OTSUSED — inimprotsess

Travis Binion, USA

Ettekanne Karepal Urantia raamatu lugejate konverentsil, august 1998

See ettekanne ei ole meelelahutuslik. See ei ole erutav, see on igav ja te võite isegi magama jääda. Ettekande eesmärk on teid mõtlema panna. Mõtlema teist endist, sellest, kuidas te mõtlete, ja võib-olla aitab see teid edaspidi uutmoodi mõelda. Selle kavatsuseks on anda raamistik, mida saaksite kasutada, mõeldes oma elu üle; selleks, et omandada teadmisi ja tarkust. Ettekandes näitan, kuidas need teadmised on seotud teie emotsionaalse minaga, kuidas te kasutate teile antud tööriistu, mis on viinud teid sinna, kus olete praegu. Kui see on teile vastuvõetav, võite seeläbi muuta oma tulevikku. Kuid hoiatuseks ütlen veel, et kuna siin toodud informatsioon esitab minu praegusi tõekspidamisi selles vallas, võib osa sellest või koguni kõik osutuda vääraks.

Urantia raamatust võime lugeda: 

"Taevariigi võtmeks on siirus, siirus ja veel kord siirus. See võti on kõigil inimestel. Inimesed kasutavad seda – arendavad oma vaimset staatust – otsuste, otsuste ja veel kord otsuste läbi. Kõrgeim moraalne valik on suurim võimalik väärtus ja selleks on alati – kõigis sfäärides – valik toimida Jumala tahte järgi." [435:7]

See lõik näitab, et kõige olulisemaks tegevuseks meie teekonnal Paradiisi, on otsuste tegemine. Vähe on üksnes otsuste tegemisest – hädavajalik on õppida tegema otsuseid, mis ühtivad Jumala tahtega. Me teeme iga päev kümneid otsuseid, mõned neist näivad väheolulistena, teised tähtsate ja elu muutvatena; mõned on peaaegu automaatsed reaktsioonid, sisaldades vähe mõtlemist ja taipamist, teised on üsna läbi analüüsitud, ausalt arutatud, lõpuni vaieldud. Kõik on tegelikult tähtsad.

Mis on otsus? See on lihtsalt otsustamisprotsessi tulemus. Otsustamisprotsess on aga tegevus või rida tegevusi, mis viivad järeldustele või ka küsimustele, vastuoludele, võitlustele. Otsused ulatuvad seljakratsimisest kuni pensionipõlveks investeeringuteni, pitsa tellimisest kuni abiellumiseni, autosõidust loobumisest kuni jalgsiminekuni, raamatu ostmisest kuni konverentsist osavõtuni jne. jne.

Sageli pole võimalik ette näha meie otsuste tähtsust. Ilmselt oleme kõik märganud, kuidas esmapilgul väikesed ja tavalised otsused toovad hiljem olulisi ja ettenägematuid tagajärgi paljudeks aastateks. Täna seisan ma siin kui otsene tulemus ühest niisugusest tähtsusetust otsusest 50 aastat tagasi, mis pani mind masinakirja õppima. Kas nende otsuste puhul võeti arvesse tagajärgi? Kas need oleksid võinud olla teistsugused? Kas peaksime neid arvestama? See ettekanne rajaneb veendumusel, et on vajalik mõista otsuste tegemise protsessi. Mõistes, kuidas me teeme otsuseid, on meil suuremad võimalused teha meie Isa tahtega kooskõlalisi otsuseid.

Pakun välja alljärgneva teooria: Inimese reaktsioonid erutustele (otsused) toimuvad viie faktori vastastikmõju tulemusena: (1) Isa poolt annetatud isiksus, (2) Lõpmatu Vaimu poolt annetatud meel, (3) meie bioloogiliste vanemate annetatud geneetiline potentsiaal, (4) meie elukogemuste pagas, (5) meie aju keemia otsustamise ajal. Otsus sõltub sellest, kuidas need viis faktorit on omavahel suhtes; kas ülekaalus on parem või vasak ajupoolkera; kui palju aega nõuab konkreetse otsuse tegemine. Kuid kõik otsused põhinevad lõpptulemusena ikkagi emotsioonidel.

Vaatleme nüüd neid viit faktorit.

1. ISIKSUS. "Sureliku inimese isiksus pole ei keha, meel ega vaim, ka mitte hing. Isiksus on lakkamatus muutumises oleva olendi kogemuse ainuke muutumatu reaalsus; ta ühendab [ettekandja rõhuasetus – Toimetus.] kõik teised omavahel seotud individuaalsusfaktorid." [9:1] "Isiksus on üks universumi lahendamata mõistatusi... Meie [Jumalikud Nõuandjad] tajume selgesti noid arvukaid mõjureid, mis ühtekokku koondatuna moodustavad inimisiksuse kesta, ent me ei adu täiel määral niisuguse piiritletud isiksuse olemust ja tähendust." [70:3]

Seega meie planeedi teadlased ei suuda taibata, mis on isiksus kosmoloogilisest ühendavast vaatepunktist. Ka mina ei väida, et saan rohkem aru kui nemad. Selle ettekande jaoks defineerin isiksust kui "indiviidi käitumise organiseeritud mustrit". Mulle tundub ka, et annetatud isiksus on midagi enamat. Kuid hetkel saame isiksuse aspekte tajuda vaid käitumist vaadeldes. Me näeme, et kui õpime oma vigadest, siis meie käitumine muutub. Seega, kuidas saab isiksus olla "üks muutumatu reaalsus"... meie kogemuses? Kas isiksuse omadus võib olla ekslik? Vastus sõltub vaatleja perspektiivist. Kui vaatleksime isiksust Jumaliku Nõuandja vaatenurgast, näeksime potentsiaali ("Paradiisi päritoluga" organiseeritud algkuju), mille Isa unikaalselt annetas igale inimesele. Isiku enda kogemuses aga avaldub isiksuse potentsiaal isiksuse teostumise aeglaselt muutuvas sümfoonias. Otsuse tegemise protsessis isiksus "ühendab kõik teised omavahel seotud individuaalsusfaktorid". Me näeme seda ühendust meie ainulaadsete omadustena, mis avalduvad käitumises, ja nimetame seda võib-olla ekslikult isiksuseks.

2. MEEL. "Inimorganismi mõtlev, tajuv ja tundev mehhanism." [8:8] "(Meel)... on arenevate universumite Jumalike Hoolekandjate, Ühise Toimija Tütarde annetus." [45:6]

Pole üllatus, et meie teadlased ei tea, mis on tegelikult meel. Urantia raamat ilmutab, et meel on tööriist, mehhanism. Meel, mille Nebadoni Emavaim meile annetas, ei ole unikaalne. Nebadoni inimorganismidel on üks ja seesama meel, sama tööriist. Teadlased ei mõista ka, kuidas mõtted ilmuvad meie meele/aju süsteemist. Me ei saa aru võib-olla sellepärast, et meel ei ole materiaalse energia avaldumine. "Meel on nähtus, mis viitab tõigale, et lisaks erisugustele energiavormidele on kohalolevalt tegutsemas elav hoolitsus (Emavaim); see kehtib intellekti kõikidel tasanditel. Isiksuses astub meel alati vaimu ja mateeria vahele..." [9:10] Seega kõigil intellektitasanditel on intellekti tegevuseks vaja Lõpmatu Vaimu elavat kohalolekut. Meie mõtteid ei tee ainulaadseks mitte meel, vaid meel/aju süsteemi vastastikune suhe teiste faktoritega.

3. GENEETILINE TUGI. "Kõik põhjused on kas tõelised või kaasnevad, neid võib nimetada kas potentsiaalseteks või tegelikeks; valmisehitatud maja põhjuseks on kas 'ehitaja' või 'majaehitaja ehitamine'." [Aristoteles, 350 e Kr.]

Geneetika taasavastas Gregor Mendel oma töödes ilmingutest, mis pärinesid eraldiolevatest sõltumatutest üksustest. Ligi sajandi vältel on geneetikud väitnud, et meie füüsilised näitajad asetsevad geneetilises koodis, mille saame seemneraku ühinemisest munarakuga – meie keha loomise protsessis. Hiljem leiti, et mitmel haigusel nagu skisofreenial, tuberkuloosil, malaarial, mitmel vähivormil, migreenil ja kõrgel vererõhul on seos geneetiliste põhjustega. Mitmeid haruldasi haigusi põhjustavad retsessiivsed geenid, mõningaid aga domineerivad geenid.

Filosoofilisest vaatenurgast, hoolimata oma päritolust, sisaldab geneetiline kood aga kogu inimväärikuse potentsiaali, milleks me inimestena võime saada. Kuidas muidu me oleksime selle omandanud? Ei tunta ega postuleerita mingit teist taolist mehhanismi. Oma elu elades ilmutame oma potentsiaali. Iga normaalsete võimetega inimene võib õppida näiteks mingil tasemel mängima klaverit, kui teeb selleks piisavalt tööd. Ent ükskõik kuidas me ka ei harjutaks ja pingutaks, lendama pole me võimelised õppima, sest meil puudub vastav geneetiline potentsiaal, et kasutada lendamiseks Jumala füüsilisi aerodünaamika seadusi.

Käitumist uurivad teadlased on leidnud teatud käitumisnäitajad, mis näivad olevat geneetilist päritolu. Näiteks on uuritud varajases lapseeas teineteisest lahutatud kaksikute käitumist ja leitud, et 50 – 80 % nende käitumise aspektidest tulenevad alateadvuslikest protsessidest, mis võivad rajaneda geenidel. Olgu see protsent milline tahes, kuigi me kogeme oma tahtevabadust teadlikult, mõjutavad geenid paljusid meie otsusi. Minul, näiteks, on mitmeid käitumisharjumusi, mis ma pärisin oma bioloogiliselt isalt. Kui sain neist teadlikuks, hakkasin neid enda juures põlgama. Tulemusena pean teadlikult neid maha suruma.

4. KOGEMUSED. "Teadmisi võib saada haridusega, kuid tarkust, mis on tõelise kultuuri jaoks tingimata vajalik, võib omandada vaid kogemustest ja seda saavad teha loomupäraselt arukad naised ning mehed. Niisugune rahvas oskab oma kogemustest õppida, ta võib saada tõeliselt targaks." [908:2]

Kogemusi on kolme liiki. 1. Need, mis on meie otsuste vahetud tagajärjed – vaev, mida võime tunda viimast pitsatükki süües. 2. Need, mida me ise pole põhjustanud – näiteks sõbra surm. 3. Need, mis on mõlema eelnimetatu teatud kombinatsioon – meie otsuste ettenägematud tagajärjed. Hoolimata sellest, millist liiki need kogemused on, meie reaktsioonid neile sõltuvad alati meie otsustest. Kogemused annavad meie elule kuju. Otsused viivad meid ühest kogemusest teise, mõned ettekavatsetult, teised mitte. Kellelgi meist pole iial olnud kogemust, milles me oma otsusega poleks osalenud. Isegi sõbra surm on seoses meie otsusega olla selle isiku sõbraks. Põhiliselt on see nõiaring. Me otsustame mingil moel, mida kogeda ja nende kogemuste analüüsi ning õppimise läbi mõjutame jätkuva tagasisidena otsustamisprotsessi. Kogemused lubavad meie potentsiaalidel avalduda. Kogemused põhjustavad teatud viisil meie hinge kasvu.

Kummalised asjad toimuvad meie ajus, kui me kogeme midagi. Viimase kolmekümne aasta uurimused on näidanud, et kaks ajupoolkera erinevad teineteisest oma võimetes osaleda kogemuse protsessis. ("Scientific American", juuli 1998) Vasak ajupoolkera on üldiselt analüütiline ja tunnetuslik pool. Parem poolkera on seoses intuitsiooni ja mõtte emotsionaalsete aspektidega. Vasak pool väljendab end keeles, parem pool aga piltides ja tunnetes. Kui informatsioon läbib tavalist aju, ei ole need harilikult kooskõlas. Enamik inimesi mäletab oma kogemusi. Aga kui neid küsitleda, väljendavad nad tihti asju, mida tegelikult ei kogenud. On tehtud mitmeid uurimusi, mis näitavad, kuidas sellised moonutused juhtuvad. Tõendid näitavad, et nende moonutuste eest vastutab vasak ajupoolkera. Uurimused näitavad, et vasak ajupoolkera otsib alati sündmustes tähendusi, luues korda ja leides põhjusi isegi siis, kui neid tegelikult olemas ei ole. Nii tekib petlik mälu. Parem pool on küll tõepärasem oma töös, kuid et sel puudub keeleline väljund, oleme raskustes selle arvesse võtmisega. See on väga oluline aspekt meie otsustamisprotsessis. Me pöördume selle juurde hiljem tagasi.

5. AJU KEEMIA. "Meele struktuurilt jagunevad rassid vastavalt nende kontaktile vaimsete asjadega kolme rühma. See liigitus ... on seotud eeskätt näärmete keemiaga, konkreetsemalt, teatavate ajuripatsiga võrreldavate näärmete tööga ... Need erinevused keemilistes iseärasustes mõjutavad kindlasti loomupärast kujutlusvõimet ja vaimset vastuvõtlikkust." [566:7]

Kui ilmutuses viidatakse seoses kujutlusvõime ja vaimse vastuvõtlikkusega näärmete keemiale, leiavad teadlased aina enam kemikaale, mis on ühenduses teatud tunnete või "meeleseisunditega". Aminohapete liik, mida nimetatakse neuropeptiidideks, näib edasi andvat väga erilisi meeleolusid, mälestusi, emotsionaalseid seisundeid ja käitumist: keskendumisvõimet, ängistust, depressiooni, skisofreeniat, isegi pimedusekartust. Vahest kõige tuntumad on endorfiinid, keha poolt toodetud mõnuained, mis tekitavad laiaulatuslikke eufoorilisi tundeid. Paljud meist on kogenud, kuidas alkohol, mis võib-olla muudab neuropeptiide, võib mõjutada otsustamisprotsessi. Paljud meist on näinud ja kogenud, kuidas menstruatsioonitsükkel mõjutab naisi. Hiljuti avastati, kuidas meeste menopaus mõjutab käitumist. Mõlemal juhul kehakeemia hormonaalsed komponendid mõjutavad meie tajumise ja otsustamise võimet.

EMOTSIOONID. "Me ei eksi mitte sellepärast, et tõde on liiga raske näha. See võib asuda isegi meie käeulatuses, kuid me teeme ikkagi vigu, sest kergeim ning mugavaim suund meie jaoks on otsida lahendust, mis vastab meie emotsioonidele, eriti aga isekatele emotsioonidele." [A. Solženitsõn, 1973]

Pole kahtlust, et oleme emotsionaalsed olendid – isegi need meie seast, kes oma tundeid maha suruvad. Oleme kõik kogenud olukordi, kus tugevad emotsioonid tõusid ja mõjutasid meie käitumist. Minu eesmärgiks ei ole praegu teooriad emotsioonide allikatest ja mõjudest. Oluline on aga märgata, et emotsioonidel on geneetilised ja keemilised komponendid ja neid aktiveerivad kogetavad olukorrad. Enamasti oleme küllalt teadlikud, milliste emotsioonide mõju all me oleme. "The Course in Miracles" ("Imede kursus") rõhutab, et on olemas vaid kahte liiki põhiemotsioone: Armastus ja Hirm. Sellest järeldub, et kõik positiivsed emotsioonid rajanevad armastusel, negatiivsed aga hirmul. Olles vaba tahtega olendid, oleme võimelised, kui vaid soovime, oma emotsionaalset väljendust kontrollima ja ka ümber lülituma ühelt teisele. Me kõik oleme seda teinud; näiteks otsustades mitte olla vihane (põhineb hirmul), vaid andestada (põhineb armastusel) meie viha allikale. Arvan, et on suhteliselt lihtne otsustada, millist põhilist emotsionaalset seisundit me mingil hetkel kogeme. Tunnustades armastust kui soovi teha teistele head ja kui me oma suhtumist uurides märkame sellist soovi, siis oleme armastuse võimuses. Vastasel korral kogeme aga hirmul põhinevat emotsiooni. Ent siin on siiski üks lõks: sageli eelistame anda teistele, mida nad "tahavad" (põhineb hirmul, et äkki me ei meeldi neile), pidades seda armastuseks.

Arvan, et keegi ei tee vabatahtlikult selliseid otsuseid, mis ei ole nende endi huvides. Isegi altruistlikud otsused teisi aidata on ka meie endi huvides, sest rahuldavad meie psühholoogilisi vajadusi. Me hindame oma "tõde" kui emotsionaalset reaktsiooni, see "tundub" õige. Pole oluline, kui palju informatsiooni kinnitab meie loogilist hindamist tõesena, kui see otsus "tundub" aga väär, oleme sellises järelduses ebakindlad. Meenutame, et tunded kuuluvad parempoolse aju valdkonda ja neil puudub sõnaline väljend. Me tegutseme alati omaenda tajutud tõe alusel. Me otsustame igal hetkel, mis on tõene. Kui saame aru Jumala tõest, tegutseme automaatselt vastavalt tema tahtele. Kuni meil arusaamine Tema tõest pole täielik, tegutseme ebatäiuslikult. Kui meie tõde läheneb Tema omale, saavad meie tegevused (otsused) rohkem kooskõlaliseks Tema tahtega. Seega, kuidas me emotsionaalselt asjade suhtes tunneme, on tõeliselt tähtis. Hoides oma loogiliselt tuletatud hindamist koos meie armastusel põhineva hindamisega on meil parim võimalus teha otsuseid, mis on kooskõlas meie Isa tahtega. Tegevus on vaid kanal, mille läbi tunnet, kavatsust lubatakse väljenduda, kogeda. Õnneks on Jeesus meile öelnud: "Taevariiki sisenemisel arvestatakse motiive. Minu Isa vaatab inimeste südamesse ja otsustab nende sisemiste igatsuste ja nende siiraste kavatsuste järgi." [1571:6]

KOKKUVÕTE: On selge, et kõik sõnalised struktuurid koos tähendustega on mõtlemiseks nimetatava tabamatu psühholoogilise ja füsioloogilise protsessi sõnalised imitatsioonid. See on protsess, mis kobab läbi emotsionaalsete sasipundarde, äkiliste irratsionaalsete veendumuste, tahtmatute taipamissähvatuste, ratsionaalsete eelarvamuste ja paanika- ning inertsiblokkide, et lõpuks jõuda täieliku ühendava intuitsioonini [Frye, 1957].

Lisan, et meie täielik inimpotentsiaal kehastub meile annetatud isiksuses ja geneetilises make up'is. See potentsiaal võtab arvesse meie kogemuste läbi kogutud teadmisi. Isiksus ühendab meie avaldunud potentsiaali ja kogemusliku teadmise ning kasutades meele/aju süsteemi koos Jumala fragmendi mõjuga meie sees, loob meie tõelist mina, morontia hinge. Muutuva osa moodustavad meie kogemused ja keemia; mõlema mõju on analüüsitav. Igaüks neist faktoritest, kombineerituna meie "emotsionaalse" minaga, toodab otsuseid, mida teeme. Meie kõrgeima võimaliku väärtusega otsused peavad olema kooskõlas meie Isa tahtega, mis alati rajaneb armastusel.

Loodan, et see arutlus on teile kasulik ja toetab positiivselt teie otsuste tegemise protsessi. Ma lõpetan ühe viimase tsitaadiga viienda epohhi ilmutusest: "Tahe avab alati seni avastamata võimatutest potentsiaalidest arusaamise uued avenüüd, iga inimotsus tegelikustab mitte ainult ühe uue reaalsuse inimkogemuses, vaid avab ka uue võimaluse inimese kasvuks." [1263:3]

Viited:

Aristoteles (350 e Kr.). Physics, Great Minds Library.

A Course in Miracles. (1975) Mill Valley. Foundation for Inner Peace.

Frye, N. (1957) Anatomy of Criticism. Microsoft Corporation 1994.

Gazzaniga, M. S. (July 1998) "Scientific American", New York.

Solzhenitsyn, A. (1973) Peace and Violence, London.

Solzhenitsyn, A. (1974) Trials in Détente.

Urantia raamat. (1995-2000) (originaal: The Urantia Book. Chicago 1955) Tallinn. Urantia Sihtasutus.