Õpetust pattude lunastamisest peetakse Urantia raamatus tahumatuks ja kentsakaks. Selline mõte, et Jumalik Poeg püüaks veenda head Isa armastama oma alamaid olendeid ja näitama üles armu ajalike eksijate vastu maalib kõikvõimsast armastuse Jumalast groteskse pildi (6:3.4). Selline õpetus rajaneb muistsel primitiivsel jumalakäsitlusel. Jeesuse ristisurm ei olnud midagi sellist, mida Isa oleks nõudnud, vaid ainult see, mida Jeesus ise oli nii varmas andma ja mida ta keeldus vältimast (188:5.11). Siia maa peale oli ta tulnud kogema inimelu tõelisust selle kogu spektris, mis andis talle võime mõista erinevaid inimese tundeid ja probleeme. Oluline ei ole siin mitte ristisurma fakt ise, vaid see, kui südilt Jeesus sellele vastu läks (188:4.12). Raamatus märgitakse veel, et  „Jeesusest tehtud pildid ei ole sugugi õnnestunud. Need maalid Kristusest on noortele kahjulikku mõju avaldanud; templis kauplejad oleksid vaevalt Jeesuse eest põgenenud, kui ta oleks olnud see, kellena teie kunstnikud on teda tavaliselt kujutanud" (141:3.6).