Joel Rehnström, Helsingi, Soome

See filosoofiline avaldus paneb mind järeldama, et kuigi mõtlemist ei peaks alavääristama või alahindama, on elamine, tegutsemine, kogemine täideviimine kõige väärtuslikum osa elust. Seetõttu teen ma ettepaneku selle ettekande lõpus koos palvetada ja palveldada, et me ainult ei räägiks ega mõtleks nendest, kuigi ka see on tähtis. Selline praktiseerimine võib mõnele küll väheke imelik tunduda, kuna need asjad on väga isiklikud ja intiimsed paljudele inimestele, ja alguses vajab see ka teatud julgust, aga igaüks võib osa võtta sel määral, kui ise tahab või siis ka jääda neutraalseks. On siiski hea meenutada, et "Vaimne kasvamine sõltub esiteks sellest, kas inimene hoiab alal elavat vaimset sidet tõeliste vaimujõududega, ja teiseks sellest, kas ta kannab pidevalt vaimuvilju, see tähendab, kasutab oma vaimsetelt heategijatelt saadavat kaaslaste eest hoolitsemiseks.” (1095:6) Teisisõnu, kui tahame vaimselt kasvada, peame nii või teisiti arendama suhet Jumal-Isaga ja tema kaaslastega.

Kuid esmalt võtame mõned definitsioonid ja ka vast mõned ideed: palveldamine peaks olema suunatud Isale, palvetamine aga Pojale. Me teame, et meie kohalikus universumis esindavad Igavest Poega Looja-Poeg Miikael ja tema kaaslane Universumi Emavaim, Nebadoni Ema. Kristus Miikael ja Nebadoni Ema on meie taevased vanemad, ja neil on omaenda kommunikatsioonikanalid - Tõe Vaim ja Püha Vaim, millega me saame end ühendada ja häälestuda. Palveldamine või pühendumine on täielikult omapoolse huvita, palves kaldub esinema isiklik ehk loodud-olendi huvi. Praktikas näib, et informatsioon või kommunikatsioon leiab oma tee, isegi kui aadress on väheke vigane - seni, kui hingehoiak on õige. Selle ettekande lõpul tuleme uuesti palveldamise juurde.

PALVE

Palve suhtes on Urantia raamatus lk. 1002:6 antud üldine soovitus: "Paluge ainult väärtusi, mitte asju; arengut, mitte rahuldust." See teema on väga lai ja raamatus on sellest palju räägitud, mina valisin vaid mõned tsitaadid valgustumiseks. Teiepoolsed lisad on teretulnud selle ettekande jooksul, kui teile midagi olulist meenub ja me võime neid asju arutada ka pärastpoole.

Palve puhul on oluline maha rahuneda, et bioloogilise elektrokeemilise süsteemi haare nõrgeneks. Mahe muusika, hümnid, meelepärasus aitavad seda meeleseisundit saavutada. Idamaadel on rohkem vaimseid tehnikaid välja arendatud, kuid tänapäeval kasutatakse ka Läänes laialt mitmesuguseid meditatsioonivorme. Inimese aju funktsioneerib tavaliselt beeta-tasandil, ligikaudu 21 impulssi sekundis, kuid sageli arvatakse, et vaimne kommunikatsioon toimub paremini alfa-tasandil, 7-14 impulssi sekundis. Kuid selle üle võib diskuteerida. Eesmärk on aga nii või teisiti jõuda meele üliteadvuse tasanditele, mitte alateadvuse tasanditele.

“Palvele võib loota saada vastuse vaid siis, kui see on sündinud vaimust ja toidetud usuga.” (1849:2) Et see kommunikatsioon oleks vastastikune, peab see funktsioneerima vaimus ja usus, suhtes Jumalaga, suhtes jumaliku olemusvormi või olemusvormidega. Kuidas me sellist suhet leiame? Üldiselt, kas loomuliku kasvu teel või siis läbi teatud kriisi, saades motiveeritud sügavalt Jumalat igatseda ja lõpuks nõustuda talle kuulumisega, lõpuks end talle andma. Usukombed ja sümbolid võivad kasuks tulla, kui me arendame seda Jumala-suhet ja hakkame toimima selles uues vaimus ja usuelemendis. See on nagu järk-järgult ujuma õppimine. Üha enam ja enam me kohaneme uue elemendiga, veega. Me harjutame ja harjutame, kuni ühel päeval söandame minna küllalt sügavale vette ja siis me ujumegi. Mõned inimesed on õppinud ujuma, kui neid on järsku vette tõugatud, kuid see oleks vaevalt soovitav.

Urantia raamatus on palju kohti, kus räägitakse palvest, ka Jeesus rääkis palvest paljudel kordadel. Vajaduse korral me leiame need kohad raamatust üles ja selleks ettekandeks ma valisin välja vaid mõned neist. Hüvastijätu jutluses 180. kirja ja 2. peatükis Viinapuu ja oksad on minu arvates oluline sõnum:

“Kui te jääte minusse ja mu sõnad elavad teis, saate minuga vabalt suhelda ja siis võib minu elavat vaimu nii palju teisse voolata, et te võite paluda kõike, mida minu vaim tahab, ja teha kõike seda kindla teadmisega, et Isa annab meile selleks loa.” (1945:5) Kommentaariks sellele öeldakse raamatus järgmist: "Meistri vihjete väärtõlgendused tekitasid hiljem siiski suurt kurbust. Nende õpetustega oleks olnud vähe raskusi juhul, kui sõnu oleks mäletatud täpselt ja need oleks hiljem tõeselt üles kirjutatud. Selle järgi, kuidas need aga üles kirjutati, hakkasid uskujad lõpuks pidama Jeesuse poole palvetamist mingiks ülimaks maagiaks, arvates, et nad saavad siis Isalt kõike, mida küsivad. Sajandeid on ausad hinged oma usuga selle takistuse vastu põrganud. Millal ükskord hakkab uskujate maailm aru saama, et palve ei ole viis saavutada oma tahtmist, vaid pigem kava Jumala tahte valimiseks, kogemus, mille kaudu õpitakse Isa tahet ära tundma ja täitma? On täiesti tõsi, et kui teie tahe on tõeliselt tema tahte järgi seatud, võite küsida kõike, mida see tahete liit on sünnitanud, ning see antakse teile. See tahete liit on teostatud Jeesuse poolt ja läbi tema, nii nagu viinapuu elu voolab elavatesse okstesse ja läbi nende." (1946:2)

Me peame mäletama, et kuigi meie pole Loojad, on meid loodud ikkagi Jumala näo järgi. Seetõttu on meil ka mõned looja võimed, väiksemal määral muidugi ja sageli peidus olevad. Kuid minu arvates, mida lähedasemaks saavad meie suhted Kõikse Isaga ja tema tahtega, seda kergemini meie soovid ja plaanid teostuvad, isegi sedavõrd, et peaksime olema ettevaatlikumad sellega, mida mõtleme ja visualiseerime, muidu võib meiega juhtuda natuke samamoodi kui Jeesusega Kaana pulmas!

Palvetamine on eelkõige isiklik asi.

“Jeesus õpetas kahtteistkümmet alati salaja palvetama, minema omaette vaiksesse kohta looduses või oma tuppa ja sulgema palvetades ukse.” (1620:3)

Kuid: “Pole sugugi ime, et apostlid soovisid Jeesuselt uskujate jaoks näidispalvet. Ristija Johannes oli õpetanud oma järgijatele mitu palvet, kõik suured õpetajad olid sõnastanud oma õpilaste jaoks palveid.”

“Ta ei õpetanud kunagi formaalset isiklikku palvet, ainult rühma–, pere– või ühiskonnapalvet. Ja ta ei olnud kunagi nõus seda ise tegema.” (1620:5) "Meie Isa palve" on samuti selline rühmapalve, nagu see on esitatud lk. 1620.

ja tee meid üha täiuslikumaks, nagu sa ise oled täiuslik.”

"Meie Isa palve" algab tegelikult palveldamisega. Esimesed kaks rida on selgelt palveldamine, pühendumine, võib-olla samuti kaks järgmist rida. Sel viisil võivad palve ja palveldamine olla sageli teineteisega seotud, kuigi need on erinevad suhtlemisviisid.

Veel mõned viited palvest:

“Palve ja sellega seotud palveldamine on eraldumisviis igapäevaelu rutiinist, ainelise eksisteerimise monotoonsusest. See on tee, mida mööda lähenetakse vaimsustatud enesetunnetamisele ning individuaalsetele intellektuaalsetele ja religioossetele saavutustele.

Palve on kahjuliku enesessesüüvimise vastand. Vähemalt sellisena, nagu Meister seda õpetas, on palve kasulik hoolitsus hinge eest. Jeesus kasutas pidevalt oma kaaslaste eest palvetamise kasulikku mõju. Meister palvetas tavaliselt mitte ainsuses, vaid mitmuses. Jeesus palvetas enda eest üldse vaid oma maise elu suurte kriiside ajal.

Palve on vaimuelu hingus inimkonna rasside ainelises tsivilisatsioonis. Palveldamine on surelike naudinguid otsivate põlvkondade pääsemine.

Nagu palvet võib võrrelda hinge vaimsete patareide uuestilaadimisega, nii võib palveldamist võrrelda hinge häälestumisega Kõikse Isa lõpmatu vaimu teabelevile universumis.

Palve on lapse siiras ja igatsev pilk oma vaim–Isa poole; see on psüühiline protsess, millega inimtahe vahetatakse jumaliku tahte vastu. Palve kuulub jumalikku kavva, millega olev muundatakse selleks, mis ta peaks olema.” (1621:1-8)

“Palve kuulub küll usukogemusse, kuid nüüdisaegsetes religioonides on sellele antud väär rõhuasetus, mis jätab suures osas tähelepanuta tähtsama — palveldamise osaduse. Palveldamine süvendab ja avardab meele peegeldamisvõimet. Palve võib elu rikastada, kuid palveldamine valgustab lõppsihti.” (1123:6)

PALVELDAMINE

Palveldamine, pühendumine sobib paremini, võib-olla isegi kõige paremini grupile. Leheküljelt 65 3. pt Tõeline palveldamine me loeme:

Ehkki kõiksuse vaatepunktist on Paradiisi–Jumalused otsekui üks, on nad oma vaimsetes suhetes niisuguste olenditega, nagu need Urantial elavad, samal ajal ka kolm üksteisest eristuvat ja erinevat isikut. Isikliku võlu, suhtlemise ja muude lähedaste suhete vallas erinevad Jumalused üksteisest. Kõige kõrgemas tähenduses palveldame Kõikset Isa ja ainult teda. On tõsi, et võime palveldada ja palvelemegi Isa nõnda, nagu ta avaldub oma Loojates–Poegades; aga see, keda palveldatakse ja jumaldatakse, kas siis otseselt või kaudselt, on ikkagi Isa.

Palveldamine sünnib palveldamise enda pärast; palves sisaldub isikliku või olendi huvi element — see ongi palveldamise ja palve suur vahe. Tõeline palveldamine on täielikult omakasupüüdmatu ega sisalda mingeid muid isikliku huvitatuse osiseid, me lihtsalt palveldame Jumalat selle eest, missuguse mõistame ta olevat. Palveldamine ei palu palveldajale ega ka eelda temalt mitte midagi. Me ei palvelda Isa sellepärast, et loodaksime sellise harduse eest midagi vastu saada. Me osutame niisugust kiindumust ja kummardame sellises palvelduses, sest see on loomulik ja iseeneslik reaktsioon Isa võrratu isiksuse äratundmisele ja johtub tema armastusest kantud olemusest ja imetlusväärsetest omadustest.” (65:4,6)

Ja edasi, samal teemal:

Palveldamine on kõigi loodud intellektiolendite kõrgeim privileeg ja esmane kohus. Palveldamine on teadlik ja rõõmus tegevus, millega tuntakse ära ja tunnistatakse Loojate lähedasi ja isiklikke suhteid oma loodud–olenditega kui tõde ja fakti. Palveldamise kvaliteedi määrab ära loodud–olendi taju sügavus: mida enam areneb teadmine Jumalate määramatust iseloomust, seda kõikehõlmavamaks muutub palveldamine, kuni saavutab lõpuks kõrgeima kogemusliku rõõmu ja kõige oivalisema loodud–olenditele tuntud naudingu hiilguse. (303:6)

KOKKUVõTTEKS

Kuigi me ei saa loota meie praegusel tasemel jõuda selliste kogemusteni, võime ikkagi väljendada oma vaimustust ja tänulikkust, et meil on Taevane Isa. Samuti võime kuulata vaimulikku muusikat ja häälestuda vaimuringlustele, võime ka laulda vaimulikke hümne.

Praktiseerigem nüüd koos mõningaid neist vaimse kommunikatsiooni vormidest. Edaspidi töögruppides võime sellega tegeleda ja võib-olla teineteisele rääkida tähelepanuväärsetest palve ja palveldamise kogemustest, kas meie endi või kellegi teise omadest.

Arvan, et kui me palvetame, võime alati paluda juhtimist ja jõudu, et täita Isa tahet. Jumaliku õnnistuse palumine on tegelikult selline palve, eeldades, et tegelikult palume oma tahtmise ühildumist Jumala tahtega. Laulgem koos hümni, mis häälestab meie meele palve seisundisse. Lauldes suudame oma igatsuse Kristus Miikaelile ja Nebadoni Emale Salvingtonil, ... usus usaldades ühendusse... ja võime endas öelda: armsad taevased vanemad, Tõe Vaimu ja Püha Vaimu allikad, me avame oma südame sulle ja võtame rõõmsalt vastu teie õnnistused nendeks päevadeks ja selleks tööks.

Arvan, et palveldamiseks sobivad vaimulikud hümnid kõige paremini, eriti aga rühmas palveldamiseks. Seega laulgem koos ühte või kahte nendest. Kui te ei taha kaasa laulda, palun hoidke oma meel avatud, neutraalne või positiivse hoiakuga. Tänu kõigile!