RELIGIOOSSE KARTMATUSE TÄHENDUS JA VÄÄRTUS

Nienke Begemann-Brugman

Haag, Holland

Kuna mind on palutud jagada oma mõtteid religioosse kartmatuse tähenduse ja väärtuse kohta, tahaksin jutustada teile loo, mis on osake meie perekonna, kodumaa ja kindlasti minu enda arenguloost. Usun, et niisugune lugu leiab vastukaja siinse maa ja rahva hulgas, kes on läbi elanud poliitilised sündmused, mis kindlasti sarnanevad mõningal määral Saksa okupatsiooni aastatega Hollandis.

Lugu ise on järgmine. Saksa okupatsiooni ajal tõmmati üks mu onudest — disainer ja rätsep, peaaegu kolmekümne-aastane noor mees — kaasa ühte gruppi, kes kavatses õhku lasta Amsterdami elanikkonna registri, selleks et kaitsta linnakodanikest juute ja noori mehi, keda sunniviisil saadeti lihttöölisteks Saksamaale. Mu onul paluti teha paar komplekti vormiriideid, mis sarnaneksid politseinike omadega; see grupp ei tahtnud tekitada inimohvreid ega kasutada vägivalda ja nii olid nad otsustanud võtta valvurid kinni ja süstida neid, et nad kaotaksid teadvuse; politseivormid olid vajalikud maskeeringuks. Ilmselt ei räägitudki mu onule enne tegeliku rünnaku päeva, milleks need vormid olid mõeldud.

Rünnak õnnestus ainult osaliselt — tuli hävitas vaid osa registrist. Peagi ilmnes, et keegi oli grupi reetnud, ja selle liikmed arreteeriti ning pandi vangi. Neid piinati ja allutati lõpututele niinimetatud seaduslikele protseduuridele, ning umbes kuue- või seitsmekuulise vanglas viibimise järel enamik neist hukati.

Kõik me teame niisuguseid lugusid, sest need on osa me inimsoo ajaloost, ja kindlasti Euroopa ajaloost. Hollandi okupatsiooniaegse vastupanuliikumise ajaloos on see lugu saanud aga erilise tähelepanu osaliseks ja mitte ainult seepärast, et need noormehed olid vaprad ja kartmatud ning oma eesmärkide ja meetodite osas kõrge moraaliga, vaid ka seepärast, et nende käitumine vanglas viibitud kuude jooksul jättis endast järele erilise aulisusejälje.

Mis puutub minu enda vastavasse kogemusse, siis kõige juhtunu ajal olin vaid nelja-aastane — liiga noor, et mõista, mis toimus, mõistsin vaid seda, et vaenlane oli tapnud ühe mu lemmikonudest. Loomulikult polnud ma liiga noor, et saada üldises mõttes teadlikuks vaenlastest, ettevaatlikkusest ja saladuste pidamisest, võimatusest usaldada peale omaenda sugulaste kedagi teist.

Veidi hiljem hakkasid mu vanemad jutustama, kuidas nad vanglas mu onu olid külastanud. Nad rääkisid sellest, mis oli nende jaoks nois kohutavates tingimustes olnud suurim. Need mälestused armsast vennast, noortest meestest, kes üldiselt käitusid ühtemoodi, olid mälestused omamoodi religioossest valgustatusest, armastusküllasest vaprusest ja tugevast usust, mis ilma suurema pingutuseta sai üle kogu vaenulikkusest, mis ei kaevelnud, millele oli piinamisele ja lähedasele surmale vaatamata omane lõbusus ja rõõm, rohke psalmide ja hümnide laulmine. Mu ema tavatses öelda, et nende viimastel külastustel venna nägu säras ja et ema tundis, nagu elaks vend juba teises elus. Viimase kohtumise ajal oma isa, vendade ja õdedega palus mu onu lugeda isal Piiblist 13. peatükki Pauluse esimesest kirjast korintlastele: imetoredat armastuse ja tulevase elu ülistust. Kõik me teame seda ja kõik me teame, kuidas see psalm lõpeb:

Ja kui ta isa oli lõpetanud lugemise, ütles ta: “Zo is het” — “See on õige”.

Kui mõtlesin tänasele teemale, religioosse kartmatuse tähendusele ja väärtusele, siis paratamatult tuli mulle meelde see lugu. Minu jaoks räägib see religioossest kartmatusest selle sõna tõelises tähenduses, ja ka mu enda religioosses arengus on see olnud äärmiselt tähendusrikas, ehkki selle tähendus oli läinud paljudeks aastateks “põranda alla” ja viivelnud vaid mu meelepõhjas, tohtimata tulla esiplaanile.

Täna, mil ma püüan tunnetada, mida kartmatus, julgus ja sõltumatu kohkumatus tegelikult tähendavad ja tähendasid, võin öelda vaid seda, et niisugusel varjatud viisil on see olnud üks mu elu liikumapanevaid jõude. Isegi siis, kui ma ei suudaks uskuda mingit Jumalat ega religiooni, teaksin ikkagi, et religiooni võim on tohutu, et see võib panna loomult kartliku inimese tegema armastuse ja vapruse tegusid, trotsima ohtusid ja surma, ja ma pole iial suutnud eitada, et need teod olid võidukad, et need tähendasid inimese võitu oma loomuliku hirmuseisundi üle, selle üle, mida mulle meeldib nimetada pärispatuks. Või teiste sõnadega: et need kujutavad endast võitu niinimetatud saatuse üle, selle üle, mida üldiselt peetakse tavalise inimese saatuseks.

Nüüd, mil ma vaatan selle ajaloolise sündmuse tähenduse peale nii, nagu see kujunes mu meeles, teadvustub mulle, et sellel peab olema oma tähtsus ja liikumapanev jõud vähemalt kolmel tasandil: ainelisel, intellektuaalsel ja vaimsel. Vaprus, füüsiline vaprus on alati paeluv olnud ja pannud inimese looma käitumise moraalikoodeksit, mida senini ülistatakse isegi televisioonis näidatavates seebiooperites. Meele tasandil on vaprus pannud inimese julgelt minema sinna, kuhu enne teda pole läinud ükski inimene, otsima uusi fakte ja tähendusi ning kaitsma neid fakte ja tähendusi traditsiooni autoriteedi vastu. Vaimselt on see alati pannud inimese palveldama vaid seda, mille kohta ta ise võiks tõsimeeli ütelda: see ei kujuta endast mitte traditsioonilisi jumalaid, vaid parimat ja kauneimat arusaama Jumalusest, milleks inimene on võimeline. Mulle tundub, et just seda kujutabki endast kosmilise meele “reaalsusetundlikkus”. ...

“Kõiki neid kordi, mil kosmiline meel ühineb isiksusega, iseloomustab omadus, mida võiks nimetada „reaalsusetundlikkuseks”. Just nimelt see tahteolendite universaalne kosmiline anne hoiab neid muutumast teaduse, filosoofia ja religiooni esitatud aprioorsete eelduste abituteks ohvriteks.” [191:7]

Aga kartmatusel on veel teisigi aspekte, mida tuleks täna vaadelda.

Kirjas 155 tsiteeritakse Jeesust, kes kahtekümmend nelja õpetades ütleb: “…Paganate raev meie vastu ei ole päris põhjendamata. Et nende maailmanägemine on väike ja kitsas, siis saavad nad oma energiat entusiastlikult koondada. Nende siht on lähedal ja enam–vähem nähtav; seepärast püüavad nad seda saavutada ja tõhusalt ellu viia. Teie, kes te olete avalikult tunnistanud oma soovi taevariiki astuda, käitute õpetamisel liiga kõhklevalt ja ebamääraselt. Paganad astuvad otse oma eesmärkide poole, teie olete süüdi liigses ja kroonilises igatsemises. Kui te soovite taevariiki astuda, miks ei valluta te seda vaimse rünnakuga, nii nagu paganad võtavad linna, mida nad piiravad? Vaevalt olete taevariiki väärt, kui teie teenimine seisneb nii suures osas mineviku kahetsemises, oleviku üle virisemises ja asjatutes tulevikuootustes? Miks paganad raevutsevad? Sest nad ei tunne tõde. Miks te raugete asjatus igatsuses? Sest te ei kuuletu tõele. Lõpetage oma kasutu igatsemine ja minge vapralt tegema taevariigi rajamiseks vajalikke tegusid.”

Ma rõhutan seda igavest tõde: kui te õpite tõega kooskõlastumise kaudu seadma oma elus eeskujuks seda kaunist terviklikku õiglust, hakkavad teie kaasinimesed teid otsima, et sama saavutada. See, mil määral tõeotsijaid teie poole tõmbab, näitab teie tõe mõõtu, teie õiglust. See, mil määral te peate oma sõnumiga inimeste juurde minema, näitab teatud määral seda, mil määral te ei suuda elada terviklikku või õiglast elu, tõest juhitud elu.” [1725:4—1726:2]

Eriti selles viimases lõigus räägib Jeesus religioossest kartmatusest päris otsesõnu. Jeesus teadis väga hästi raskustest, mis inimestel tekivad, kui nad võõrutavad oma meelt ainelisest energiatasandist, ülendumaks kõrgematele kontaktitasanditele vaimsega. Ta teadis seda vahetult, omaenda kogemusest, ja me teame, et peaksime tema nõuannet tõsiselt võtma. “Vallutage taevariik vaimse rünnakuga, nii nagu paganad võtavad linna, mida nad piiravad.” Aastaid mõtlesin, mida see vaimne rünnak küll endast kujutab, ja arvasin isegi, kas Jeesuse käsk polnud mitte mõeldud vaid ta lähimatele järgijatele — vägagi nutikas viis probleemi lahendada! Nüüd aga loodan, et hakkan suhtuma sellesse julgemalt ja sõnasõnalisemalt.

Isegi kui vaimset rünnakut võetakse religioosse julguse ja kartmatuse näitena tõsiselt, jääb see ikkagi väga isiklikuks asjaks ja see muudab arutlemise sellel teemal raskeks. Sõnad “tähendus ja väärtus” näivad vahel pisut liiga kuivade, liiga teoreetilistena, selleks et neid saaks tegelikult rakendada, siis kui meil on eelkõige vaja olla aktiivne. Lõppude lõpuks on see siiski pigem valiku ja pühendumuse küsimus, kosmilise moraali tunne, kui mõistuspärane eristamisprotsess.

Vaimsel tasandil, palveldamis- ja usutasandil, saab kartmatuse, julguse ja kohkumatuse väärtus otsekohe endastmõistetavaks. Loomulikult ei või me iial loota, et jõuaksime vaimsetele tasanditele, kui jääme maisega seotuks — kui kardame kaotada oma elu, kardame seda, mida võib religioon meiega teha. Vabastatud poja julgus on kuningriiki-uskuja julgus, kellele tõesti loeb see vähe, kui ka kõik maised asjad tema ümber kokku varisevad. Ta kogeb kõikide konfliktide lahendamise rahu — tema lojaalsus taevariigile on muutunud talle täiuslikuks ankruks. Jeesuse kohta on öeldud: “Ta tegi läbi sureliku eksisteerimise tõusud ja mõõnad, kuid ei tundnud kunagi usukahtlusi Jumala hoole ja juhtimise kindluses...” [2087:1]

Niisugused kartmatud taevariiki-uskujad inimesed paeluvad tõepoolest, muutuvad väärtuseks iseendas, isegi pärast oma elu maa peal. Nende osaks meie elus ja Ülimas Jumalas on lõpptulemusena see, et nad on elavad näited elavast armastusest — Jumala armastusest, mis on loomulikult muutunud armastuseks oma kaasinimeste vastu. Nende väärtuseks on nende poolt valitud isiklik, armastuse ja teenimise tee. Jumala ja inimese aktiivsete armastajatena aitavad nad meil muutuda nende endi ja Jumala sarnasteks.

Ma ei tunne, et oleksin ise eriti kartmatu — osalt seetõttu, et mul on pisut raskusi selle julge, meheliku sõnaga, mida alati kasutatakse võitlevate kangelaste kirjeldamiseks. Kui ma tõlgin selle mõiste vaimsesse keelde ja Jeesuse ilusasse “õigluse terviklikkusse”, siis hakkan tundma end selle suhtes vabamalt, isegi nendel hetkedel, mil tean, et ebalen ikka veel oma pühendumuses, et mu meel pole vaimu juhtimisele pooltki nii vastuvõtlik, kui tahaksin. Aga see ütleb ka: oma teel täiuse poole otsin viisi, kuidas armastada Jumalat, armastada Jumalat vastuarmastusega. Ja ma olen tõeliselt tänulik nende teiste — elavate ja surnute julguse eest, kes oma eeskujuga näitavad mulle teed.

Püüdkem siis ja liikugem edasi. Võtkem rünnakuga taevariik, lõhkugem maha seinad, mis näivad hoidvat meid eemal sellest taevalikust kuningriigist. Ikka ja jälle räägitakse meile, et teeme seda kõige paremini siis, kui kuulutame julgelt: kuhu iganes see meid ka ei viiks, otsustame ikka täita Jumala tahtmist.

Kõik see on seotud meie edenemisega jumalikkuses. Leheküljel 1116 kuulutab Nebadoni Melkisedek: “Jumalikkuse kohta ei saa olla teaduslikke ega loogilisi tõendeid. Ainuüksi mõistus ei saa kunagi usukogemuse väärtusi ja headusi kehtivaks muuta. Kuid alati on tõsi: igaüks, kes tahab Jumala tahet täita, mõistab vaimsete väärtuste paikapidavust. See pakub surelikul tasandil kõige lähedasemaid tõendeid usukogemuse reaalsusest.” [1116:7]

Siin läheneme 101. kirja “Religiooni tõeline olemus” lõpule. See kiri lõpeb kõige õigemini just aulisuse trompetihelidega ja kõik me tunneme neid hästi. Ning ikkagi ei suuda ma mõtelda ühestki sobivamast lõpust sellele väikesele ekskursioonile religioosse kartmatuse tähendusse ja väärtusse, kui:

“Selle asemel on Jumala pojad nüüd koos võetud võitlema reaalsuse võidukat lahingut eksisteerimise osaliste varjudega. Kõik loodud–olendid saavad lõpuks teadlikuks asjaolust, et Jumal ja kõik peaaegu piiritu universumi jumalikud väed on nende poolt taevalikus võitluses igavese elu ja jumaliku seisundi saavutamiseks. Need usuga vabastatud pojad on asunud aja võitlustes kindlalt igaviku kõrgeimate jõudude ja jumalike isiksuste poolele; isegi tähed võitlevad oma teel nüüd nende eest; lõpuks vaatavad nad universumile seestpoolt, Jumala vaatepunktist, ja kõik muundub ainelise eraldatuse määramatustest igavese vaimse edasiliikumise garantiideks. Ka aeg ise saab vaid igaviku varjuks, mida Paradiisi reaalsused heidavad ruumi liikuvale soomusrüüle.” [1117:3]