogeb Jumalat tundev inimene, kes on teada saanud, kuidas lihalikku surelikku elu elades Jumala tahet täita. 181:1.8

Seega on Jeesuse rahu niisuguse poja rahu ja kindlustunne, kes täielikult usub, et tema elu ajas ja igavikus on turvaliselt ja tervenisti tema kõiketeadva, kõiki armastava ja kõikvõimsa vaim-Isa kätes. Ja see on tõepoolest rahu, mis ületab sureliku meele arusaamisvõimet, kuid millest uskuv inimhing võib jäägitut rõõmu tunda. 181:1.10

Rahutegemine – Rahutegemine kaotab usaldamatuse ja kahtlustamise. 140:5.18

Reaalsus – REAALSUS, nii nagu seda mõistavad piiritletud olendid, on osaline, suhteline ja varjutaoline. 0:3.20

Reaalsus tegelikustub universumi eri tasanditel erinevalt; reaalsus saab alguse Kõikse Isa lõpmatus tahtes ja selle tahte kaudu ning seda on võimalik käsitada universumi tegelikustumise paljudel eri tasanditel kolmes põhifaasis:

jumalustamata reaalsusjumalustatud reaalsus

vastastikseoses olev reaalsus 0:4.4

Religioon – Jeesuse religioon on pääsemine egost, vabanemine loodud-olendi isolatsiooni ikkest nii ajas kui ka igavikus. 5:4.5

Religiooni aluspõhjaks ei ole teaduslikud faktid, ühiskondlikud kohustused, filosoofia seisukohad ega moraalist johtuv kohustus. Selles, kuidas inimesed reageerivad elus ettetulevatele erinevatele olukordadele, on religioon täiesti omaette maailm, mis ilmneb eranditult kõikidel inimese elu moraalijärgsetel arenguastmetel. Religiooni võib kohata igal neljal väärtuste äratundmise ja universumiosaduse tasandil: enesesäilitamise füüsilisel ehk ainelisel tasandil, osaduse ühiskondlikul või emotsionaalsel tasandil, mõistuse kõlbelisel või kohusetasandil, jumaliku palveldamisena universumiosaduse teadvustamise vaimsel tasandil. 5:5.2

Religioon edendas tsivilisatsiooni ja kindlustas sotsiaalse järjepidevuse; see on igal ajastul olnud ühiskonna kõlbluspolitseiks. Usund tagas selle inimliku distsipliini ja enesekontrolli, mis tegi võimalikuks tarkuse. Religioon on arengu tõhus piits, mis sunnib loidu ja kannatavat inimkonda halastamatult talle omasest loomulikust intellektuaalsest inertsusest edasi mõistuse ja tarkuse kõrgematele tasemetele. 92:3.9

Religiooni ei saa annetada, saada, laenata, õppida ega kaotada. See on isiklik kogemus, mis kasvab vastavalt lõplike väärtuste otsingule. Nii kaasneb kosmiline kasv tähenduste kogunemisega ja väärtuste üha avarduva ülenemisega. 100:1.7

Ilmutatud religioon on inimeksistentsi ühendav element. Ilmutus ühtlustab ajalugu, kooskõlastab geoloogiat, astronoomiat, füüsikat, keemiat, bioloogiat, sotsioloogiat ja psühholoogiat. 102:4.6

Tõelisel religioonil ei ole väidetavate imedega midagi ühist ja ilmutatud religioon ei kasuta kunagi imesid oma autoriteedi kinnitamiseks. Religiooni juured on ikka ja alati inimkogemuses, millel religioon ka põhineb. 102:8.7

Religioon on määratud muutma inimese keskkonda, kuid surelike seas tänapäeval püsiv religioon on enamasti selles suhtes abitu. Keskkond on liigagi sageli religiooni üle valitsenud.

Tuletage meelde, et kõigi ajastute usundites on valdavaks kogemuseks kõlbeliste väärtuste ja sotsiaalsete tähenduste tunnetus, mitte teoloogiliste dogmade või filosoofiliste teooriate üle mõtlemine. Religioon areneb soodsalt sedamööda, kuidas maagia element asendub moraalimõistetega. 103:3.4

Loodud-olendi ja Looja vaheline suhe on elav kogemus, dünaamiline religioosne usk, mis pole täpselt määratletav. Eraldada üks osa elust ja nimetada seda religiooniks tähendaks lammutada elu ja moonutada religiooni. Ning just seepärast nõuab palveldamise Jumal täit truudust või siis üldse mitte midagi. 102:6.1

Kui mõned kõhklevad ja arad surelikud püüavad pääseda evolutsioonilise elu lakkamatu surve alt, näib religioon nende ettekujutuses pakkuvat lähimat põgenemisteed, parimat pääseteed. Ent religiooni ülesandeks on valmistada inimest ette vapralt, isegi kangelaslikult vastu astuma elumuutustele. Religioon on areneva inimese ülim and, ainus, mis võimaldab tal edasi minna ja „kindlana püsida, otsekui ta näeks Teda, kes on nähtamatu”. 102:2.8

Religioon saab inimese pääseteeks ajaliku ja loodusliku maailma ainelistest piirangutest igavese ja vaimse maailma taevastesse reaalsustesse pääsemise, edeneva morontiamuundumise teel ja kaudu. 101:9.9

Religioon ei ole spetsiifiline elufunktsioon, see on pigem eluviis. Tõeline religioon on kõigest südamest pühendumine mingile reaalsusele, millel on uskliku arvates nii tema enda kui ka kogu inimkonna jaoks kõrgeim väärtus. 100:6.1

Religioon kui inimkogemus ulatub areneva ürginimese primitiivsest hirmuorjusest nende tsiviliseeritud surelike üleva ja suursuguse usuvabaduseni, kes on täiesti teadlikud enda kui Jumala poja igavesest seisusest. 101:0.1

Religioon, isiksuse veendumus-usk, võib alati võidutseda mitteuskuvast ainelisest meelest sündinud meeleheite pealiskaudselt vastuolulise loogika üle. On tõesti olemas tõeline ja ehe sisehääl, see „tõeline valgus, mis valgustab igat inimest, kes tuleb maailma”. See vaimne juhatus erineb inimese südametunnistuse eetilisest ajendusest. Religioosne kindlustunne on midagi enamat kui paatoslik tunne. Usundist tulenev kindlustunne ületab meelemõistuse, isegi filosoofia loogika. Religioon ongi usk, usaldus ja kindlustunne. 101:0.3

Religioon on võimas kang, mis tõstab tsivilisatsiooni kaosest välja, kuid see on võimalik vaid siis, kui terve ja normaalne mõistus tugineb tervele ja normaalsele pärilikkusele. 70:8.18

Tõeline religioon on mõttekas viis elada dünaamilist elu, seistes silmitsi igapäevategelikkusega. Ent selleks, et religioon ergutaks indiviidi iseloomu arengut ja isiksuse terviklikumaks muutumist, tuleb hoiduda seda standardiseerimast. See õhutab kogemustele hinnangut andma ja kütkestab oma väärtuslikkusega vaid siis, kui pole stereotüüpne. Religioon edendab ülimat lojaalsust vaid juhul, kui seda ei formaliseerita. 99:4.3

Religioon ei ole viis staatilise ja õndsa meelerahu saavutamiseks, vaid see on aje hinge haaramiseks dünaamilisse teenimisse. See on kogu inimese individuaalsuse värbamine Jumala armastamise ja inimeste teenimise ustavasse teenistusse. Religioon tasub kogu kõrgeima sihi saavutamiseks vajaliku hinna, igavese hinna. 100:3.1

Ent tõeline religioon on elav armastus, teiste teenimisele pühendatud elu. Uskliku eraldumine paljust puhtajalikust ja tühisest ei vii kunagi sotsiaalse eraldatuseni ega tohiks hävitada huumorimeelt. Ehe usk ei võta inimeksistentsilt midagi ära, kuid lisab elule uusi tähendusi; see tekitab uut tüüpi entusiasmi, innukust ja julgust. See võib tekitada isegi ristisõdija vaimu, mis on enam kui ohtlik, kui seda ei ohjelda vaimne taipamine ja ustav pühendumine inimlikust lojaalsustundest johtuvatele igapäevastele ühiskondlikele kohustustele. 100:6.5

See on pigem sügav ja tegelik vaimse osaduse kogemine inimmeeles peituvate vaimumõjudega ning kuna see kogemus on psühholoogiliselt määratletav, siis on see üksnes reaalse Jumalasse uskumise kogemine puhtisikliku tõelise kogemusena. 101:1.4

Religioon leevendab tõhusalt inimese idealistlikku eraldatusetunnet või vaimset üksildust; see annab uskujale Jumala poja, uue ja tähendusrikka universumi kodaniku õigused. 101:10.7

Tõeline religioon tähendab tunda Jumalat oma Isana ja inimest vennana. Religioon ei ole orjalik usk karistamisähvardustesse ega maagilistesse tulevaste müstiliste hüvitiste tõotustesse. 99:5.2

Religioon innustab inimest elama maa peal julgelt ja rõõmsalt; see ühendab kannatlikkuse kirega, taipamise agarusega, osavõtlikkuse jõuga ja ideaalid energiaga. 99:7.3

Religioon ei tähenda teoloogilisi teese, vaid vaimset taipamist ja hingelise usalduse ülevust. 101:2.13

Tõeline religioon ei ole filosoofiliste uskumuste süsteem, mida saaks läbi arutada ja kinnitada loomulike tõenditega, ent see pole ka fantastiline ja müstiline kirjeldamatute ekstaatiliste tunnete kogemine, mida võivad nautida vaid romantilised müstitsismile pühendunud. Religioon ei ole mõistuse saadus, kuid seestpoolt vaadelduna on see täiesti arukas. Religioon ei ole tuletatud inimliku filosoofia loogikast, kuid on sureliku inimese kogemusena täiesti loogiline. Religioon on jumalikkuse kogemine areneva kõlbelise olendi teadvuses; see esindab igavese reaalsuse tõelist kogemust ajas, vaimse rahulolu leidmist, viibides veel lihalikus kujus. 101:1.1

Tõeline religioon on see ülev ja sügav hingeline veendumus, mis meenutab inimesele tungivalt, et oleks väär mitte uskuda neid morontiareaalsusi, mis kujutavad endast tema kõrgeimaid eetilisi ja kõlbelisi arusaamu, tema kõrgeimat tõlgendust elu suurimatest väärtustest ja universumi sügavaimatest reaalsustest. Religioon on lihtsalt kogemus intellektuaalse ustavuse allutamisest vaimse teadvuse kõrgeimatele käskudele. 101:9.3

Religioon on inimese sureliku olemuse kõrgeim kogemus, kuid keele piiratuse tõttu on teoloogias tõelise usukogemuse adekvaatne kirjeldamine alatiseks võimatu. 196:3.28

Religioon ilmutab inimesele tema jumalikku ja igavest lõppsihti. 195:5.3

Religioon peab leidma universumis neid väärtusi, mis kutsuvad esile usu, usalduse ja kindlustunde; religioon kulmineerub palveldamises. Religioon avastab hinge jaoks need ülimad väärtused, mis on vastupidised meele avastatud suhtelistele väärtustele. Niisugust üleinimlikku taipamisvõimet võib omandada ainult ehtsa usukogemuse kaudu. 195:5.8

Selles peitub tõelise religiooni sisu: armastada oma ligimest nagu iseennast. 180:5.7

Religioon on Jumalat tundva inimese areneva surematu hinge puhtvaimne kogemus, kuid moraalne tugevus ja vaimne energia on vägevad jõud, mida võib kasutada raskete sotsiaalsete olukordade ja keeruliste majanduslike probleemide lahendamiseks. Need moraali- ja vaimuanded muudavad kõik inimelu tasandid rikkamaks ja tähenduslikumaks. 156:5.10

Tõeline religioon on üksikhinge tegu selle eneseteadlikes suhetes Loojaga, organiseeritud religioon on inimese püüd üksikuskujate palveldamist ühiskonnastada. 143:7.2

Religioon on vaimsete reaalsustega seotud ilmutus, mida meel üksi ei suudaks kunagi avastada ega täielikult mõista. 146:3.1

Religioon sirutub avastamata ideaalide, läbiuurimata reaalsuste, üleinimlike väärtuste, jumaliku tarkuse ja tõeliste vaimsete saavutuste poole. Tõeline religioon teeb kõike seda, ükski muu uskumus religiooni nime ei vääri. Tõelist vaimset religiooni ei saa olla ilma igavese Jumala kõrge taevaliku ideaalita. Religioon ilma selle Jumalata on inimese väljamõeldis, elututest intellektuaalsetest uskumustest ja tähenduseta emotsionaalsetest tseremooniatest koosnev inimlik institutsioon. Religioon võib ju pidada oma andumusobjektiks mingit suurt ideaali, ent säärased ebareaalsed ideaalid ei ole saavutatavad, sest kogu käsitlus on illusoorne. Ainsad inimese saavutatavad ideaalid on igavese Jumala vaimses faktis peituvate lõpmatute väärtuste jumalikud reaalsused. 160:5.5

Ringid, psüühilised – Neid surelike edasiliikumise psüühilisi ringe oleks ehk kõige parem nimetada kosmilisteks tasanditeks — järkjärguliseks lähenemiseks morontiateadlikkusele kui areneva hinge ja kujuneva Ülima Olendi vahelise algse suhtega kaasnevale tegelike tähenduste ja väärtuste mõistmisele. Ning just see suhe teeb kosmiliste ringide tähtsuse täieliku selgitamise ainelisele meelele igavesti võimatuks. Nende ringide läbimine on jumalateadvusega vaid suhteliselt seotud. Seitsmendal või kuuendal ringil viibija võib tunda Jumalat — tunda end Jumala pojana — peaaegu niisama tõeliselt kui teisel või esimesel ringil viibija, aga need madalamate ringide olendid on kaugelt vähem teadlikud kogemuslikust suhtest Ülima Olendiga, oma universumikodakondsusest. Nende kosmiliste ringide läbimine kuulub tõusuteeliste kogemusse eluasemeilmades, kui see enne loomulikku surma ei õnnestu. 110:6.16

Rituaal – Rituaali tuumaks on selle täiuslik teostus, metslaste seas tuleb kõike väga täpselt sooritada.

Rituaal on viis tava pühaks muutmiseks; see loob ja põlistab müüte ning aitab säilitada ühiskondlikke ja usutavasid. Samas pärineb rituaal ise müütidest. Sageli on rituaal algul sotsiaalne nähtus, siis saab majandusliku tähenduse ja lõpuks omandab usutseremoonia pühaduse ja väärikuse. Rituaali, näiteks palvust, tantsu või etendust, võib läbi viia üksi või rühmas — või mõlemal viisil korraga. 90:5.2

Ruum – Inimese vaatevinklist on ruum eimiski — negatiivne, ta eksisteerib ainult millegi positiivse ja mitteruumilise suhtes. Tegelikult on ruum siiski reaalne, sisaldades liikumist ja olles selle määravaks tingimuseks. Ta liigub koguni ise. 12:4.7

Jumalus sai vaid tänu kõikjale jõudmisele ühendada aegruumilised avaldumised piiritletud kontseptsiooniks, sest aeg on järjestikuste hetkede jada ja ruum on omavahel ühendatud punktide süsteem. Te tajute aega ikkagi analüüsi ja ruumi sünteesi tulemusena. 118:3.1

Kõigist mitteabsoluutsetest asjadest on absoluutsusele kõige lähedasem ruum. Ruum on ilmselt absoluutselt lõplik. Meil on ainelisel tasandil tõeliselt raske ruumist aru saada sellepärast, et kuigi ainelised kehad eksisteerivad ruumis, eksisteerib ka ruum neissamades ainelistes kehades. Ruumil on palju absoluutseid omadusi, mis aga ei tähenda, et ruum oleks absoluutne. 118:3.5

Inimkond on pikaldane taipama, et aine on kõiges isikulises morontia skelett ning need mõlemad on kestva vaimureaalsuse peegelduvad varjud. Kui kaua läheb veel aega, kuni te hakkate nägema aega igaviku liikuva kujutisena ja ruumi Paradiisireaalsuste põgusa varjuna? 189:1.3

S

Saatus, vaimne – Vaimne saatus sõltub usust, armastusest ja pühendumisest tõele — õiglusejanust —, kõigest südamest tulevast soovist leida Jumal ja olla temasarnane. 156:5.7

Saduserid – Saduseride hulka kuulus preesterkond koos mõnede rikaste juutidega. Nemad ei olnud seaduste täitmise nõudmisel nii ranged. Variserid ja saduserid olid tegelikult pigem religioossed parteid kui sektid. 137:7.7

Sallimatus – Ärge unustage, et sallimatus on mask, mille taha varjuvad salajased kahtlused oma tõekspidamiste tõesuse suhtes. Naabri suhtumine ei häiri kunagi inimest, kui ta on täiesti kindel oma tõekspidamiste tõesuses. Julgus kinnitab selle sügavat ehtsust, mida usutakse. Siirad inimesed ei karda oma tõelisi veendumusi ja üllaid ideid kriitiliselt läbi vaadata. 146:3.2

Seadus – Seadus on elu ise, mitte selle käitumisreeglid. Pahe on seadusest üleastumine, mitte see, kui rikutakse käitumisreegleid, sest elu ongi seadus. Valetamine ei ole jutustamisviisi küsimus, vaid tahtlik tõe moonutamine. 48:6.33

Seaduses on kirja pandud ja kodifitseeritud inimeste pikaajalised kogemused, selles on kinnistunud ja seadustatud avalik arvamus. 70:11.6

Seerav – Need abistavad seeravid on tegutsenud kõigi mineviku ja oleviku suursündmuste ajal sureliku inimese vaimsete abilistena. Nii mõneski ilmutuses „räägiti sõna inglite kaudu”, nii mõnedki taeva käsuõpetused on „saadud inglite teenistuse kaudu”.

Seeravid on traditsioonilised taevainglid: nad on hoolekandevaimud, kes elavad teile nii lähedal ja teevad teie heaks nii palju. Nad on Urantial hoolt kandnud inimintellekti tekkimise algusaegadest saadik. 113:0.2

Segregata – Gravitatsioonieelsed olekud (jõud). See on esimene samm kosmose potentsiaali individualiseerumisel kosmilise jõu energiaeelseteks vormideks. Seda astet võib võrrelda kosmose ürgjõulaenguga, mida mõnikord nimetatakse ka puhtaks energiaks ehk segregata’ks. 11:8.5

Ürgjõudu nimetatakse ka puhtaks energiaks, Uversal märgime seda terminiga segregata. 42:2.9

Sektantlus – Sektantlus on korraldusliku religiooni haigus ja dogmaatilisus vaimne orjus. 99:6.1

Spirongad – Spirongad on Helkja Koidutähe ning Melkisedek-Isa vaimudest järglased. Nende isiksus ei lõpe, kuid nad ei ole arenevad ega tõusuolendid. Nende tegevus ei ole ka seotud arengulise tõusukavaga. Nad on kohaliku universumi vaimabilised ja täidavad Nebadonis vaimude rutiinseid ülesandeid. 37:10.2

Spornagiad –  Kohaliku universumi arhitektuursed keskusmaailmad on tõelised maailmad — füüsilised loodud. Nende füüsiline korrashoid nõuab palju tööd ja selles abistab meid füüsiliste loodud-olendite, spornagiate rühm. Nad on pühendunud nende keskusmaailmade ainelise poole hooldamisele ja kultiveerimisele, alates Jerusemist kuni Salvingtonini. Spornagiad ei ole ei vaimud ega isikud; nad on loomne eksistentsi klass, ent kui te neid näeksite, siis nõustuksite, et need loomad on täiuslikud. 37:10.3

Kohandajad spornagiate sisimas ei ela. Neil ei ole ellujäävat hinge, kuid nad saavad kaua elada, mõnikord isegi nelikümmend kuni viiskümmend tuhat standardaastat. Neid on arvuliselt terve leegion ja nad kannavad füüsiliselt hoolt kõigi ainelisi teenuseid vajavate universumiisiksuste klasside eest.

Kuigi spornagiatel ei ole ellujäävat hinge ja neil see ka ei arene, kuigi neil pole isiksust, areneb neil siiski välja individuaalsus, mis võib kogeda taaskehastumist. Kui nende ainulaadsete loodud-olendite füüsilised kehad aja möödudes kasutuse ja vananemise tagajärjel alla käivad, valmistavad nende loojad neile koostöös Elukandjatega uued kehad, millesse vanad spornagiad ümber asuvad. 46:7.4

Spornagiad on kogu Nebadoni universumis ainsad loodud-olendid, kes mingil viisil taaskehastumist kogevad. 46:7.5

Urantia meelele on nende kaunite ja kasulike loodud-olendite olemuse kirjeldamiseks ehk kõige parem öelda, et neis on ühendatud truu hobuse ja sõbraliku koera jooned ning nende arukus ületab kõrgeimat tüüpi šimpansi oma. 46:7.7

Superuniversum – Kümme suursektorit (ligemale 1 000 000 000 000 asustamiskõlblikku planeeti) moodustavad superuniversumi. Iga superuniversum on varustatud hiigelsuure ja hiilgava keskusmaailmaga ning seda valitsevad kolm Päevilt Vana. 15:2.8

Surelik, Jumalat tundev – Jumalat tundev surelik on pääsemises kindel, ta ei karda elu, ta on aus ja järjekindel. Ta teab, kuidas vapralt taluda vältimatuid kannatusi, ega kaeba paratamatute raskustega silmitsi seistes.

Tõeline usklik ei tüdine heategudest vaid sel põhjusel, et tema püüdlused nurjuvad. Raskused ergutavad tõelise armastaja indu, takistused aga vaid kutsuvad heitumatut taevariigi-ülesehitajat pingutusi tegema. 156:5.21

Surm – Surelik surm on viis pääseda ainelisest elust lihas. 47:10.7

Urantialased tunnevad üldiselt vaid üht liiki surma, eluenergiate füüsilist lakkamist. Ent isiksuse ellujäämise seisukohalt on tegelikult olemas kolme liiki surma:

1. Vaimne (hinge) surm. Kui surelik inimene on lõplikult ellujäämisest loobunud, kui ta on tunnistatud Kohandaja ja ellujäävate seeravite arvates vaimselt lootusetuks, morontialikult läbikukkunuks, ja kui see üksmeelne teade on Uversal registreeritud ning Hindajad ja nende peegeldavad kaaslased on neid järeldusi kontrollinud, annavad Orvontoni valitsejad kohe korralduse sisimas elava Kohandaja vabastamiseks. Kohandaja vabastamine ei mõjuta mingil viisil selle Kohandajast mahajäetud indiviidi isiklike või rühmaseeravite kohustusi. Seda liiki surm on vaatamata füüsiliste ja meelemehhanismide

eluenergiate ajutisele jätkumisele oma tähenduselt lõplik. Kosmilisest vaatepunktist on surelik juba surnud, elu jätkumine näitab ainult kosmiliste energiate ainelise hoo püsimist.

2. Intellektuaalne (meele) surm. Kui meeleabivaimude kõrgema hoolekande elutähtsad ringlused mõistuse segaduste või ajumehhanismi osalise hävimise tõttu katkevad ja kui need tingimused läbivad teatava kriitilise punkti, kust alates neid enam parandada ei saa, vabastatakse sisimas elav Kohandaja kohe ja ta lahkub Diviningtonile. Universumiürikutes registreeritakse sureliku isiksuse surm inimliku tahtelise tegevuse jaoks tähtsate meeleringluste hävimise tõttu. Ning ka see on surm, olenemata füüsilise keha elumehhanismi jätkuvast funktsioneerimisest. Keha ilma tahtelise meeleta ei ole enam inimene, ent vastavalt inimtahte varasemale valikule võib sellise indiviidi hing ellu jääda.

3. Füüsiline (keha ja meele) surm. Kui inimene satub surma võimusesse, jääb Kohandaja meele tsitadelli, kuni see lakkab funktsioneerimast aruka mehhanismina ehk ligikaudu selle hetkeni, mil lakkavad mõõdetavate ajuenergiate rütmilised elutuksed. Pärast seda lahkub Kohandaja hääbuvast meelest niisama märkamatult, kui ta sellesse aastaid tagasi sisenes, ning siirdub Uversa kaudu Diviningtonile. 112:3.1

Pärast surma pöördub aineline keha tagasi elementide maailma, millest ta oli tekkinud, kuid kaks ellujääva isiksuse mitteainelist tegurit jätkavad olemasolu: koos enne teda eksisteerinud Mõttekohandajaga siirdub

Diviningtonile Kohandaja mällu talletatud sureliku elujärk ja saatuse kaitsja hoole alla jääb surnud inimese surematu morontiahing. Need hinge faasid ja vormid, need kunagi liikuvad, kuid nüüd staatilised identiteedivalemid on vajalikud taasisikustamiseks morontiamaailmades ning Kohandaja taasühinemine hingega koondab kokku ellujäänud isiksuse, mis teid morontiaärkamise ajal taas teadvusele toob.

Nende puhul, kellel pole isiklikku seeravist kaitseinglit, täidavad sama identiteedi säilitamise ja isiksuse taaselustamise ülesannet ustavalt ja tõhusalt rühmakaitsjad. Seeravid on isiksuse taaskoondamisel asendamatud.

Surmaga kaotab Mõttekohandaja ajutiselt isiksuse, kuid mitte identiteedi; inimesest hoolealune kaotab ajutiselt identiteedi, kuid mitte isiksuse; eluasemeilmades ühinevad mõlemad igaveseks avaldumiseks. Lahkunud Mõttekohandaja ei pöördu mitte kunagi maa peale tagasi olendina, kelle sisimas ta on elanud; isiksus ei avaldu kunagi ilma inimtahteta; Kohandajast lahutatud inimene ei ilmuta ennast pärast surma kunagi aktiivse identiteedina ega loo mingil viisil sidet Maa peal elavate olenditega. Need Kohandajast lahutatud hinged on oma pika või lühikese surmaune ajal täiesti ja tervenisti teadvuseta. Nad ei saa kuidagi ilmutada isiksust ega suhelda teiste isiksustega enne, kui on lõplikult ellu ärganud. Eluasemeilmadesse siirdujatel ei ole lubatud saata endast mahajäänud armsatele sõnumeid. Selline suhtlemine on praeguse usulise elukorralduse ajal kõigis universumites keelatud. 112:3.5

Ainelise, intellektuaalse või vaimse iseloomuga surma korral jätab Kohandaja oma sureliku hoolealusega hüvasti ja lahkub Diviningtonile. 112:4.1

Surm moodustab ühe osa sellest elust. Surm on sureliku eludraama viimane vaatus. 188:4.2

Suursektor – Sada väikesektorit (umbes 100 000 000 000 elamiskõlblikku maailma) moodustavad ühe suursektori. Igal suursektoril on olemas suurepärane keskus ning sektorit juhivad kolm Päevilt Täiuslikku, Kolmsuse Ülimat Isiksust. 15:2.7

Suuruniversum – Suuruniversum on käesolevaks ajaks kujundatud ja asustatud loodu. Ta koosneb seitsmest superuniversumist, mille arenguline kogupotentsiaal küünib ligemale seitsme triljoni asustatud planeedini, keskse loodu igavesi sfääre arvestamata. See katseline määrang ei võta aga arvesse arhitektuurilisi haldussfääre ega sisalda kaugemalasetsevaid, korrastamata universumite rühmi. Suuruniversumi praegune sakiline äär, tema ebaühtlane ja lõpetamata perifeerne osa, millele lisandub kogu astronoomilise olukorra äärmine ebakindlus, paneb meie täheuurijaid uskuma, et isegi seitse superuniversumit on praegu veel lõpetamata. Kui liigume seestpoolt, jumaliku keskme juurest mingis ühes suvalises suunas väljapoole, jõuame lõpuks korrastatud ja asustatud loodu kaugeima piirini — jõuame suuruniversumi kaugeima piirini. Tolle välispiiri lähedal, selle suurejoonelise loodu kauges, kõrvalises nurgas elab teie kohalik universum oma sündmusrikast elu. 12:1.13

Suuruniversum. Seitse superuniversumit moodustavad praeguse korrastatud suuruniversumi, mis koosneb umbkaudu seitsmest triljonist eluks sobivast maailmast, millele lisanduvad arhitektuursed sfäärid ning Havona üks miljard asustatud sfääri. 15:2.9

Sõda –  Sõda on areneva inimese loomulik olek ja pärusosa, rahu on tsivilisatsioonitaseme sotsiaalne mõõdupuu. 70:1.1

Sõda on loomalik reaktsioon arusaamatustele ja ärritusele, kõigi nende probleemide ja raskuste tsiviliseeritud lahendamisele järgneb rahu. 70:1.2

Möödunud ajastutel käivitasid ägedad sõjad ühiskonnas muutusi ja hõlbustasid uute ideede omaksvõtmist, mida poleks loomulikul teel toimunud kümne tuhande aasta jooksul. Nende sõja teatavate eeliste eest maksti kohutavat hinda sellega, et ühiskond paisati ajutiseks metslusesse tagasi, sest tsiviliseeritud mõistus pidi taanduma. Sõda on tugev ravim, väga kallis ja erakordselt ohtlik: kuigi see ravib sageli ühiskonna teatavaid häireid, tapab ta mõnikord patsiendi või hävitab ühiskonna. 70:2.1

Sõjal on olnud arengu ja selektsiooni seisukohalt teatav väärtus, kuid see tuleb nagu orjuski tsivilisatsiooni edasi liikudes aegamööda maha jätta. 70:2.9

Iidsed sõjad tegid suurt hävitustööd vähemarenenud rahvaste seas; nüüdsed konfliktid hävitavad lõpptulemusena valikuliselt just parimaid inimtüvikondi. 70:2.9

Ärge tehke seda viga, et ülistate sõda. 70:2.19

Südametunnistus – Südametunnistus ei ole iialgi olnud ega saa eales olema inimkäitumise kindel ja eksimatu õpetaja, kui see pole võtnud õppust kogemustest ega kasuta mõistuse abi. Südametunnistus ei ole inimhingega kõnelev jumalik hääl. See on vaid iga eksistentsietapi kommete moraalse ja eetilise sisu kokkuvõte; see väljendab kõigest inimese arvates ideaalset reageerimisviisi antud olukorras. 92:2.6

Süsteem – Superhalduskonna põhiüksus koosneb umbkaudu tuhandest asustatud või asustamiskõlblikust maailmast. Sellesse rühma ei kuulu leegitsevad päikesed, külmad maailmad, kuumadele päikestele liiga lähedal paiknevad planeedid ega muud loodud-olendite jaoks sobimatud sfäärid. Neid tuhandet elu jaoks sobivaks kohandatud maailma nimetatakse süsteemiks, nooremates süsteemides aga võib vaid suhteliselt väike osa neist maailmadest olla asustatud. Iga asustatud planeeti juhib Planeedivürst, iga kohaliku süsteemi üle valitseb Süsteemi Suverään ning selle keskuseks on arhitektuurne sfäär. 15:2.3

Süütunne – Süütunne (mitte patu tunnetamine) tuleneb kas vaimse osaduse katkemisest või oma kõlbeliste ideaalide madaldumisest. Sellest kimbatusest võib pääseda ainult siis, kui saadakse aru, et inimese kõrgeimad kõlbelised ideaalid ei tarvitse tingimata Jumala tahtega kokku langeda. Inimene ei saa loota, et suudab elada oma kõrgeimate ideaalide järgi, kuid ta võib olla truu oma eesmärgile leida Jumal ja muutuda üha enam tema sarnaseks. 103:4.3

T

Taevariigi evangeelium – Taevariigi evangeeliumi sisuks on Jumala isaduse fakt koos sellest tuleneva tõega inimeste pojaseisusest-vendlusest. 194:0.4

Taevariigi võti – Taevariigi võtmeks on siirus, siirus ja veel kord siirus. See võti on kõigil inimestel. Inimesed kasutavad seda — arendavad oma vaimset staatust — tehes otsuseid, otsuseid ja veel kord otsuseid. Kõrgeim kõlbeline valik on suurima võimaliku väärtusega valik ja selleks on alati — kõigis sfäärides — valik toimida Jumala tahte järgi. Kui inimene valib niimoodi, siis ta on suur, olgu ta kas või Jerusemi tähtsusetuim kodanik või isegi madalaim Urantia surelikest. 39:4.14

Taevariik – Taevariik, jumalik valitsus, põhineb jumalikul suveräänsusel — Jumal on vaim. Kuna Jumal on vaim, siis on see riik vaimne. Taevariik pole ei aineline ega puhtintellektuaalne, see on Jumala ja inimese vaheline vaimne suhe.

Jeesus ei väsinud neile kordamast, et taevariik on nende isiklik kogemus, millega nad teostavad vaimse elu kõrgemaid kvaliteete; et need vaimse kogemuse reaalsused teisendatakse jumaliku kindluse ja igavese suurejoonelisuse järjest uuteks ja kõrgemateks tasemeteks. 170:2.16

Taevariigis ei ole ei ühiskondlikku ega majanduslikku korda, see on vaid Jumalat tundvate üksikisikute vaimne vendlus. 99:3.2

Johannes küsis Jeesuselt: „Meister, mis on taevariik?” Ja Jeesus vastas: „Taevariik koosneb põhiliselt kolmest asjast: esiteks, Jumala suveräänsuse tunnustamisest; teiseks usust tõesse, et inimesed on Jumala pojad, ja kolmandaks usust inimese ülima soovi — täita Jumala tahet — olla Jumala sarnane — tõhususse. See ongi selle evangeeliumi hea sõnum, et iga surelik võib usu kaudu kõik need pääsemiseks vajalikud põhitingimused omandada.” 140:10.9

Nad hakkasid aru saama, et „taevariik ei ole liha ja jook, vaid jumaliku pojaseisuse vastuvõtmisest saadud vaimse rõõmu teostumine”. 155:3.1

Taevas – Te peaksite mõtlema terminitele „taevas” ja „taevaste taevas”. Enamiku teie prohvetite ettekujutuses oli taevas esimene kohaliku süsteemi eluasemeilmadest. Kui apostel rääkis „kolmanda taevani tõmbamisest”, pidas ta silmas kogemust, kus tema Kohandaja temast magamise ajal eraldus ning projitseerus selles ebatavalises seisundis kolmandasse seitsmest eluasemeilmast. Mõnel teie targal oli nägemus suuremast taevast, „taevaste taevast”, millest seitsmekordse eluasemeilma kogemus oli alles esimene, teine oli Jerusem, kolmas Edentia ja selle satelliidid, neljas Salvington koos seda ümbritsevate haridussfääridega, viies Uversa, kuues Havona ja seitsmes Paradiis. 48:6.23

Tahe – Inimtahe — võime tunda Jumalat ja võtta vastu otsus teda palveldama hakata. 65:0.6

Jumala tahe on Jumala tee, partnerlus Jumalaga erinevate valikuvõimaluste korral. Seega on Jumala tahte täitmine üha enam Jumala sarnaseks saamise edasiviiv kogemus ning Jumal on kõige hea, ilusa ja tõelise allikas ja saatus. Inimese tahe on inimese tee, kokkuvõttes sureliku valik selle kohta, mis ta soovib olla ja teha. Tahe on eneseteadliku olendi kaalutletud valik, mis viib arukal mõtisklusel põhinevale otsusele-käitumisele. 130:2.7

Tahe on inimmeele avaldumine, mis võimaldab subjektiivsel teadvusel end objektiivselt väljendada ja kogeda Jumala sarnaseks püüdlemise nähtumust. 130:2.10

Taipamine, kosmiline – Kosmiline taip, universumitähenduste adumine. 16:8.12

Taipamine, vaimne –  Niisugust sisemist ja vaimset osadust nimetatakse vaimseks taipamiseks. Sellised religioossed kogemused tulenevad Kohandaja ja Tõe Vaimu ühisest tegevusest inimmeelele jäetud muljest, kui need toimivad arenevate Jumala poegade ideede, ideaalide, taipamiste ja vaimupüüdluste seas ja neile suunatuna. 101:1.3

Areneva inimese meel satub alati vastamisi keerulise probleemiga olla kohtunik ühelt poolt emotsionaalsete ajendite loomuliku avardumise, teiselt poolt vaimsel taipamisel — ehtsal religioossel mõtisklusel — tuginevate isetute tungide kasvu vahel. 103:5.5

Taktitunne – Taktitundele toetuvad ühiskonna mõjutusvahendid ja sallivus on suure hinge tunnusmärk. Kui teil on need haruldased ja kütkestavad anded olemas, muutute aja möödudes erksamaks ja osavamaks oma väärilistes pingutustes vältida kõiki sotsiaalseid arusaamatusi. Need targad hinged suudavad vältida paljusid probleeme, mis saavad kindlasti kõigi nende osaks, kes kannatavad emotsionaalse kohanemisvõimetuse all, kes ei saa kuidagi täiskasvanuks ja keelduvad sündsalt vananemast. 156:5.18

Tarkus – Tarkuse läte on kahene, sest ta on tuletatud jumaliku taipamise täiuslikkusest, mis on täiuslikest olenditest lahutamatu, ning sellest isiklikust kogemusest, mida arenevad olendid omandavad. 19:2.4

Kõigi kõlbeliste loodud-olendite loomupärane kalduvus areneda pidevalt ja aina edasi liikudes. 36:5.12

Ka tarkus on jumalik ja ohutu vaid siis, kui ta on kosmilise ulatusega ja vaimselt motiveeritud. 54:1.7

Teadmisi võib saada haridusega, kuid tarkust, mis on tõelise kultuuri jaoks tingimata vajalik, võib omandada vaid kogemustest ja seda saavad teha loomupäraselt arukad naised ning mehed. Niisugune rahvas oskab oma kogemustest õppida, ta võib saada tõeliselt targaks. 81:6.13

Teadmised jagavad inimesed rühmadesse, tekitavad ühiskonnakihid ja -kastid. Usk ajendab inimesi teenima, luues sellega eetikat ja altruismi. Tarkus loob nii ideede kui ka oma kaaslaste kõrgema ja edukama osaduse. Ilmutus vabastab inimesed ja aitab neil asuda igavesele avastusretkele. 102:3.6

Jumalat otsiva inimese elu võib igaviku valguses osutuda väga edukaks isegi siis, kui kogu tema ajaliku elu aegne tegevus näib suuremalt osalt ebaõnnestumisena, tingimusel, et iga läbikukkumine on kaasa toonud tarkusele viitavat kultuursust ja vaimseid saavutusi. ärge tehke seda viga, et segate ära teadmised, kultuursuse ja tarkuse. Need on elus omavahel seotud, kuid esindavad tohutult erinevaid vaimseid väärtusi; tarkus valitseb alati teadmisi ja ülendab alati kultuuri. 160:4.16

Tasandid, kosmilised – Neid surelike edasiliikumise psüühilisi ringe oleks ehk kõige parem nimetada kosmilisteks tasanditeks — järkjärguliseks lähenemiseks morontiateadlikkusele kui areneva hinge ja kujuneva Ülima Olendi vahelise algse suhtega kaasnevale tegelike tähenduste ja väärtuste mõistmisele. Ning just see suhe teeb kosmiliste ringide tähtsuse täieliku selgitamise ainelisele meelele igavesti võimatuks. Nende ringide läbimine on jumalateadvusega vaid suhteliselt seotud. Seitsmendal või kuuendal ringil viibija võib tunda Jumalat — tunda end Jumala pojana — peaaegu niisama tõeliselt kui teisel või esimesel ringil viibija, aga need madalamate ringide olendid on kaugelt vähem teadlikud kogemuslikust suhtest Ülima Olendiga, oma universumikodakondsusest. Nende kosmiliste ringide läbimine kuulub tõusuteeliste kogemusse eluasemeilmades, kui see enne loomulikku surma ei õnnestu. 110:6.16

Tasasus – Tõelisel tasasusel pole mingit seost hirmuga. See on pigem Jumalaga koostööd tegeva inimese suhtumine — „Sinu tahtmine sündigu”. See hõlmab kannatlikkust ja pikameelsust ning on ajendatud vankumatust usust seaduspärasesse ja sõbralikku universumisse. See ohjeldab kõiki kiusatusi mässata jumaliku juhtimise vastu. Jeesus oli ideaalne tasane Urantia mees ja ta sai pärandiks kogu tohutu universumi. 140:5.11

Teadmised – Teadmistes peitub jõud. 81:6.9

Aeg on teadmiste omandamise vältimatu element; religiooni kingid on kohe kättesaadavad, ehkki oluliseks teguriks on armulikkuse kasv, selge edasiminek usukogemuse kõigis faasides. Teadmiste poole püüdlemine on igavene; te õpite alati, kuid ei suuda kunagi saavutada täielikke teadmisi absoluutsest tõest. Ainuüksi teadmistes ei saa kunagi olla absoluutset kindlust, võib olla ainult üha suurem tõenäosus, ent vaimselt valgustatud usklik hing teab ja teab praegu. 102:2.4

Teadmised jagavad inimesed rühmadesse, tekitavad ühiskonnakihid ja -kastid. Usk ajendab inimesi teenima, luues sellega eetikat ja altruismi.

Teadus liigitab inimesi, religioon armastab kõiki inimesi ühtemoodi, tarkus eristab inimesi nende väärtuse järgi, kuid ilmutus ülendab inimest ja toob esile tema võime olla Jumala partner. 102:3.7

Teadmised kuuluvad ainelise ehk fakte eristava meele sfääri. Tõde kuulub vaimuandega, Jumala tunnetamisest teadliku intellekti valdkonda. Teadmisi saab demonstreerida, tõde kogetakse. Teadmised kuuluvad meelele, tõde on hinge, areneva mina kogemus. Teadmine on mittevaimse taseme funktsioon, tõde on universumite meel-vaimu tasandi aspekt. Ainelise meele silm tajub faktiteadmiste maailma, vaimsustunud intellekti silm eristab tõeliste väärtustega maailma. Kui need kaks vaatepunkti sünkroniseeruvad ja harmoneeruvad, ilmutavad nad reaalsuse maailma, milles tarkus tõlgendab universuminähtusi järjestikuse isikliku kogemusena. 130:4.10

Teadus – Teadus on inimese püüd uurida oma füüsilist keskkonda, energia-aine maailma. 103:6.9

Teadus on inimese jõupingutus lahendada ainelise universumi näilisi mõistatusi. 196:3.30

Teenimine – Jeesus õpetas, et vaimsete uskujate vennaskonna kõrgeim aade on oma kaaslaste teenimine. 188:4.9

Teesklemine – Teesklemine on rumalate naeruväärne pingutus näida targana, viljatu hinge püüd näida rikkana. 48:7.17

Tegelik – Aja seisukohalt on Tegelik see, mis oli ja on; Potentsiaalne on see, mis on tulemas ja tuleb; Algne on see, mis on. Igaviku seisukohalt ei ole Algse, Tegeliku ja Potentsiaalse erinevused nii ilmsed. Paradiisi-igaviku tasanditel ei ole need kolmesed omadused nii eristatavad. Igavikus on kõik olemas — kõike pole ainult veel ajas ja ruumis ilmutatud. Loodud-olendi seisukohalt on tegelikkus tõelisus, potentsiaalsus võimekus. Tegelikkus eksisteerib kõige keskel ja laieneb sealt lõpmatuse äärealadele; 115:3.11

Teoloogia – Asjaolu, et usklikud on uskunud nii palju valet, ei muuda kehtetuks religiooni, sest religioon põhineb väärtuste äratundmisel ning sellele annab kehtivuse isiklikul usukogemusel rajanev usk. Seega tugineb religioon kogemustele ja religioossele mõttele; teoloogia, religioonifilosoofia, on aus püüd seda kogemust selgitada. Selgitavad uskumused võivad olla õiged või väärad, samuti võib tõde olla neis segi eksimustega. 103:1.5

Teoloogia uurib inimvaimu tegusid ja reageeringuid; see ei saa kunagi teaduseks, sest seda tuleb alati rohkem või vähem siduda ühelt poolt psühholoogiaga isikliku väljenduse osas ja teiselt poolt filosoofiaga asjade süstemaatilise kirjeldamise mõttes. Teoloogia uurib alati teie usundit, kellegi teise usundi uurimine on psühholoogia. 103:6.1

Thor – Valge ja sinise inimese vahelised otsustavad võitlused toimusid Somme’i orus. Siin osutas sinise rassi parim osa lõuna poole liikuvatele andiitidele vaprat vastupanu. Need kromanjoonlased kaitsesid enam kui viissada aastat edukalt oma territooriume, enne kui alistusid valgete sissetungijate kõrgemale sõjalisele strateegiale. Thorist, põhjast tulnud vägede ülemjuhatajast otsustavas võidukas Somme’i lahingus, sai põhjapoolsete valgete hõimude kangelane ja hiljem austasid mõned neist teda kui jumalat. 80:5.4

Totemism – Totemismis on ühendatud sotsiaalsed ja usulised tavad. Algselt arvati, et oletatavat bioloogilist päritolu tootemlooma austamine kindlustab toiduvarude jätkumise. Tootemid olid ühtaegu nii rühma kui ka rühma jumala sümbolid. Niisugune jumal oli isikustatud sugukond. Totemism oli püüd muidu isiklikku religiooni ühiskonnastada. Tootem arenes lõppkokkuvõttes nüüdisaegsete rahvaste lipuks või riigi sümboliks. 88:3.2

Tranosta – Transtsendentne energia. See energiasüsteem toimib Paradiisi ülemiselt tasemelt ja lähtub sellelt ning hõlmab ainult absoniitseid rahvaid. Uversal nimetatakse seda terminiga tranosta. 42:2.18

Tundlikkus, eetiline – Ilu hindamine viib tõe tunnetamise kaudu arusaamiseni nende asjade igavesest otstarbekusest, mis mõjutavad tugevasti jumaliku headuse äratundmist Jumaluse suhetes kõigi olenditega ja nõnda viib isegi kosmoloogia jumaliku reaalsuse väärtuste otsinguile — jumalateadvuse otsinguile. 56:10.8

Turvalisus – Ühiskonna esmane kingitus inimesele on turvalisus. 70:9.1

Tõde – Füüsilised faktid on küllaltki ühelaadsed, ent tõde on universumifilosoofias elav ja paindlik tegur. 2:7.2

Tõde on kaunis, sest ta on ühtaegu külluslikult rikas ja sümmeetriline. Kui inimene otsib tõde, püüdleb ta selle poole, mis on jumalikult tõeline. 2:7.4

Jumalikku tõde tuntakse kõige paremini talle omase vaimse hõngu kaudu. 2:7.6

Tõde on teaduse ja filosoofia alus ning religiooni intellektuaalne alus. 56:10.10

Kui mõistlik ka ei oleks minevikust tarkust koguda, on siiski rumal pidada minevikku ainsaks tõeallikaks. Tõde on suhteline ja avarduv: see elab alati olevikus, omandades uue väljenduse igas põlvkonnas — isegi igas inimelus. 79:8.8

Tõde — arusaamist kosmilistest suhetest, kõiksetest faktidest ja vaimsetest väärtustest — on kõige parem omandada Tõe Vaimu hoolekande kaudu ja seda suudab kõige paremini kritiseerida ilmutus. Ent ilmutus ei sigita teadust ega religiooni, selle ülesandeks on koordineerida nii teadust kui ka religiooni reaalsusetõega. 103:7.8

Asjad on ajast tingitud, kuid tõde on ajatu. Mida enam te tõde tunnete, seda enam te tõde olete, seda enam te suudate aru saada minevikust ja tulevikust.

Tõde on heidutamatu — igavesti vaba kõigist ajutistest elumuutustest, ehkki mitte kunagi surnud või formaalne, vaid alati elust pakatav ja kohanemisvõimeline — säravalt elus. Ent kui tõde seondub faktiga, tingivad aeg ja ruum selle tähendused ja viivad selle väärtused suhteseosesse. Sellised faktiga seotud tõe reaalsused saavad kontseptsioonideks ning need suunatakse vastavalt suhteliste kosmiliste reaalsuste valdkonda. 118:3.3

Tõde ei saa määratleda sõnadega, vaid ainult eluga. Tõde on alati enam kui teadmine. Teadmine seondub vaadeldud asjadega, kuid tõde on neist puhtainelistest tasanditest kõrgem, sest on seotud tarkusega ja hõlmab niisuguseid mittekaalutavaid asju nagu inimkogemus või isegi vaimne ja elav reaalsus. Teadmine pärineb teadusest, tarkus tõelisest filosoofiast, tõde vaimse elu usukogemusest. Teadmine tegeleb faktidega, tarkus suhetega, tõde reaalsuse väärtustega. 132:3.2

Ilmutatud tõde, isiklikult avastatud tõde on inimhinge ülim rõõm. 132:3.4

180:5.2 Jumalik tõde on vaimuga tajutav ja elav reaalsus. Tõde eksisteerib ainult teadvuse kõrgetel jumalikkuse teostamise ja Jumalaga osaduses olemise vaimsetel tasanditel. Te võite tõde tunda ja tões elada, võite kogeda tõe kasvu hinges ja tunda rõõmu sellega meele valgustamise vabadusest, kuid te ei saa vangistada tõde valemitesse, normidesse, usutunnistustesse või inimkäitumise intellektuaalsetesse mustritesse. Kui te hakkate jumalikku tõde inimlikult sõnastama, siis see sureb kiiresti. 180:5.2

Kui tõde liigendada, osadeks lahutada, eraldada ja liiga palju analüüsida, muutub see sageli segadusttekitavaks ja isegi eksitavaks. Elav tõde õpetab tõeotsijat õigesti vaid siis, kui seda võetakse tervikuna ja elava vaimse reaalsusena, mitte ainelise teaduse tõsiasjana või nende vahele jääva kunsti inspireerijana. 195:5.2

Tähendus – Tähendus on miski, mille kogemus lisab väärtusele: see on teadlikkus kõrgelt hinnatavatest väärtustest. Eraklik ja puhtisekas rõõm võib kaasa tuua lausa tähenduste madaldumise, suhtelise kurja piirile jääva tähenduseta nautimise. 100:3.4

Tähtkuju – Sada süsteemi (ligemale 100 000 elamiseks sobivat planeeti) moodustavad tähtkuju. Igal tähtkujul on oma arhitektuurne keskussfäär ning tähtkuju juhivad kolm Vorondadek-Poega, Kõige Kõrgemat. Igas tähtkujus viibib vaatlejana ka Paradiisi-Kolmsuse suursaadik — Päevilt Ustav. 15:2.4

Tähendused tuletatakse äratundmise ja arusaamise kombinatsioonist. Täiesti sensoorses või ainelises maailmas tähendused puuduvad. Tähendusi ja väärtusi tajutakse ainult inimkogemuse sisimates ehk aineülestes sfäärides. 111:4.2

Töö – See, mida te selles esimeses elus õpite, polegi nii oluline; tähtis on selle elu elamise kogemus ise. Isegi selle maailma töö, ehkki ka see on ülimalt tähtis, pole kaugeltki nii oluline kui see, kuidas te seda tööd teete. 39:4.13

U

Uhkus – Kõigist ohtudest inimese surelikule olemusele ja tema vaimsele terviklikkusele on suurim just uhkus. Olla julge tähendab olla vapper, kuid isekus on hooplev ja hukutav. Mõõdukat enesekindlust ei tohiks taunida. 111:6.9

Uhkus on petlik, mürgitav ja pattusigitav, olgu tegemist üksikisiku, rühma, rahva või rassi uhkusega. On sõna-sõnalt õige: „Uhkus käib enne langust.” 111:6.10

Ultimata – Gravitatsioonilised olekud (energia). See kosmose jõulaengu muundumine saab teoks Paradiisi jõukorraldajate abiga. Ta annab märku Paradiisi gravitatsioonitõmbele reageerivate energiasüsteemide ilmumisest. Too esilekerkiv energia on algselt neutraalne, ent järgnevatest muundumistest sõltuvalt näitab ta niinimetatud negatiivseid ja positiivseid omadusi. Neid olekuid märgime sõnaga ultimata. 11:8.6

Võimsusenergiat ja gravitatsioonienergiat koos tähistatakse Uversal ühise nimetusega ultimata. 42:2.13

Universumite universum – Universumite universum on üks tohutu suur terviklik mehhanism, mida juhib absoluutselt üks lõpmatu meel. 56:0.1

Univitatiad – Univitatiad on Edentia ja sellega seotud maailmade alalised elanikud kõigis seitsmesaja seitsmekümnes maailmas, mis ümbritsevad tähtkuju keskust ja on nende juhendamise all. Neid Looja-Poja ja Loova Vaimu lapsi projitseeritakse ainelise ja vaimse eksistentsi vahelisele tasandile, kuid nad ei ole morontiaolendid. 43:7.1

Urantia – Nõnda kõlab teie maailma nimi. 0:0.1

Usk – inimmõtte ülim väide 3:5.9

Tähistatagu sõnaga „usk” pigem üksikisiku suhet Jumalaga kui formuleeritud usutunnistust, mille osas rühm surelikke on suutnud kokku leppida, võttes selle oma ühtseks religioosseks hoiakuks. „Kas sul on usku? Hoia see siis endale.” 99:5.7

Usk ühendab moraalse taipamise väärtuste täpse äratundmisega ja varemeksisteerinud arenev kohusetunne on tõelise religiooni eelkäija. 101:1.6

Arutlus on teaduse meetod, usk on religiooni meetod, filosoofia püüab kasutada meetodina loogikat. 101:2.2

Usk-taipamine ehk vaimne intuitsioon on anne, mis on saadud kosmiliselt meelelt koos Mõttekohandajaga, Isa kingitusega inimesele. 101:3.2

Uskumus jõuab usu tasemele, kui see motiveerib elu ja kujundab eluviisi. Õpetuse aktsepteerimine tõesena ei ole usk, see on vaid uskumus. Ei kindlustunne ega veendumus ole usk. Meeleseisund jõuab usu tasemele alles siis, kui see tegelikult domineerib eluviisi üle. Usk on ehtsa isikliku usukogemuse elav tunnus. Tõde usutakse, ilu imetletakse ja headust austatakse hardalt, kuid neid ei palveldata; niisugune päästvale usule viitav hoiak keskendub ainuüksi Jumalale, kelles on isikustunud kõik see ja veel lõputult enam. 101:8.1

Uskumus on alati piirav ja siduv, usk aga avardav ja vallandav. Uskumus kinnistab, usk vabastab. Ent elav religioosne usk on enam kui üllaste uskumuste kogum; see on enam kui ülendatud filosoofiline süsteem; see on elav kogemus vaimsetest tähendustest, jumalikest ideaalidest ja ülimatest väärtustest; see on Jumala tundmine ja inimese teenimine. Uskumused võivad saada rühma omandiks, kuid usk peab olema isiklik. Rühmale võib sisendada teoloogilisi uskumusi, kuid usk võib kerkida esile vaid iga üksiku uskliku südames. 101:8.2

Usk reedab talle osutatud usaldust, kui söandab eitada reaalsusi ja anda pühendunutele oletatavaid teadmisi. Usk on reetur, kui soosib intellektuaalse terviklikkuse reetmist ega pea lugu ustavusest kõrgeimatele väärtustele ja jumalikele ideaalidele. Usk ei hoidu kunagi kõrvale sureliku elu kohusest probleeme lahendada. Elav usk ei soosi vagatsemist, tagakiusamist ja sallimatust. 101:8.3

Usk ei ahelda loovat kujutlusvõimet ega hellita ka põhjendamatuid eelarvamusi teaduslike avastuste suhtes. Usk annab religioonile elujõudu ja sunnib usklikku elama kangelaslikult kuldreegli järgi. Usuline innukus sõltub teadmistest ja usulised püüdlused on sissejuhatuseks ülevale rahule. 101:8.4

Usk saab kõlbelise teadvuse ja pideva tegelikkuse vaimse mõistmise vaheliseks ühenduslüliks. 101:9.9

Inimene tunnetab üsna varakult, et ta ei ole maailmas ega universumis üksi. Tal areneb loomulik spontaanne eneseteadvus teise meele olemasolust tema individuaalsuse keskkonnas. Usk teisendab selle loomuliku kogemuse religiooniks, Jumala äratundmiseks reaalsusena — teiste meelte allikana, olemusena ja saatusena. 102:4.3

Usk on religioosne viis taibata. 103:6.7

Usk on tegevus, millega tunnistatakse vaimse teadvuse tõelisust — seda, mida ei saa muude surelike tõenditega tõestada. 103:7.13

Vaimse usuga omandab inimene arusaamise Jumala armastusest, kuid avastab peagi, et see vaimne usk ei mõjuta ainelise universumi ettemääratud seadusi. 104:2.3

Ent usku rakendamata ei saa inimene kunagi tõde omada. See on tõsi, sest inimese mõtted, tarkus, eetika ja ideaalid ei tõuse kunagi kõrgemale tema usust, tema ülevast lootusest. Ning kogu selle tõelise usu eelduseks on sügavad mõtisklused, siiras enesekriitika ja kompromissitu kõlblustunne. Usk on innustuseks vaimsustunud loovale kujutlusvõimele. 132:3.5

Usk vallandab inimmeeles elava ja igavese ellujäämise potentsiaaliks oleva jumaliku sädeme, surematu idu üleinimlikud tegevused. 132:3.6

„Rahu olgu teiega. Te tunnete rõõmu, et mina olen ülestõusmine ja elu, aga teil pole sellest mingit kasu, kui te ei ole kõigepealt sündinud igavesest vaimust ja saanud seeläbi usu kaudu kingiks igavest elu. Kui te olete minu Isa usupojad, ei sure te kunagi; te ei hukku.” 193:1.2

Uskumus – Uskumus jõuab usu tasemele, kui see motiveerib elu ja kujundab eluviisi. Õpetuse aktsepteerimine tõesena ei ole usk, see on vaid uskumus. Ei kindlustunne ega veendumus ole usk. Meeleseisund jõuab usu tasemele alles siis, kui see tegelikult domineerib eluviisi üle.

Usk on ehtsa isikliku usukogemuse elav tunnus. Tõde usutakse, ilu imetletakse ja headust austatakse hardalt, kuid neid ei palveldata; niisugune päästvale usule viitav hoiak keskendub ainuüksi Jumalale, kelles on isikustunud kõik see ja veel lõputult enam.

Uskumus on alati piirav ja siduv, usk aga avardav ja vallandav. Uskumus kinnistab, usk vabastab. Ent elav religioosne usk on enam kui üllaste uskumuste kogum; see on enam kui ülendatud filosoofiline süsteem; see on elav kogemus vaimsetest tähendustest, jumalikest ideaalidest ja ülimatest väärtustest;

see on Jumala tundmine ja inimese teenimine. 101:8.1

Uskumused võivad saada rühma omandiks, kuid usk peab olema isiklik. Rühmale võib sisendada

teoloogilisi uskumusi, kuid usk võib kerkida esile vaid iga üksiku uskliku südames. 101:8.2

Ustavus – on inimese usaldusväärsuse eksimatu mõõt. Kes on ustav väikestes asjades, ilmutab ilmselt ustavust kõiges, kui ta on selleks suuteline. 171:8.11

Kas ustavus — pühendumine kõrgeimale kohusele — on soovitav? Sel juhul peab inimene elama keset võimalusi reeta ja hüljata. Kohusele pühendumise kangelaslikkus seisneb selles, et lakkamatult on olemas oht läbi kukkuda. 3:5.12

Süsteemide keskustes õpetavad seeravitest õpetajad teid pare-mini hindama kosmilist kõlblust — vabaduse ja lojaalsuse vastastikust mõju. Mis on lojaalsus? See on universumi vendluse aruka austamise vili; keegi ei saa väga palju võtta, ise midagi andmata. Isiksuse astmestikul tõustes õpite kõigepealt olema lojaalne, siis armastama, siis olema pojalik ja siis saate olla vaba. Kuid lõplikult saate vabadust tunnetada alles siis, kui olete lõpetanu, kui olete jõudnud täiusliku lojaalsuseni. 39:4.11

Uudishimu – Harmoonia- ja ilujanu. Pidevad katsed avastada harmooniliste kosmiliste suhete uusi tasandeid. 56:10.6

Uuestisünd – Jeesus selgitas oma apostlitele, mis vahe on juutide õpetatud niinimetatud heategude kaudu toimuva meeleparanduse ja usust — uuestisünnist — tuleneva meelemuutuse vahel, mida ta nõudis taevariiki pääsemise hinnana. 138:8.8

Inimene on tõepoolest loomult paheline, kuid mitte tingimata patune. Uussünd — vaimust ristimine — on oluline pääsemaks pahest ja vajalik astumaks taevariiki. 148:4.8

V

Vabadus, tõeline ja väär – Kõigist Luciferi mässust väljakasvavatest kimbatusse ajavatest probleemidest pole ükski tekitanud rohkem raskusi kui ebaküpsete arenevate surelike suutmatus eristada tõelist vabadust väärast. 54:1.1

Tõeline vabadus on ajastuid kestev püüdlus ja arenguprogressi hüvitus. Väär vabadus on aja eksimuse ja ruumi pahe kaval pettus. Püsiv vabadus põhineb tõelisel õiglusel — arukusel, küpsusel, vendlusel ja võrdsusel. Vabadusest, mille motiivid on arutud, tingimusteta ja piiramatud, saab kosmilises eksistentsis enesehävitamisvahend. Tõeline vabadus seondub järjest enam reaalsusega ning arvestab alati sotsiaalset võrdsust, kosmilist õiglust, kõikset vendlust ja jumalikke kohustusi. Ainelisest seaduslikkusest, intellektuaalsest õiglusest, sotsiaalsest sallivusest, moraalsest kohusest ja vaimsetest väärtustest lahutatud vabadus on enesetapjalik. Kosmilisest reaalsusest eraldi olevat vabadust ei eksisteeri ning kogu isiksuse reaalsus on võrdelises sõltuvuses selle suhetest jumalikkusega. Ohjeldamatu isemeelsus ja piiramatu eneseväljendus on sama mis ilmne isekus, äärmine jumalakartmatus. Vabadus ilma samaaegse ja üha suurema eneseületamiseta on egoistliku sureliku kujutlusvõime sünnitis. Oma huvidest lähtuv vabadus on illusoorne mõiste, julm pettus. Vabaduse rüüs esinev ohjeldamatus on armetu orjuse eelkäija. 54:1.5

Tõeline vabadus käib kaasas tõelise enesest lugupidamisega, väär vabadus on eneseimetluse kaaslane. Tõeline vabadus on enesekontrolli vili, väär vabadus tähendab enesekehtestamise omaksvõtmist. Enesekontroll viib altruistlikule teenimisele, kuid eneseimetlus kaldub teisi ära kasutama, et isekalt ülendada ekslikku indiviidi, kes on nõus ohverdama õiglase saavutuse selle nimel, et omandada ebaõiglast võimu oma kaasolendite üle. 54:1.6

Vaim – Vaim on pidevalt teadvuslik, meelt omav ja tal on mitmesugused identiteedi faasid. Kui ükskõik missuguses faasis meel puuduks, ei oleks vaimolendite vendluses vaimset teadvust. 6:6.2

Inimese meeles elav jumalik vaim — Mõttekohandaja. See surematu vaim on eelisikuline — ta pole isiksus, ehkki tema saatuseks on muutuda ellujääva sureliku loodud-olendi isiksuse osaks. 0:5.9

Kosmiline jõud reageerib meelele samamoodi nagu kosmiline meel vaimule. Vaim on jumalik siht ning vaimumeel on tegutsev jumalik siht. Energia on asi, meel on tähendus, vaim on väärtus. Isegi ajas ja ruumis kehtestab meel need suhteseosed energia ja vaimu vahel, mis viitavad nende vastastikusele sugulusele igavikus. 9:4.5

Kõikide isiksuste eksistentsi eesmärk on vaim. 12:8.13

Vaimne mõistmine – Usk-taipamine ehk vaimne intuitsioon on anne, mis on saadud kosmiliselt meelelt koos Mõttekohandajaga, Isa kingitusega inimesele. Vaimne mõistmine, hinge tarkus, on Püha Vaimu annetus, Loova Vaimu kingitus inimesele. Vaimne filosoofia, vaimureaalsuste tarkus on Tõe Vaimu annetus, annetuvate Poegade ühine kingitus inimlastele. Nende vaimu annetuste kooskõlastumine ja lõimumine teevadki inimesest tema potentsiaalse saatuse mõttes vaimisiksuse. 101:3.2

Vaimsus – Vaimsus hakkab kohe näitama inimese lähedust Jumalaga ja mõõtma tema kasulikkust kaasolenditele. Vaimsus parandab võimet näha asjade ilu, tunda tähendustes tõde ja avastada väärtustes headust. Vaimse arengu määrab võime vaimselt areneda ja see sõltub otseselt sellest, mil määral armastuse isekatest tahkudest loobutakse. 100:2.4

Vaimu seadus – Mu lapsed, te ei taju vaimu seadust, mis käsib, et sellele, kellel on, antaks külluslikult; ning sellelt, kellel ei ole, võetaks ära ka see, mis tal on. 151:1.4

Vaimuga ristima – Tol ajal nii üldkasutatavaks muutunud termin „vaimuga ristimine” näitas vaid selle kingitud Tõe Vaimu teadlikku vastuvõtmist ja uue vaimse jõu isiklikku tunnistamist kõigi Jumalat tundvate hingede varem kogetud vaimsete mõjude tugevdamisena. 194:2.10

Valetamine – Valetamine ei ole jutustamisviisi küsimus, vaid tahtlik tõe moonutamine. Väikseimgi tõe tahtlik moonutamine ebaõigel eesmärgil, põhimõtete vähimgi väänamine või pahupidi pööramine — see ongi vale. 48:6.33

Valgus – Valgus — vaimne helendus — on sõnaline sümbol, kõnekujund, mis märgib erinevatesse klassidesse kuuluvaid vaimolendeid iseloomustavaid isiksuslikke ilminguid. See valguskiirgus pole mingil kombel seotud ei intellektuaalse taibu ega füüsilise valgusega. 0:6.9

Vaprus – Liha julgus on vapruse madalaim vorm. Meele vaprus on kõrgemat tüüpi inimlik julgus,

kuid kõrgeim ja ülim on kompromissitu ustavus sügavate vaimureaalsuste valgustatud veendumustele. Ning see julgus on Jumalat tundva inimese kangelaslikkus. 143:1.7

Variserid – Kirjatundjaid ja rabisid koos nimetati variserideks. Nad ise nimetasid end „mõttekaaslasteks” ning olid paljuski kõige edumeelsem juutide rühm, olles võtnud omaks palju õpetusi, mida heebrea pühakirjad ei sisaldanud, näiteks usu surnute ülestõusmisesse, mida mainis alles üks hilisem prohvet, Taaniel. 137:7.6

Vedamine – Vedamine on vaid mõiste, mida on kõigil ajastutel kasutatud väljendamaks seletamatut; sellega tähistatakse nähtusi, millesse inimesed ei suuda või ei soovi sügavuti tungida. Juhus on sõna, mis näitab, et inimene on põhjuste väljaselgitamiseks liiga rumal või laisk. Looduse põhjustatut peetakse õnnetusjuhtumiks või ebaõnneks vaid siis, kui inimesel puudub uudishimu ja kujutlusvõime, kui rassil puudub algatusvõime ja seiklushimu. Elunähtusi uurides kaob inimesel varem või hiljem usk juhusesse, vedamisse ja niinimetatud õnnetusjuhtumitesse, asendudes usuga seaduse ja korra järgi toimivasse universumisse, kus kõigile tagajärgedele eelnevad kindlad põhjused. Nii asendub hirm elu ees elurõõmuga. 86:2.5

Viga – Viga võib pidada väärarusaamaks või reaalsuse moonutuseks. 67:1.4

Viga tõendab intellekti vähest terasust; pahe tarkuse vähesust; patt otsest vaimuvaesust; kurjus seevastu näitab, et isiksus on kaotanud kontrolli enda üle. 67:1.5

Eksimus (viga), (kuri) on karistus ebatäiuslikkuse eest. Ebatäiuslikkuse omadused või kohanematuse faktid avalduvad ainelisel tasandil kriitilise vaatluse ja teadusliku analüüsi tulemusena, moraalsel tasandil inimkogemuse kaudu. Eksimus (viga), (kuri) ei ole universumi tegelik omadus, see on lihtsalt suhtelisuse täheldamine mittetäieliku piiritletu ebatäiuslikkuses seoses Ülima ja Lõpliku tõusutasanditega. 130:4.11

Viha – „Viha on ainelise taseme nähtus, mis näitab üldiselt seda, mil määral vaimne olemus ei suuda intellektuaalset ja füüsilist olemust kontrollida. Viha näitab nii tolerantse vennaarmastuse kui ka teie enesest lugupidamise ja enesekontrolli puudumist. Viha kurnab tervist, madaldab meelt ja pärsib

inimhinge vaimset õpetajat. Kas te pole siis pühakirjadest lugenud, et „raev tapab rumala” ning et inimene „kisub vihas oma hinge lõhki”? Et „pikameelsel on palju arukust”, aga „kannatamatu näitab suurimat rumalust”? Te kõik teate, et „rahulik vastus vaigistab raevu” ja „haavavad sõnad õhutavad viha”.

„Arukus teeb inimese pikameelseks”, aga „mees, kes ei talitse oma meelt, on otsekui kaitsetu, müürideta linn”. „Raev võib olla julm ja viha pöörane.” „Viha pidavad inimesed õhutavad riidu ja raevutsejatel on palju üleastumisi.” „Ära lase oma meelt kergesti saada pahaseks, sest pahameel asub alpide põues.””

Enne kui Jeesus oma jutu lõpetas, ütles ta veel: „Laske armastusel niimoodi oma südant valitseda, et teie vaimust suunajal poleks raske vabastada teid kalduvusest anda voli neile loomaliku viha puhangutele, mis jumaliku pojaseisusega kokku ei sobi.” 149:4.2

Viha on hirmu vari, kättemaks arguse mask. 145:3.4

Viimane Jumal – Viimane Jumal märgib isikulist Jumalust, kes toimib absoniitsetel jumalustasanditel ning aja ja ruumi piirid ületanud universumisfäärides. Sõna „viimane” tähistab Jumaluse enam kui ülimat ilmnemist. Piiritletud olendid mõistavad Kolmsuse ühildumist Ülimana, absoniitsed olendid mõistavad Paradiisi Kolmsuse ühildumist Viimasena. 0:9.2

Vooruslikkus – Vooruslikkus on õiglane meel, kooskõla kosmosega. Vooruste üleslugemine ei tähenda veel nende määratlemist, voorusi õpib tundma neid oma elus teoks tehes. Vooruslikkus ei ole pelk teadmine ega ka mitte tarkus, vaid pigemini niisugune reaalsus, kus sisaldub kosmiliste saavutuste järjest kõrgemate tasandite kättevõitmise kasvav kogemus. Sureliku inimese igapäevases elus teostub vooruslikkus nõnda, et pidevalt valitakse pigem hea kui halb ning sellise valiku tegemise võime on tõendiks kõlbelise olemuse olemasolust. 16:7.6

Ülim vooruslikkus on järelikult see, kui otsustatakse siiralt täita taevase Isa tahet. 16:7.10

Vooruslikkus on isiksuste puhul tahteline ja olendid, kellel on vaba tahe, ei ole automaatselt õiglase meelega. 21:3.14

Võim – Valitsemisiha. 69:5.8

Võimekus – Võimed päritakse, oskused aga omandatakse. Elu ei ole tõeline inimese jaoks, kes ei suuda midagi hästi, oskuslikult teha. Ametioskus on üks tõelisi elust rahulduse saamise allikaid. Võimekus eeldab ettenägelikkust, kaugelenägelikkust. 160:4.11

Võimekus on eluvõimaluste tegelik mõõt. Teid ei panda kunagi tegema midagi, milleks te pole võimelised. 171:8.10

Võimsus – „Võimsus” [power] piirdub harilikult aine elektrontasandiga või lineaargravitatsioonile reageeriva ainega suuruniversumis. Sama ingliskeelset sõna [power] kasutatakse ka suveräänsuse tähistamiseks. Me ei saa nõustuda nende jõu, energia ja võimsuse definitsioonidega, mis on teil üldiselt käibel. 0:6.2

Võimsus, universumi – Universumi võimsus kätkeb kõiki energiavorme, mis reageerivad küll endiselt Paradiisi gravitatsioonile, ent samal ajal ka otseselt lineaargravitatsioonile. See kujutab endast energia-mateeria ja kõikidele sellele järgnevate evolutsioonide elektrontasandit. 0:6.7

Kosmosejõud on muudetud kosmoseenergiaks ja sellest edasi gravitatsiooni kontrollile alluvaks energiaks. Seega on füüsiline energia küpsenud punktini, mil seda saab suunata võimsusekanalitesse ja panna teenima universumi Loojate mitmesuguseid eesmärke. 42:2.14

Vägivald – Vägivald on loodusseadus, vaenulikkus looduslaste automaatne reaktsioon, sõda aga nende ilmingute kollektiivne teostamine. 70:1.1

Väikesektor – Sada kohalikku universumit (ligi 1 000 000 000 elamiseks sobivat planeeti) moodustavad superuniversumi halduskonna väikesektori, millel on imeline keskusmaailm; sealt haldavad sektori valitsejad, Päevilt Uued, väikesektori tegemisi. Iga väikesektori keskuses on ametis kolm Päevilt Uut, Kolmsuse Ülimat Isiksust. 15:2.6

Õ

Õiglus – Vooruslikkus on isiksuste puhul tahteline ja olendid, kellel on vaba tahe, ei ole automaatselt õiglase meelega. 21:3.14

Õigused – Kui õigused on nii vanad, et nende päritolu pole teada, nimetatakse neid sageli sünnipärasteks õigusteks. Kuid inimõigused ei ole tegelikult sünnipärased, vaid täiesti sotsiaalsed. Nad on suhtelised ja pidevalt muutuvad, olles vaid mängureeglid — inimestevahelise konkurentsi pidevalt muutuvaid nähtusi valitsevad suhete tunnustatud kohandused.

Seda, mida ühel ajajärgul peetakse õiguseks, võidakse teisel ajal selleks mitte pidada.

Nõrgad ja alaväärtuslikud on alati võidelnud võrdsete õiguste eest. Nad on alati nõudnud, et riik peab sundima tugevaid ja arenenumaid nende vajadusi rahuldama ning kompenseerima muul viisil neid puudujääke, mis on liigagi sageli nende enda ükskõiksuse ja laiskuse loomulik tulemus. Ühiskond ei saa pakkuda kõigile võrdseid õigusi, kuid saab lubada, et hoolitseb igaühe erinevate õiguste õiglase ja võrdse teostumise eest. 70:9.17

Õigusemõistmine – Õigusemõistmine kuulub olemuslikult Paradiisi-Kolmsuse universaalsesse suveräänsusse, kuid headust, armu ja tõde jagavad universumitele jumalikud isiksused, kelle jumalusliit moodustabki Kolmsuse. Isa, Poja või Vaimu mõtteviis ei eelda õiglust. Seda teeb nende armastusest, armust ja hoolitsusest kantud isiksuste Kolmsus. Õigusemõistmist ei juhi ükski Paradiisi Jumalustest ning see pole mitte kunagi ainuisikuline, vaid alati mitmuslik funktsioon. 10:6.2

Õigusemõistmine on kollektiivne mõte õiglusest ning arm selle isikuline väljendus. 10:6.18

Loomulik õiglus on inimese enda loodud teooria, see ei ole reaalsus. Looduses on õiglus puhtteoreetiline, täielik fiktsioon. Loodus pakub vaid üht liiki õiglust — tagajärgede vältimatut vastavust põhjustele.

Inimene näeb õiglust kui vahendit oma õiguste kättevõitmiseks ning seetõttu on õigluse mõiste järjest edasi arenenud. Õigluse mõiste võib olla vaimuandega meeles küll määrav, kuid see ei teki kosmosemaailmades täielikult väljaarenenuna. 70:10.2

Õnn – Õnn johtub tõe äratundmisest, sest tõele vastavalt võib tegutseda, võib elada. Eksimine toob kaasa pettumust ja muret, sest kuna tegemist pole reaalsusega, ei saa seda kogemuslikult teostada. Jumalikku tõde tuntakse kõige paremini talle omase vaimse hõngu kaudu. 2:7.6

Inimlik õnn saavutatakse vaid siis, kui mina egoistlikku soovi ja kõrgema mina (jumaliku vaimu) altruistlikku tungi kooskõlastab ja lepitab neid omavahel tervikuks ühendava ja juhendava isiksuse ühtne tahe. 103:5.5

See alaline hirm halva õnne ees oli halvav. Milleks teha tugevat tööd ja lõigata viljana halba õnne — kogu töö oleks ju asjatu —, kui võib ka niisama ringi hulkuda ja sattuda hea õnne peale ise midagi tegemata? Mõtlematud inimesed unustavad hea õnne — nad peavad seda enesestmõistetavaks —, kuid mäletavad valuliselt halba õnne. 86:2.5

Ä

Äratundmine – Äratundmine on intellektuaalne protsess, mille käigus välismaailmast saadud sensoorsed muljed sobitatakse indiviidi mälupiltidesse. 111:4.1

Ö

Ü

Ühine Toimija – Pidage alati meeles, et Lõpmatu Vaim on Ühine Toimija; temas ja tema kaudu toimivad mõlemad, Isa ja Poeg; ta pole ligi mitte ainult iseendana, vaid ka Isana ja Pojana ning Isana-Pojana. Möönmaks seda tõika ja veel paljudel muudelgi põhjustel viidatakse Lõpmatu Vaimu vaimsele kohalolekule sageli kui „Jumala vaimule”.8:5.5

Ühine Toimija on vaim-meele isiksus, intellekti ja arukuse allikas ning kõikehõlmav meel. 0:5.5

Ühiskond – Ühiskond kujuneb ajastute jooksul katse ja eksituse kaudu; see on läbi teinud valikulised kohanemised ja ümberkohanemised inimkonna ajastuid väldanud tõusul looma tasandilt inimese tasandile planeedi staatuse järjestikustel etappidel. Igal tsivilisatsioonil on igal hetkel suur oht murduda üleminekul varasematelt juurdunud meetoditelt uuele ja paremale, kuid läbiproovimata tulevikukorrale. 81:6.41

Ülekohtuste ülestõusmine – Õigusemõistmise kord nõuab, et isiklikud või rühmakaitsjad vastavad usulise elukorralduse lõpu loendusel kõigi mitteellujäänud isiksuste eest. Nende mitteellujääjate Kohandajad ei pöördu tagasi ja kui toimub loendus, siis seeravid vastavad, kuid Kohandajad mitte. See ongi „ülekohtuste ülestõusmine”, tegelikult loodud-olendi eksistentsi lakkamise ametlik tunnistamine. See kohtumõistmisloendus järgneb alati vahetult halastusloendusele, magavate ellujääjate ülesäratamisele. 113:6.8

Ülim Jumal – Havonas asuv Ülim Jumal on kolmese Paradiisi Jumaluse isikuline vaimpeegeldus. 0:7.7

Mitteisikuliste tegevuste väärtustasandil arenev Kõikvõimas Ülim ja Ülima Jumala vaimisik on üks ja seesama reaalsus — Ülim Olend. 0:8.10

Ülim Olend – Ülim Olend ei ole otsene looja, kui välja arvata see, et ta on Majestoni isa, ent ta on loodud-olendi ja Looja vahelise universumi tegevust sünteesiv kooskõlastaja. Praegu arenevates universumites tegelikustuv Ülim Olend on aegruumilise jumalikkuse ning kogemuslikult aja ja ruumi Ülimate Loojatega seostuva kolmsusliku Paradiisi Jumaluse jumalusseostaja ning -sünteesija. 0:7.9

Ürgjõud – See esindab kosmose võimsusvaru esimest põhimuutust ja võib olla üks Määratlematu Absoluudi tegevusvaldkondi ala-Paradiisis. Me teame, et ala-Paradiisist väljuv kosmose kohalolek on mõnevõrra teistsugune kui sisenev. Ent vaatamata niisugustele võimalikele seostele on see kosmose võimsusvaru üldiselt tuntud muundumine ürgjõuks Paradiisi elavate jõukorraldajate pingekohaloleku esmane eristav funktsioon. 42:2.7

Passiivne ja potentsiaalne jõud muutub aktiivseks ja ürgseks, kui see reageerib Esmaste Ilmnenud Meister-Jõukorraldajate kohaloleku poolt kosmoses tekitatavale takistusele. Jõud ilmub nüüd Määratlematu Absoluudi ainuvaldusest mitmese reageeringuga aladele — sinna, kus reageeritakse teatavatele Tegutseva Jumala poolt algatatud ürgliikumistele ja seejärel teatavatele Kõiksest Absoluudist kiirgavatele kompenseerivatele liikumistele. Ürgjõud näib reageerivat transtsendentsele põhjuslikkusele võrdeliselt selle absoluutsusega. 42:2.8

Ürgjõudu nimetatakse ka puhtaks energiaks, Uversal märgime seda terminiga segregata. 42:2:9[/fusion_text][/one_full]