Patt ei ole reeglite, tavade, seaduste või kasvõi südametunnistuse-vastane tegevus. Ühiskonnal on oma normid, kuid need ei määratle pattu. Patuks võime pidada Jumala tahte vastast tegu, mis on sooritatud täies teadmises, et see on Jumala tahte vastane ning samuti peab see olema tahtlik. Pattu ei saa pärida ega sooritada kogemata või teadmatult. Eksimustel on mitu astet: viga, patt ja kurjus. Patt on sihikindel vastuseis jumalikule reaalsusele — vaimse progressi teadlik takistamine —, kurjus aga äratuntud reaalsuse avalik ja järjekindel trotsimine, mis näitab isiksuse koostlagunemist peaaegu kosmilise hullumeelsuse piirini (67:1.4). Samas ei ole olemas pattu, mida Jumal ei võiks andeks anda. Kõik sõltub vaid patustaja tahtest ja võimest seda ära tunda ning kahetseda.