AJAST JA IGAVIKUST

Ettekanne EUA konverentsil Karepal 18.-20. august 2000

Tiia Reiksaar

Mõnd muusikapala kuulates me tajume mingit erilist puudutust hinges ja ütleme siis inimkeeles "see viib taevasse, see viib igavikku". Tavaliselt seostab inimene aja lakkamist igavikuga. Kõigist Urantial olevatest nähtustest on muusikal kõige suurem võime lülitada välja aja tajumine ja anda meile (küll väga põgusalt) igavikutunnetust. Selle tunnetuse kogemise intensiivsus oleneb kindlasti meie hingekeelte kosmilise häälestuse astmest. 

Küllap meie kõigi elus on olnud hetki, mis on nii kaunid, ülevad, kirgastavad ja argipäeva ajavoolust erilise säraga esilekerkivad, et me tahaksime hüüda Goethe sõnadega: Oh ilus hetk, sa viibi veel! Nii soovime me aega peatada.

Muusika kannab endas kõige võimsamat ja elektrokeemilis-animaalsele inimesele kõige kergemini vastuvõetavat universumivõnget. Muusika on sild igaviku ja aja vahel.

Ajasillal ma endiselt seisan ja hüüan

ajatu maailma Keskmesse.

Oma südames armastuslampi hoian

ning igatsen üha Ürgvalgusse,

kus Sina mind ootad ja vastu võtad,

et tõusta siis üheskoos Ülesse.

Sellel võrdlusel, mis on tehtud ajamaailma tasandil, on aga olemas tõesti ka ekvivalent universumi mastaabis. Nimelt Paradiisiga piirnevad suhteliselt liikumatud vaheruumi tsoonid, mis lahutavad läbitavat ruumi mitteläbitavast ning kujutavad endast üleminekutsoone AJAST IGAVIKKU...(12.kiri, 135 ü3)

Nii et tõepoolest ongi olemas üleminekutsoonid ehk sillad aja ja igaviku vahel ning muusika, olles ise kosmilise päritoluga, on ilmselt antud ajamaailmade elanikele selleks, et lubada neil vahel põgusalt tunda teise polaarsuse – igaviku – olemasolu.

Võrdlus muusika ja sillaga oli vaid proloogiks teemasse ajast ja igavikust.

Kuna see temaatika on väga laiaulatuslik ja mitmeid aspekte hõlmav, siis tuleb paratamatult teha kitsamad valikud.

Kõigepealt oleks ehk mõttekas käsitleda meie kõigi, loodud ajaolendite, tunnetuse ja kogemuse piiridesse jäävaid ajafenomeni väljendusi, et siis hiljem puudutada Urantia raamatu valgusel erinevaid aja olemuse ja suhte kategooriaid.

Siinkohal võiks esitada UR-st leitud väga lakoonilise, kuid selge definitsiooni aja kohta: AJAKS nimetatakse alguse ja lõputa igavese kontiinuumi (= miski täiesti pidev ning ühtlane; füüs. mat. punktide või arvude pidevalt jätkuv kogu, ühe või mitme dimensiooni täiesti pidev elementide agregaat) fragmenti. (1296 ü0)

Esmalt siis ajast urantlase kogemuste põhjal.

Igaühel on oma aeg – sellist ütlust kuuleb üsna sageli. Lahtimõtestatult tähendab see, et inimesed tajuvad aega erinevalt. See erinev tajumine tuleneb mingil määral kindlasti meie sisemisest kvaliteedist, meie hinge tonaalsusest, meie psüühilisest seisundist, meie meelelaadist, aga kindlasti ka vanusest.

Vaatleme mõningaid fenomene, mis on meile küllalt tuttavad. Me kõik oleme kogenud aja aeglustumist või kiirenemist. Siis öeldakse: aeg venib, aeg tormab. Mures ja õnnetuses läheb aeg väga pikaldaselt. Rahvasuu ütleb: Ootajal on aeg pikk. Igaühele meist on vähemalt kooliajast teada kogemus, kus igav ja vähe huvitav tund ei taha ega taha ära lõppeda.

Mis võiks siis olla selle põhjuseks, et igav tund, loeng või ettekanne muudab meie tunnetuse jaoks aja venivaks? Ilmselt on siin võtmesõnaks "igav". Püüame selle olemust lahti mõtestada. Igavaks võib muutuda mingi asi meile siis, kui me seda lihtsalt ei mõista, ei saa sellest aru, aga ka siis, kui teemas puudub pinge, säde, kui iseenesest huvitavat teemat esitatakse niisugusel tasemel, millest pole võimalik aru saada või kui me pole intellektuaalselt selle vastuvõtuks võimelised. Aga ka siis, kui meis puudub huvi antud valdkonna vastu, kui esitatav ületab meie taipamisvõime, kui meie senise arengu tulemus ei ulatu esitatava tasemeni. Põhjus võib olla nii hariduse, intellektuaalse kui ka tunnetusliku ja vaimse taseme ebapiisavuses.

Aeg lendab kiiresti siis, kui oleme rõõmsad, õnnelikud, kui teeme midagi, mis meid köidab, aga ka siis, kui meil on väga palju kohustusi kukil, kui tegevused on meile huvipakkuvad ja vaheldusrikkalt mitmekesised. Siis me tajume aja kiirendust.

Tähendab, on MISKI meie sees, mis määrab ära pingestatuse, vaimuerksuse ja sellele vastavalt ka igavuse astme ning sellega seotud aja kiire või aeglustunud voolamise. Kas see MISKI, see mis tajub, on siis VAIM, st. Mõtteadjuster? Või on see miski muu? Vahest ehk hoopis meie arenguline HING või MEEL? Siit kuulajatele küsimus: kes või mis tajub inimeses aega? Kas loomad tajuvad aega?

UR-s on öeldud: Aega tajutakse kolmel eri tasandil.

Aeg, mida tajub meel – järgnevuse ning liikumise teadmine ja kestuse tunnetamine.

2. Aeg, mida tajub vaim – Jumalale lähemale liikumise taipamine ning teadmine kõrgemale, üha kasvava jumalikkuse tasanditele suunatud liikumisest.

3. Isiksus l o o b oma kordumatu ajatunnetuse tuginedes Reaalsuse taipamisele, olemasolu teadvusele ja kestuse teadlikkusele. (12; 135 ü5)

Nagu eespool juba öeldud, on inimestel erinev ajatunnetus. Ning nüüd selgus, et selle määrab ära isiksuse kordumatus. Kui üks tund võib õnnetule tunduda lõputuna, siis õnnelik leiab, et see on vaid silmapilk.

Kuidas on aga lood erinevas vanuses inimestega?

Omaette huvitav fenomen on lapse ajamõiste. Siin me võime kõik kaasa rääkida. Usun, et kõik võivad kinnitada, kuidas lapsena on aeg lõputu, üks mõõdetamatu voolamine hommikul ärkamisest kuni õhtul magamaminekuni. Teatud vanuseni laps ei mõõda üldse aega. Täiskasvanute ajakategooriaid sisaldav kõnepruuk jääb neile täiesti mõistetamatuks. Laps ei taju inimeste maailmas kehtivaid mõisteid nagu homme, kolme päeva pärast, nädala pärast, viis minutit või kaks tundi, üks nädal või viis päeva. Laps elab teatud vanuseni hetkes nüüd ja praegu ning selles on koos nii minevik, olevik kui ka tulevik, kusjuures minevik ja tulevik näivad olevat lahustunud teadvustamatult olevas hetkes. Lapse jaoks aega kui seesugust justkui ei eksisteerikski. Ometi on laps aja-ruumi maailmas ja mitte Paradiisis, kus puudub liikumine, ruum ja aeg. Olles aja-ruumi maailmas, peaks ta tunnetama järgnevust ning olema teadlik liikumisest ja selle kestvusest. Järelikult: olema selle aja tasandil, mida tajub meel.

Kuid vaatame, millal tuuakse laps aega sisse. Millal saab ta isikliku ajanäitaja, millal hakkab ta kella tundma, millal peab ta selgeks saama ajaga seonduvad mõisted? Seda seostatakse nn. kooliküpsusega, mis saabub füsioloogiliselt piimahammaste vahetumisega, umbes ajavahemikus 5 – 7 eluaastat. Kui nüüd meenutada, et inimene saab Isa fragmendi annetuse, Mõtteadjusteri, just umbes sellel ajal, siis võib oletada, et inimlaps hakkab ruumimaailmas aega teadvustatult tajuma teisel aja tasandil: ajas, mida tajub vaim.

Sõna-sõnalt öeldakse UR-s: Adjusterid jõuavad Urantiale oma inimestest hoolealuste juurde keskmiselt vahetult enne nende kuuendat sünnipäeva. Praegusel põlvkonnal on see aeg viis aastat, kümme kuud ja neli päeva (kas see ka 20. sajandi lõpul veel ikka nii on, pole teada); see tähendab, maise elu 2134. päeval. (108; 1187 ü0)

Arvestades lapsepõlve ajast sõltumatult väljapoole jäävat õndsat seisundit, polegi vist võrdlus, mida sageli kasutatakse, päris vale: Laps on paradiislikus seisundis. Lapse seisundit kuni kooliküpsuse saabumiseni võiks üpriski hästi iseloomustada UR mõte: Liikumiseta ruumis ei ole olemas suhteid ajaga, küll aga on olemas teadmine ajast. Järgnevuslikkus võib sünnitada ajateadlikkust isegi siis, kui liikumine puudub. Inimmeel ei ole loomuomaselt niivõrd seotud aja kui ruumiga. Isegi maise, lihaliku elu päevil, mil inimese meel on ruumi tugevais kütkeis, jääb tema loov kujutlusvõime ajast suhteliselt sõltumatuks. Geneetiliselt aga ei ole aeg ise meele omadus. (12; 135 ü4)

Me väidame, enamasti oma isiklike kogemuste põhjal, et lapsena me elame tõesti olevikus. Kas me aga teame minevikust? Ja kui kaugele ulatub see minevikust teadmine? Tõenäoliselt on seegi erinev ja erineva mälestus-intensiivsusega. Lähiaja kõige ekstreemsem näide on Salvador Dali, kes väitis, et ta mäletas oma embrüonaalset olekut väga selgesti ning selle omalaadse mälestusega elas ta lapsena ning täiskasvanunagi.

Ilmselt ka inimlaps, sündides siia ilma, teab/mäletab oma päritoluilmast, ainult et ta ei saa seda veel Urantial kõneldavasse keelde panna ja aja jooksul talletub see kuhugi sügavale maailmast tulevate ja üha domineerima hakkavate kihtide alla. Kuid on lapsi, kes seda ürgmälestust ei unusta ja see teadmine tungib ka läbi ainelise maailma kihtide ikka esile – teadvusesse. Nii nagu see on ühes mälestuses kirja pandud: Kuid laps teab, tunneb seda üsna selgelt, et ta ei ole väike oma tõelises minas, et ta on suur ja avar oma sisemuses, et ta ON ALATI OLEMAS OLNUD, ja ta kannab oma sees sügaval ühte erilist, igikestvat TARKUST, mis ei paista ainult selles müüride ja seinte, uste ja suletud väravate maailmas välja. ... Kusagilt oli sisse hoovanud mingi tuttav äratundmine, mingi eriline võimas jõud. Ja see jättis jälje, jäi... See, et ta on ALATI OLNUD ja JÄTKUB IGAVESTI. Et ei ole lõppu ega algust. Kõik on üks suur ON. (Inimlaps rännuteel. TR)

Kui me võrdleme lapse erilist seisundit täiskasvanu küpse kogemusega, seda olevikus-elamist, kus minevik-tulevik pole veel tööle hakanud, või on siis teadvuseväliselt kusagil süvakihtides, siis me peame möönma, et need on kvaliteedilt erinevad seisundid.

Lapsel puudub suunitletud TAHE, tal pole KOGEMUSTEPAGASIT, mida nimetatakse KÜPSUSEKS ja nende kahe koosmõjust tulenevat TARKUST. Kuid need on nimelt väärtused, mida rõhutatakse ka UR-s, nimelt: Ajaühiku pikenemisega surelikus kogemuses kaasnevad KOGEMUS, TARKUS ja OTSUSTUSVÕIME. (118; 1295 ü3) KÜPSUSE ja AJAÜHIKU tajumine iga antud intellekti teadvuses on omavahel otseses seoses. (118; 1295 ü3)

Kui lapse olevikus-elamine on nagu järelkaja Paradiisi või vähemalt teisedimensioonilise maailma kogemustele, siis küpse Urantia-kodaniku OLEVIKU-AEGA jõudmise tagamaad on hoopis teise kvaliteediga, nagu selgub UR 118. kirja 1. peatükist: ...teadlik mina hindab elu asjaolusid ja kujutlev intellekt mõõdab ja hindab ajaliku eksisteerimise fakte. (118; 1295 ü3) Meel püüab hinnata oma võimalike tegude tähtsust tuleviku seisukohalt (1295 ü4) InimTAHE teeb olevikus otsuseid ning muudab nõnda mineviku ja tuleviku põhjal sündinud tegevuskava eksisteerivaks. (1295 ü4)

Arengulise mina KÜPSUSES tuuakse MINEVIK ja TULEVIK kokku, et valgustada OLEVIKU töelist tähendust. Mina küpsedes sirutub see kogemuste saamiseks üha kaugemale MINEVIKKU ja ... püüab tungida üha sügavamale ...TULEVIKKU. (1295 ü5)

Mida sügavamale MINEVIKKU ja TULEVIKKU mina sirutub, seda vähem hakkab tema otsus sõltuma OLEVIKUHETKEST (1295 a3)

Küpseks saada tähendab elada olevikus intensiivsemalt, pääsedes samal ajal oleviku piirangutest. (1295 a1)

Viimatikuuldud väide näib tõepoolest olevat just seesama, milles laps viibib: elab intensiivselt olevikus ja seetõttu on ühtlasi ka vaba oleviku piirangutest. Aga milline suhe on siis küpsuse-seisundil? Siit hakkab hargnema filosoofiline mõtiskelu küpsuse teemal. Kas inimeste maailma kriteeriumide järgi võiks ka last (oleviku-seisundis olemise põhjal) pidada küpseks minaks nii nagu on seda pikki ajaühikuid ja nendega kogemust ning tarkust kogunud intellektid? 118. kirjas on juttu ebaküpsuse ja küpsuse ajaühikust.

Jäägu siit igaühele mõtlemisainet ja lõpetagem see tsitaadiga UR-st: Lõpmatu ja absoluutse tasanditel sisaldub OLEVIKUhetkes kogu MINEVIK ja kogu TULEVIK. MINA OLEN tähendab ka MINA OLIN ja MINA SAAN OLEMA. Ja see on meie parim ettekujutus igavikust ja igavesest. (118; 1296 ü1)

Diferentseeritult erinev aja tajumise tasand tuleb isiksusega, mis annab kordumatu, isikupärase ajatunnetuse (kolmas aja tajumise tasand). Kuid, nii nagu seisab UR-s: Inimisiksus ei ole pelgalt midagi niisugust, mis aja- ja ruumisündmustega kaasas käib; inimisiksus võib toimida ka selliste sündmuste kosmilise põhjusena.(12; 135 a3)... Vaid tulevikku suunatud ja arenevad suhtumised on isikuliselt reaalsed. Kivinenud eetika ja traditsiooniline kõlblus küünivad vaid õige pisut looma tasemest kõrgemale. (12; 135 a4)

Kuid vaatame nüüd edasi, millal veel peale lapsepõlve aeg aeglustub. Teada on ütlus, et vanas eas muutuvad inimesed jälle lapseks, et lapsed ja vanad inimesed on milleski sarnased. Tõepoolest, üsna vanas eas, kui inimesel pole vaja tormata maailma tegemiste võidujooksus, kihutada arutult ühest kohast teise, tükeldada oma kulgemist tähtaegadega ja üksteist tagaajavate kohustustega, siis voolab aeg inimese jaoks ja inimene ajas rahulikult ja pikkamööda. Ja seegi seisund on paradiisi-sarnane, selline nagu oli õndsus ajatuna näivas lapsepõlves.

Siin Urantial on olemas veel üks seisund, milles on võimalik kogeda ajatunnetuse kadumist ja igavikulähedast olekut. See on meditatsioon. Selles me kaotame teadmise ajast, läheme teise dimensiooni, nihkume maisest ajast välja. Näiteks pooletunnine ajanäitaja mõõt tundub 5-10minutilisena. See on tunnetuse mõõdus lähenemine igavikule.

Aja kulgemist võiks nimetada ka rütmiks. Kindlasti on olemas ajastu rütm, tsivilisatsiooni ja kosmiline rütm. Mõnda nendest me võime isegi selgelt tajuda. Näiteks siis, kui viibime mõnes teises riigis, mõnel teisel maal, suurlinnast tulnuna mõnes väikelinnas või kui loeme ajalooraamatust möödunud sajandite keskaegsetest inimestest ning nende tegemistest.

Sellele tundele leiame kinnitust ka UR-st: Kõigis seitsmes superuniversumis ... kehtivad omaenese sisemised ajastandardid. (14; 153 a3) ... aja kulgemine liitub Havona ringlustega ning sealviibivate arvukate taevast ja maist päritolu olenditega. Igas Havona maailmas kehtib oma, kohalikust ringlusest määratud aeg. Mingi teatud ringluse kõikides maailmades on aasta ühepikkune, sest kõik nad tiirlevad ümber Paradiisi ühtviisi ning nende planeediaastate pikkus kahaneb, kui liikuda välimistest ringlustest seespoolsemate suunas. (14; 153 ü2)

Inimeste maailmas on käibel ütlus, et üks päev on Jumala juures nagu tuhat aastat. UR-s öeldakse, et kui me oleme seda juhtunud kunagi nägema-kuulma, siis oleme ise seda teadmata lugenud tõde. (14; 153 ü3) See on seotud Paradiisi-Havona standardpäevaga. Selleks standardühikuks on aeg, ...mis kulub Havona kõige sisemisemal ehk esimesel ringlusel ühe tiiru sooritamiseks ümber Paradiisisaare. (14, 153 ü3) Ja hoolimata sellest, et sellesse kõige esimesse, sisemisse ringlusse kuuluvad sfäärid liiguvad tohutult kiiresti, kulub ... ometi orbiidi läbimiseks ligikaudu tuhat aastat ... praegu Urantial kehtiva ... kalendri järgi. (14; 153 ü3)

Käsitleme nüüd põgusalt igavikku, aega, ruumi ja liikumist ning nende olemust.

Paradiis on igavikuline, ...pole olemas ei ülestähendusi ega mingeid pärimusi selle ... Saare päritolu kohta. (11; 118 ü2)

Paradiisi annetus on ka AEG nagu ruumgi, kuid mitte täpselt samas tähenduses, vaid kaudses mõttes. AEG sünnib liikumise tõttu ning sellepärast, et meel on loomuomaselt teadlik järgnevuslikkusest. ...liikumine on ajast lahutamatu, ent siiski ei leidu ainsatki universaalset, liikumisel põhinevat ajaühikut, kui selleks mitte (12, 134 a0) meelevaldselt pidada Paradiisi-Havona standardpäeva. Ruumihingamise kõikjaleküündivus hävitab tema ( st. standarpäeva) kui kohaliku aja arvestamise allika väärtuse. (12, 135 ü0)

UR annab meile teada, et aeg saab alguse vahetult üla-Paradiisist kõrgemal (11; 120). Meeldetuletuseks: geograafiliselt jaguneb keskne Saar kolmeks tegevusvaldkonnaks (11, 119 a1); üla-Paradiisis toimub isiksuslik tegevus (119 a0), seal näib domineerivat Kolmsus. (120 ü0). Ja samas toonitatakse, et sellisel kujul nagu teie aega mõistate, ei ole see Paradiisi olemasolu iseloomulik joon, ehkki keskse Saare asukad on täiesti teadlikud sündmuste mitteajalisest järgnevusest. Liikumine ei ole Paradiisile loomuomane, vaid on tahteline. (120 ü3)

...ainus tõeliselt mittetemporaalne paik on Paradiisi piirkond. (12; 135 ü2)

Ruum on ajaga lahutamatult seotud ainult aegruumilises loodus, seitsmes superuniversumis. UR-s öeldakse, et ruum näib alguse saavat kohe ala-Paradiisist madalamal (120ü3), kus asub mitteisikuline tasand (120ü0) ning kus domineerib Tingimatu Absoluut. (11; 120 ü0)

Seoses aja ja ruumi suhte käsitusega räägitakse ka kahest omapärasest nähtusest ja öeldakse, et Teoreetiliselt on olemas ka mittetemporaalne ruum (st. ruum ilma ajata) (135 ü2) ja selleks on ainsana Paradiis. Aega Paradiisis ei arvestata. (14; 153 ü2) Kuid mitteruumiline aeg (st. aeg ilma ruumita) on olemas paradiisi tasandil toimivas meeles. (12; 135 ü2)

Suuruniversum – st. seitse superuniversumit on ajalik loodu. (130 ü2) Arengulistes universumites on IGAVIK ajaline igikestvus – igikestev praegu (118; 1295 ü1)

Keskne universum Havona on igavikuline (130 ü2), ta ei ole ajalik loodu, tema olemasolu on igavene.

Aeg on ruumimaailmas see, mis võimaldab meil omandada kogemusi. Seega on ajal ja ruumil loodud-olendi seisukohalt ka oluline tähtsus. Aeg, ruum ja kogemus takistavad loodud-olendi ettekujutusvõimet; kuid ilma ajata, ruumita ja kogemuseta ei suudaks ükski loodud- olend saavutada isegi mitte piiratud arusaamist kõiksest reaalsusest. Ajatunnetuseta ei suudaks ükski arenguline loodud-olend tajuda järgnevuse suhteid. Ruumi tajumata ei suudaks ükski loodud-olend mõista samaaegsuse suhteid. Kogemuseta ei suudaks ükski arenguline loodud-olend isegi mitte eksisteerida. (106; 1173 ü3)

Aeg, ruum ja kogemus on inimese suurimad abilised reaalsuse suhtelisel tajumisel, aga ka tema suurimad takistused reaalsuse täielikul tajumisel (1173 ü4) Aeg on teadmiste omandamise vältimatu element... (102; 1120 ü1)

Aja tähendus loodud-olendi edasiliikumise teel tuleb ilmsiks 28. kirja 6. peatükis, kus kirjeldatakse kolmanda astme sekonavide liike. Üheks sekonavide liigiks 7 hulgas on Aja Tähendus. Võiks öelda, et siin on kirjas isegi midagi aja definitsiooni taolist, ja nimelt: Aeg on miski, mida on universaalselt annetatud kõigile tahteolenditele; see on "üks talent", mis on usaldatud kõigile intellektiolenditele. (315 ü2) Siit leiame ka tõdemuse, millest oli juttu eespool, et meil kõigil on oma aeg, (ka see aeg) mille jooksul kindlustada oma ellujäämine. (315 ü2, p.3) Tähendab, kõigile on antud võimalus aega oma parema äratundmise järgi kasutada, et saavutada ellujäämine. Aega raisatakse saatuslikult vaid siis, kui see maetakse kasutamata maha, kui te jätate selle kasutamata oma hinge ellujäämise kindlustamiseks. Kuid samas öeldakse lohutavalt-lootustandvalt: Kui te ei täiusta oma aega võimalikult täielikult, ei kaasne sellega veel teile saatuslikud tagajärjed; see lihtsalt aeglustab aja-palveränduri tõusuteed. (315 ü2 p.3) Meenutagem siinjuures aja fenomeni: mida lähemale Paradiisile, seda suuremaks muutub kiirus ja vastupidine nähtus on liikumise aeglustumine Paradiisist eemaldumisel. Järelikult aja ebatäiuslik kasutamine viib meid Paradiisist kaugemale.Kui saavutatakse ellujäämine, on võimalik kõik muud kaotused tasa teha. (315 ü2 p.3.)

Eelöeldust selgub ka üks väga oluline tõsiasi: nimelt, et Aeg on kõiges siiapoole Havonat ja Paradiisi-jäävas elulise tähtsusega tegur. ja lõpliku otsuse tegemisel Päevist Vanade ees on aeg tõenduselement ning Aja Tähenduste (sekonavide) nõuannetel on hindamatu väärtus (315 ü3)

Me kohtame neid olendeid (Aja Tähendusi) esmakordselt eluasemeilmades, kus nad õpetavad meile, kuidas otstarbekalt kasutada seda, mida me nimetame "ajaks", nii selle positiivset rakendust, tööd kui ka selle negatiivset rakendust, puhkust. Ja samas toonitatakse, et mõlemad ajakasutusviisid on tähtsad (315 a1)

Aja kasutamisega seondub ka TAHE. Ajalik tahteavaldus on seotud ajaga ja see peab väljendusvõimaluse leidmiseks oma aja ära ootama. Vaimne tahteavaldus on saanud eelmaiku sellest, mida tähendab aja kütkeist vabanemine, sest see on osaliselt vabanenud aja kulust, ning põhjus on selles, et vaimne tahteavaldus samastab end Jumala tahtega. (118; 1300 ü2)

Siin on kirjas meie ajalaste jaoks tegelikult ainus tõeline võimalus selleks, kuidas pääseda maisest kestast, aja vangist ja jõuda igavikku – nimelt siis, kui me otsustame elada Isa tahet täites, mis tähendab, et loodud-olend samastab mina oma sisimas elava vaimuga, Adjusteriga.

Jumaluse kõikvõimsuse tunnistamine tähendab olla kindel enda kui kosmosekodaniku kogemuses, omada kaitstusetunnet pikal teel Paradiisi. (118; 1300 ü4)

Adjuster on inimese IGAVIKU võimalus (107; 1182 ü4), nad töötavad meie vaimsustamise nimel ning lootuses meie ajalikku identiteeti igavikustada. Meie sureliku meele jumalikud saavutused võivad teha lõpu nende üksildusele ja meie võime anda neile võimaluse vabaneda koos meiega ainelise rüü ja ajalike rõivaste piiratusest. (107, 6. Pt. 1182 ü4)