ISIKLIK VAATENURK

Ladina keelest pärinev sõna ‘fanatism’ on tuletatud sõnast fanum, mis tähendab ‘tempel, pühamu’. Algselt tähendas fanaatilisus ilmselt religioosset üliinnukust; uuemal ajal on selle tähendus laienenud ja hõlmab igasugust heale üritusele suunatud silmaklappidega, tendentslikku innukust, mis tagajärgi ei arvesta. Fanaatik usub, et tema arvamus on ainuõige ning et tal on õigus teistele oma seisukohta, maksku mis maksab, peale suruda. See aga viib oma seisukohtade teistele dikteerimisele. Teisest küljest peame hoolikalt jälgima, et me ei kinnitaks igasugusele tõde ja õigust kaitsvale käitumisele fanaatilisuse silti; Tõde tuleb muidugi alati kaitsta! Fanaatilisust peaks aga siiski pidama negatiivseks nähtuseks, millest tuleks hoiduda ja loobuda. See on vastupidine sallivusele ja kannatlikkusele ning osutab paljudel juhtudel tõe ja õiguse kaitsmisele karuteene.

Fanatism põhineb ilmselt mitmel psühholoogilisel teguril. Igasuguse arengu, isegi vaimse arengu eeltingimus on rahulolematus saavutatuga. Rahulolematus viib püüetele parandada kas ennast või oma keskkonda, et need vastaksid paremini soovitule, s.t. tekitaksid vähem rahulolematust. See omadus on minu arvates meile kõigile omane. Kui korrigeerivad meetmed suunatakse põhiliselt või eeskätt keskkonnale, püütakse selle tulemusena soovitud muutusi esile kutsuda ka teistes isikutes, s.t. püütakse teistele dikteerida oma eelistusi ja ideid, et sundida neid oma seisukohti, eluviisi jne. üle võtma. See on sama mis kõik teised endale orjastada. Inimolendile avaldatakse pidevalt niisugust pealesuruvat mõju. Kui seda kohandama ja ühtlustuma sundivat mõju avaldab mitte ainult üks indiviid, vaid suurem rühm, võib rääkida “ühiskonna survest”. Kui sunniga kaasneb jõu ja vägivalla kasutamine ja kui kaldutakse igasugust teisitimõtlemist alla suruma, on kohane nimetada seda fanaatilisuseks.

Et inimene on karjainstinktiga olend, s.t. soovib kuuluda ühiskonnarühma ning leida seal tunnustust, annab ta ühiskonna survele enamasti lõppkokkuvõttes järele ja kohandub, mis on teisest küljest ka ühiskonnas eksisteerimise eeltingimus. Ühiskond võib eksisteerida ainult olukorras, kus selle komponendid alluvad teatavatele piirangutele, järgivad ühiseid ideid ja on nõus oma isiklikku vabadust piirama.

Lisaks vajadusele olla ühiskonnas aktsepteeritav on inimesel ka vajadus olla teistest üle, olla imeteldav, austatav ja lugupeetav. See soov tuleneb edevusest. Sellest soovist kaugel pole soov teisi endale allutada, omada võimu. See aga ongi fanaatiku mõttelaad; fanaatik püüab alati teistele oma ideid dikteerida, teisi endale allutada, sundida teisi ennast austama ja jumaldama.

Kui aga indiviid tunneb, et teda tema rühmas ei aktsepteerita, ei imetleta, temast ei peeta lugu, siis valmistab see tema edevusele pettumuse. Indiviid hakkab siis selles ühiskonnarühmas au sees olevaid ideid ja seisukohti kehvadeks, vääradeks, naeruväärseteks või väärtusetuteks pidama. Ta eitab neid, vaidlustab nende kehtivuse. Pääsemaks valust, mida põhjustas tema mitteaktsepteerimine, võib ta eitada isegi kogu selle sotsiaalse keskkonna väärtust, mis teda ei tunnustanud. Selliselt ta eitab ja tõrjub enda rühma poolt mitteaktsepteerimise tähtsust; mitteaktsepteerimine kaotab oma tähenduse. Et aga soov olla aktsepteeritud ja tunnustatud ei kao, hakkab ta otsima rahulduse leidmiseks muid allikaid. Ta mõtleb välja või tõenäoliselt kopeerib kellegi teise sama pettunud inimese doktriine, filosoofiaid, ideid ja seisukohti selle kohta, missugune ühiskond, sotsiaalne keskkond peaks olema. Ja nende tõekspidamiste tõetruudusel ei tarvitse olla tema mõtteviisis keskset kohta. Pettunud indiviidid võivad siis ühineda organisatsioonideks, poliitilisteks parteideks, terroristide rühmadeks või muudeks analoogilisteks ühendusteks ja astuda samme sotsiaalse keskkonna muutmiseks oma soovi järgi, arvestamata seejuures sotsiaalse keskkonna enda arvamust. Et selle sotsiaalse keskkonna poolt esindatavaid väärtusi, ideid ja tõdesid on eitatud, ei ole midagi kaotada; kõik vahendid on lubatud; muutused tuleb läbi viia iga hinna eest. Nii ongi sündinud fanaatik ja fanaatiline rühm. Seda teemat käsitletakse 88. kirjas: “Fetišiks kujunenud doktriin sunnib surelikku inimest vagatsemise, fanatismi, ebausu, sallimatuse ja kõige jõledamate barbaarsete julmuste haardesse.” Doktriin ei tarvitse olla pahatahtlik ega autu; väga sageli on selles segunenud parimad motiivid, head kavatsused ja eesmärgid; selle poolehoidjad võivad olla tõelised idealistid. Idealist muutub aga fanaatikuks, kui ta hakkab teistele oma suurepäraseid ideid peale sundima. Võib siiski juhtuda, et idealisti südames peituvad kahtlused oma ideede tõesuse, paikapidavuse või teostatavuse suhtes, ning kartes, et tema ideed tunnistatakse kriitilise analüüsi tulemusena tõele mittevastavateks, võimatuteks või teostamatuteks, püüab ta igasugust kriitikat vältida ja alla suruda. Ta peab vajalikuks iga hinna eest oma ideid kaitsta isegi kui faktid kalduvad neile vastu rääkima, sest ta ei suuda taluda oma ideede väärakstunnistamise valu. Ja nii muutub idealist taas fanaatikuks.

On ka tõsi, et fanaatikute rühma siseselt toimub paratamatult pidev võimuvõitlus. Kaalul on küsimus, kes peaks rühma suundumusi ja teguviise dikteerima.

Fanaatik on seisukohal, et ta omab kõrgemat arusaamisvõimet, kõrgemaid teadmisi või isegi jumalikku ilmutust selle kohta, kuidas asjad peavad olema, ning et ta on välja valitud — ta kas on ise ennast valinud, teda on valinud tema rühm või on valinud üleinimlikud olendid — ühiskonda, maailma muutma, et see oleks kooskõlas tema arusaamise, teadmiste või ilmutusega.

Urantia raamatu lugejatel ja selle õpetusse uskujatel küll ongi see kõrgem arusaamisvõime, kõrgemad teadmised ja ilmutus, kuid see paneb meile tohutu suure vastutuse ja võib olla üks põhjusi, miks selle sõnumi, Urantia raamatu õpetuste levitamine peab kulgema aegamööda ja pidama arenguga sammu. Jeesuse kohta on öeldud: “Kuid kogu tema missiooni pingelise täitmise ja erakordse elu jooksul ei ilmnenud temas kordagi fanaatiku raevu ega religioosse eneseupitamise pealiskaudset vahtu.” [2088] Hea, kui me püüaksime sedasama saavutada.

134. kirjas, Jeesuse Urmia–loengute käsitlemisel väidetakse järgmist: “Vaba tahtega olenditel, kes peavad end omavahel võrdseteks — kui nad just ei tunnista end alluvaks mõnele kõrgemale suveräänsusele — tekib varem või hiljem kiusatus proovida oma võimet omandada teiste isikute ja rühmade üle võimu ja autoriteeti... Urmia usutegelased elasid üheskoos suhteliselt rahulikult, sest nad olid täielikult loobunud igasugusest ettekujutusest usulise suveräänsuse suhtes. Vaimselt uskusid nad kõik suveräänsesse Jumalasse; sotsiaalselt kuulus täielik ja vaieldamatu võim nende juhile Cymboytonile.” [1487] Kas sellest võiks juhinduda ka lugejate organisatsioonide moodustamisel?

196. kirjas öeldakse Jeesuse kohta ka järgmiselt: “Jeesuse kõike endasse haarav ja järeleandmatu vaimne usk ei muutunud kunagi fanaatiliseks, sest see ei püüdnud kunagi eemalduda tema tasakaalukatest mõistuslikest otsustest praktilise igapäevaelu sotsiaalsete, majanduslike ja moraaliolukordade suhtelise tähtsuse kohta.” [2088]

Jeesus kaitses kahtlemata vankumatult tõde ja püüdis hoiduda vigadest. Fanatismi vastu võitlemiseks on minu arvates kõige parem meenutada Jeesuse õpetamisviise ja püüda neid rakendada. Meile räägitakse Jeesuse õpetamisviisidest seda, et ta muuhulgas ei toonud kunagi viga esile ega koondanud tähelepanu sellele, mis tema õpilaste seisukohtades oli väär, kuid leidis alati, mis neis seisukohtades oli tõde, ning neid õigeid aspekte valgustades ja edasi arendades suutis panna õpilase nägema oma vigu ja ideede tõele mittevastavust. Luciferi mässu inimest kangelase Amadoni kohta, kes jäi tõde kaitstes ja oma kohal Vani kõrval vankumatuks, öeldakse 67. kirjas: “Edentiast kuni Salvingtonini ja isegi Uversani oli seitsme pika aasta jooksul kõigi alluvate taevaste olendite esimene küsimus Satania mässu kohta ikka ja alati: “Kuidas on Urantia Amadoniga, kas ta seisab ikka veel kindlalt?”” Siiski ei väideta, et Amadon oleks olnud fanaatik, kuigi ta jäi tõe juurde kindlaks.

Usufanatism on väär viis tõe kaitsmiseks. Fanaatiline hoiak tugineb bipolaarsusel kui filosoofilisel mõistel, mis tunnistab vaid kaht alternatiivi, õiget ja väära, tõde ja viga, õiglast meelt ja pattu. Enamikul juhtudel peab see paika ja lõppkokkuvõttes see ongi nii kõigis asjades. Sellest lihtsast lähenemisviisist piisab, kui tuleb teha oma elu kõigi tähtsam otsus. Kuid see on ebapiisav, kui soovitakse saada vaimuvilju; see on hea vaid seni, kuni see jätab kõrvale vea viljad. Fanaatiku filosoofias on vaid “kas üks/või teine”; viljakam on aga filosoofia, milles on olemas “nii üks/kui ka teine”. Viimane filosoofia tunnistab, et isegi veas võib enamikul juhtudel peituda tõeseeme. Isegi Luciferi manifestis on tõe elemente; kõike, mida ta taotles, oleks ta aja jooksul saavutanud. Fanaatiline lähenemisviis jätab arvestamata asjaolu, et vastavalt Jumala tahtele me elame praegu ebatäiuslikus seisundis ja olukorras, kus tõde väljendub vaid järk–järgult; see kasvab arengu käigus välja veast. Fanaatik mõistab vea hukka ja püüab iga hinna eest seda hävitada ja kaotada. Fanaatilisus tähendab, et arengult võetakse võimalus end näidata.

196. kirjast võetud tsitaadi järgi oli Jeesuse lähenemisviis ja hoiak tasakaalukas ja tugines otsustel praktilise igapäevaelu sotsiaalsete, majanduslike ja moraaliolukordade suhtelise tähtsuse kohta. Meil on vaja võimet hinnata asjade suhtelist tähtsust; vaagida, kui palju on neis tõde ja määrata kindlaks, mil määral viga saab tõeks teisendada. Jeesus jutlustas alati eluprobleemide lahendamist lähtudes nende mõõdukast ja suhtelisest tähtsusest. Fanaatik taandab kõik olukorrad hea ja kurja, tõe ja vea vahelise võitluse küsimuseks. Ta soovib saada selgepiirilisi ja kompromissituid juhiseid, reegleid ja määratlusi. Tegelikkus on aga keeruline ja allub harva lihtsatele määratlustele.

Oleme pidevalt silmitsi näiteks järgmiste probleemidega: Kuivõrd me peaksime vigu sallima? Kust läheb põhjendatud ja põhjendamatu sallivuse piir? Kuidas oleks kasulik ja tõhus viga tõeks muundada? Missugustes küsimustes on kompromissid lubatavad; missugustes küsimustes on kompromissid lubamatud? Neile küsimustele ei ole lihtne vastata. Fanaatiku vastused on alati lihtsad, isegi lihtsustatud. Just nendele küsimustele vastuste otsimine moodustab osa meie kasvust ja arengust; see on viis avardada meie tarkust. Seevastu Jeesus juhtis meie tähelepanu asjaolule, et “…liigne osavõtlikkus ja kahjutunne võib viia tõsise emotsionaalse ebastabiilsuseni; et entusiasm võib kasvada üle fanaatilisuseks.” [1673]

Jeesus käsitles oma Urmia–jutlustes ka usufanatismi ja selle tagajärgi. Me teame nende õpetuste kaudu, et religioonide vahel ei saa olla rahu ja maailm ei vabane ususõdadest seni, kuni religioonid klammerduvad oma kirikliku võimu ja vaimse üleoleku külge ega tunnista Jumal–Isa vaimset suveräänsust. “Taevariik, jumalik valitsus tugineb jumaliku suveräänsuse faktile — Jumal on vaim. Et Jumal on vaim, on see kuningriik vaimne... Kui erinevad religioonid tunnistavad Jumal–Isa vaimset suveräänsust, saabub kõigi nende religioonide vahele rahu...” [1486]

Seni kuni religioonid propageerivad fanaatiliselt oma kontseptsioone, milles väidetakse, et ainsad õiged on vaid nende dogmad, doktriinid, pühakirjad, tseremooniad, hierarhiad, moraalikoodeksid, jumalad jne., niikaua jääb nende dogma, doktriin, pühakiri, hierarhia, moraalikoodeks, nende jumalad Jumal–Isa asemel nende kõrgeimateks suveräänideks ja senikaua jäävad nad omavahel võitlema. Seda väites peame aga meeles pidama, et kõik religioonid ei ole mitte ühesuguse väärtusega; mõned religioonid on teistest tõepärasemad, kuid ükski neist ei või siiski väita, et tunneb kogu tõde. Religioosne sallivus ei eelda kõigi religioonide tõekspidamiste ja tseremooniate kriitikata heakskiitmist; see on pigem ühtse Kõrgeima Suverääni, Jumal–Isa otsimine kõigi religioonide dogmades, palveldamistseremooniates ja vaimsetes tegevustes.

Müstitsismi kohta, mis on paljudes religioonides olulisel kohal, öeldakse 91. kirjas: “Müstika on igati kiiduväärt vahend, kultiveerimaks teadlikkust Jumala kohalolekust, ent kui selle harrastamine viib sotsiaalsesse isolatsiooni ja kulmineerub usufanatismis, on see enamasti laiduväärt.” [1000] Seda tuleb alati meeles pidada.

Urmia jutlustes öeldakse, et „sõda ei ole inimese suur ja kohutav haigus; sõda on sümptom, tulemus. Tõeline haigus on riigi rahvusliku suveräänsuse viirus” [1491]. Ja teises kohas, et „poliitiline suveräänsus on maailma rahvastele loomuomane” [1489].

Poliitiline suveräänsus ja nii rahvuslik kui ka keeleline fanatism on põhjustanud arvukaid sõdu. Urantia raamatu lugejat polegi vaja palju kiusata teemaga, mis riivab tema rahvuslikku uhkust või kahjustab tema keelelist identiteeti või rõhutab mõne teise rahva või keele üleolekut, kui ta on juba valmis enda omi fanaatiliselt kaitsma. Urmia loengud õpetavad meile, et traditsioonilised rahupüüdlused, sõlmitud liidud, diplomaatia, desarmeerimine või muud vahendid sõjapidamist ei lõpeta; sõjad lõpevad alles siis, kui maailma suveräänsed rahvad on demokraatlikult, arukalt ja täielikult loovutanud oma suveräänsed õigused maailmavalitsusele, globaalsele valitsusele, s.t. inimkonna suveräänsust esindavale organile. Alles siis võime hellitada lootusi, et rahvuslik fanatism jõuab lõpule.

Ühest Urmia loengute lõigust võime lugeda: “Globaalse valitsuse all antakse rahvarühmadele tõeline võimalus kasutada ehtsa demokraatia isikuvabadusi ja neist rõõmu tunda. Enesemääramise sofistikale tehakse lõpp. Raha ja kaubanduse globaalse regulatsiooniga saabub uus ülemaailmse rahu ajajärk. Varsti võib areneda välja ka globaalne keel ja on vähemalt mingi lootus, et kunagi valitseb globaalne religioon — või globaalse vaatepunktiga religioonid.” [1491]

Ning ka siin ei tähenda sallivus rahvaste, keelte, rasside vms. suhtes ehk fanatismi puudumine vajadust pidada kõiki rahvaid, rasse, keeli jne. ühtviisi väärtuslikeks.

Fanatism tähendab väärtuslikuks peetava ürituse tendentslikku, kavalalt sepitsevat propageerimist. Fanaatik on tõelisuse silmist kaotanud. Tema reaalsus moondub ja hakkab teenima üritust, mida ta propageerib, ning see tähendab, et ta on otsustanud selle täide viia.

Võite näiteks kuulda järgmisi sõnu: Urantia raamat on taevalik raamat, teiste raamatute lugemine tuleb hukka mõista. Kui inimene saab suurepäraselt hakkama ilma kirikuinstitutsiooni ja preesterkonnata, siis on väär mõnda kirikusse kuuluda ja preestreid ülal pidada. Kui kedagi on eksimuses, laiduväärt käitumises süüdi tunnistatud, ei suuda ta enam kunagi õigesti ega vastuvõetaval viisil toimida; kõik tema teod ja väited seatakse kahtluse alla, tema sammud arvatakse olevat ajendatud halbadest, isekatest motiividest; tema suhtes ei tohi halastust ega andestust ilmutada; teda tuleb karistada ja ta rühmast välja heita. Kui keegi on minu vastu, siis ta ilmselt sepitseb minu vastu vandenõud, püüab mind kõrvale tõugata. Kui keegi ei ole minuga nõus, siis ta pole Urantia raamatu sõnumist aru saanud, ta tuleb rühmast eraldada ja ta peab lugema raamatut seni, kuni jääb minuga nõusse. Kui keegi ei ole kõiges minuga ühel meelel, siis pole ilmselt ükski tema mõte või idee õige; ütleksin pigem, et tal on väär seisukoht; igal juhul on põhjust seda kahtlustada. Kui keegi oma halastuses — nagu ta väidab — jätab oma ebasoodsa arvamuse kellegi kohta väljendamata, on ta ilmselt igas suhtes ebaaus ja on kindlasti astunud selle teise, hukkamõistu väärivaga liitu. Kui keegi ei saa aru, mida ma mõtlen, siis õppigu parem soome keelt, seni kuni ta aru saab. Mina tean tõde; kui mõni teine seda ei tea, seda halvem talle.

27. mai 1991