KEVADEAEG

Tuleviku–uuring

Henri Begemann

Holland

Et Urantia raamatu lugejad tunnevad kindlasti huvi ettekuulutuste vastu, oleks õigeaegne ja kasulik uurida sügavamalt seda, mida ütleb meie raamat suhteliselt lähedase tuleviku kohta.

Kõige tähtsamaid asju, mida ütles selle kohta Jeesus, leiame 176. kirja 2. osas: “Need asjad, mille peale te praegu alla vaatate, jõuavad lõpule, kuid sellest saab uus algus, mis viib kuningriigi evangeeliumi kogu maailma ning see päästmine levib kõigile rahvastele. Ja kui kuningriik täiesti küpseks saab, olge kindlad, et taevane Isa ei jäta teile saatmata avaramat tõeilmutust.” [1914:5]

See “avaram tõeilmutus” on juba tulnud — Urantia raamatu kujul. Meister selgitab, et ta tõesti mõtleb selle all meie raamatut, sest ta jätkab nii: “... nii nagu ta sellele maailmale on juba annetanud selle, kellest sai pimedusevürst [Caligastia, esimene epohhiline ilmutus], ja seejärel Aadama [teine epohhiline ilmutus], kellele järgnes Melkisedek [kolmas epohhilise tähtsusega ilmutus] ja praegusel ajal Inimese Poeg” [neljas epohhiline ilmutus]. [1914:4]

Leheküljel 1007 on väidetud: “Religioosseid ilmutusi on toimunud palju kordi, kuid vaid viis neist on olnud epohhilise tähtsusega.” [1007:4] Esimesed neli on needsamad, mida mainis Jeesus. Viiendana mainitakse Urantia kirju ja Melkisedekit kui meie raamatu autorit. On ilmne, et juba 2000 aastat tagasi ennustas Jeesus, et tuleb meie raamat, epohhilise ja isegi veel suurema tähtsusega raamat, sest see kuulutab uut usulist elukorraldust.

Sellest tema tõotuse täitumisest võime järeldada sedagi, et kuningriik on tõesti saavutanud oma täie küpsuse [1914:4], sest nagu Jeesus kuulutas, on see avardunud tõeilmutuse tuleku tingimuseks. Nüüd on see ilmutus tõesti tulnud, ja see tõestab, et kuningriik on tõepoolest saavutanud oma täie küpsuse. Aga mida mõtles Jeesus nende sõnadega? Kas kogu maailm on muutunud jeesuslikuks või vähemalt kristlikuks? Kindlasti mitte; Jeesuse sõnade tähendus peab olema teine.

Arengulistel põhjustel ei pruukinud Jeesus ilmutada nii palju tõde, nagu viies epohhiline ilmutus seda sisaldab. Ilmutus on edenev. Seepärast tähendab “oma täie küpsuse saavutamine” mulle seda, et kõik see, mida neljandast epohhilisest ilmutusest võis antud ajal ja antud tingimustes tegelikult oodata, on saavutatud.

Jeesus õpetas Jumala isadust, suhet indiviidi ja tema isikliku Isa vahel. Meie raamat avardab selle ilmutuse Kõikse Isa — kogu planeedi ja kõikide planeetide Isa ilmutuseks. Jeesus piiras tahtlikult oma ilmutust vaimse valdkonnaga, põhiliselt isikliku vaimse valdkonnaga. Meie raamat hõlmab ka ainelise ja füüsilise valdkonnad, mis pole pelgalt isiklikud. Selles käsitletakse laiaulatuslikult ka universumit, planeeti, elanikkonda, gruppi ja kogukonda. Aga täies vastavuses universumi täielikkusega esitab ta pikalt ka varasemad ilmutused, eriti IV osas. Pöördudes tagasi lehekülje 1914 juurde, leiame, et kohe pärast sõnu “avaram tõeilmutus” tõotas Jeesus samas lauses ka “paremat näidet õiglusest”. [1914:4]

Palju aastaid olid need sõnad mul kahe silma vahele jäänud või vähemasti ei köitnud need mu tähelepanu. Alateadlikult pidasin neid “avarama tõeilmutuse” osa kaunistuseks. Aga Urantia raamatu autoritel, ja kindlasti mitte Jeesusel, pole kalduvust tegelda kaunistamise ja üleliigsete sõnadega.

Nii püüdkemgi siis leida nende sõnade tähendust. See tähendus peab olema tihedalt seotud “avarama ilmutusega”, sest nad järgnevad sellessamas lauses vahetult teineteisele. Oma viienda epohhilise ilmutuse senises käsitluses oleme leidnud, et peale isikliku religioosse kogemuse valdkonna, millele oli koondunud neljas ilmutus, hõlmab see ka kogukondlikke aspekte. Ja ühiskonnas ongi õiglus põhiliseks väärtuseks. Tõsi, see on ka individuaalses kogemuses põhiline, aga isiklikult suudaksime ja peaksime avastama õigluse, Jumala tahte ühenduse kaudu meis elava suure õpetaja, Adjusteriga. Kogukond aga pole enamasti jõudnud sellele vältimatult vajalikule tasandile. Niisiis demonstreerivadki Isa ja ta Poeg, meie Planeedivürst, armastuse sunnil meile õiglust. Järgmisel leheküljel selgitab Jeesus, et see demonstratsioon viitab varjatult ka demonstreerijale. [1915:2].

Ilmselt ei viita see tema enda tagasipöördumisele maa peale.

MA PÖÖRDUN KORD TAGASI

Olles korranud oma tõotust “ma pöördun kord tagasi”, selgitab ta, et see tagasipöördumine “saab olema väes ja vaimus”, nähtav ainuüksi “vaimusilmale”, mitte aga “silmale lihas”. Seepärast saab see tagasipöördumine vaevalt olla identne “veel ühe usulis–elukorraldusliku annetumisega”, mida mainitakse 1915. lehekülje 2. lõigus. Pealegi lisab Jeesus, et “Inimese Poja taasilmumise aeg on teada ainult Paradiisi nõukogudes: seda, millal see toimub, ei tea isegi mitte taevainglid”. Ja keskteelised oletavad: “Kui aga kõik silmad peavad teda nägema ja tema kohalolekut näevad ainult vaimusilmad, viibib tema tulek veel kaua.” [1919:3]

Et pole olemas ei Urantia Vennaskonna ega Fondi tõlgendust Urantia raamatu õpetustele, baseeruvad siinkohal esitatavad seisukohad täielikult ainult artikli autori arusaamadel ja isiklikul religioossel kogemusel.

Jätkates oma uuringut ja mõtisklemist Jeesuse sõnade üle, loeme: “Kuid te peaksite aru saama, et kui seda kuningriigi evangeeliumi on kuulutatud kogu maailmale kõigi rahvaste päästmiseks...”[1915:2]. See on nende tingimuste kordamine, mis on vajalikud “avarama tõeilmutuse” saabumiseks [1914]. Ja me oleme juba näinud, et avarama tõeilmutuse tegeliku tuleku tõttu peab see tingimus olema täidetud. Ja et selles lõigus räägib Jeesus ka “veel ühest usulis–elukorralduslikust annetumisest”, siis on see tingimus täidetud ka selle annetumise suhtes.

Aga Jeesus lisab teisegi tingimuse: “… ja kui aeg täis saab” [1915:2]. Rohkem kui üks kord on kirjutatud sellest, et üks raamat antakse enne oma aega, või siis sada aastat enne oma aega. Raamatu aeg on uus epohh ehk uus elukorraldus. Uus elukorraldus saab tulla alles siis, “kui aeg [käesolev elukorraldus] on täis”. Seda pole veel juhtunud ja nii elame vahepealses ajas raamatu ilmumise ja uue elukorralduse vahel, mis algab elukorraldusliku annetumisega. Just sellele vahepealsele perioodile viitabki Jeesus, lisades ka uue tingimuse. Kui hoolikalt valis Jeesus oma sõnu sellel mälestusväärsel teisipäeva õhtul! Ja muidugi on see teine tõestus Jeesuse väitele, et Isa ja Poeg teavad kõiki asju.

Mis võiks olla niisuguse vahepealse perioodi eesmärgiks? Annetumine pole kaugeltki lihtsalt juhus planeedi arengus; ta on universumis ülimalt hoolikalt kavandatud. Ja see kavandamine hõlmab ka niisuguse annetumise vastuvõtjate teatavat tegutsemist. Seda illustreerivad Aadama ja Jeesuse juhtumid. Viimase kohta oli niisuguses ulatuses prohvetlikke ettekuulutusi, et kõik juudid ootasid uut Messiast. Ja Ristija Johannes oli määratud saama uue kuningriigi eelkäijaks. Maailm peab olema ette valmistatud uueks usulis–elukorralduslikuks annetumiseks. Seepärast ongi meie raamat kui uue elukorralduse faas antud enne oma aega, et talle hiljem järgneks õigluse demonstreerija täiendav faas. Ja meile kui annetumiseelse raamatu saajatele on antud mandaat kujundada tuhandeid õpperühmi, et lõpuks võiks olla õpetajaid ja juhte ajaks, mil aeg on täis saanud.

Urantia kirjad, mis on küll epohhilise tähtsusega ja kuuluvad uude epohhi, ei kujuta endast uue usulise elukorralduse algamist. Aga elukorralduslik annetumine, õigluse demonstreerija sisaldab endas tõepoolest uut elukorraldust. Ilmselt on Urantia raamat antud avansina ja see annab talle uue tähenduse ning mõõtmed meie jaoks, kes me elame sellel vahepealsel ajal. Me ei peaks seda uurima mitte ainult isikliku pääsemise pärast, kui vältimatu see ka poleks. Kindlustanud endale isikliku pääsemise, pöörab ergas ja taiplik lugeja oma tähelepanu vastutusele ja ülesandele, mille see avaram tõeilmutus talle seoses saabuva annetumisega määrab.

Ja siis ütleb Jeesus midagi niisugust, mis on mulle palju kordi peavalu tekitanud: “… saadab Isa teile veel ühe usulis–elukorraldusliku annetumise või siis tuleb Inimese Poeg tagasi ajastu üle kohut mõistma.” [1915:2] Iseenesest pole see tähelepanuväärne, et Inimese Poeg peaks naasma kohut mõistma. Me teame, et “kui Paradiisi–Poeg külastab arengulist maailma ning saab selle asukate sarnaseks, siis viib tema juuresolek usulise elukorralduse lõpule, kujutades endast kohtuotsust tolle maailma kohta”. [226:3] Jeesus on lõpetanud Aadama usulise elukorralduse ja avanud uue, Tõe Vaimu usulise elukorralduse. Meil pole olnud Kohtumõistjat–Poega seda tegemas ja seetõttu näib loogiline, et meie Paradiisi–Poeg peaks naasma ajastu üle kohut mõistma. Niisugune kohtumõistmise ülesanne pole annetumine ja Poeg pole selle täideviimisel nähtav.

Aga tõelist muret teeb mulle väljend “või siis”. Sõnasõnaliselt ja eraldi võetuna võiks see tähendada, et teist annetumist üldse ei tulegi! Ehkki ma kaldun arvama, et täie küpsuse saavutamise tingimuse täitmise ja avarama tõeilmutuse tegeliku tuleku pärast täitub ka Jeesuse tõotuse teine osa, ometi võib lause see viimane osa sisaldada meile teatud hoiatust. Kas võib juhtuda, et meie, kes me oleme eesõigustatud ja õnnistatud, sest teame neid Meistri tõotusi, ja kellel on eriline vastutus selle usulis–elukorraldusliku annetumise ettevalmistamisel, võime oma ülesannete täitmisel ebaõnnestuda? On sel tähtsust, kas me täidame oma kohust Miikaeli plaanide elluviimisel või ei? Meiegi kuulume ju rühma, mida leheküljel 1918 nimetatakse “tõehoidjateks”, ja meid võiks iseloomustada ka “viljatute tõehoidjatena”. Miks siis ei suurene, jätkuvalt ei suurene õpperühmade arv? “Tõe Meister nõuab teie kätte usaldatud tõe kohta aru.” [1918:0]

Olles käsitlenud “Jeruusalemma vaevadeaega” [1915:3] ja Inimese Poja tagasipöördumist, “mille kohta ei söanda mitte keegi taevas ega maa peal midagi öelda” [1915:3], jätkab ta teemaga, millest oleme tegelikult huvitatud nüüd, meie ajal. “Kuid te peaksite targasti jälgima ajastu küpsemist, peaksite hoolikalt uurima aja märke. Te teate, et kui viigipuule tekivad õrnad võrsed ja puu läheb lehte, siis on suvi tulemas. Samuti, kui maailm on jõudnud läbi ainelise meelestatuse pika talve ja te näete uue usulise elukorralduse vaimset kevadet saabumas, peaksite teadma, et on saabumas uue külastuse suvi.” [1915:3]

Me tõesti märkame aegade märke: kuningriigi evangeelium on levinud üle kogu maailma ja kõikide rahvaste juurde, on saavutatud “täis küpsus”, ja viimasena, kuid mitte vähim tähtsana mainigem seda, et avaram tõeilmutus on tulnud. Keskteelised nendivad: “Käesoleva kirjutise koostamise ajal [aastal 1935] on halvim materialistlik ajastu möödas.” [2076:9] Seepärast on vaimne kevadeaeg nüüd.

ANTUD ENNE OMA AEGA

Kui pöördume hetkeks tagasi väite juurde, et raamat on antud “sada aastat enne oma aega”, siis märkimisväärne on see, et meie raamatuski võib leida selle perioodi mainimist: “Siin, Meister, on tõde, mis sa meile sada või tuhat aastat tagasi andsid.” [1918:0] (Ka arv “tuhat” pole juhuslik, nagu seda võib edaspidi selgitada.) Meie raamatus pole see ebatavaline, kui ilmutada midagi niisugusel tähelepandamatul viisil. Raamat on antud õppimiseks, mitte pealiskaudseks lugemiseks. Pealiskaudne lugeja ei märka niisuguseid asju, aga erk õppur püüab ühendada neid teiste üksikasjadega ja saavutada sel viisil uusi, sageli üllatavaid sisekaemusi või viiteid sellele, et tema enda mõtteviis on õige.

Teine kinnitav fakt, nagu paljud meie hulgast teavad, on see, et raamat on antud esimeseks sajaks aastaks usukaitsjate hoolde ja selle perioodi möödudes võtavad arenguinglid ta enda peale. Usukaitsjad “püüavad säilitada püsimajäänud ideaale, et moraaliväärtusi turvaliselt ühest epohhist teise edasi viia”, samal ajal kui arenguinglitele “on usaldatud arenguline edasiliikumine ühiskonna järjestikustel ajastutel”. [1255:5,6]

UUS ANNETUMINE

Raamatus on enamgi kohti, mis osutavad uuele annetumisele. Näiteks räägitakse Kolmsuse Õpetajatest–Poegadest: “Õpetajad–Pojad külastavad teie maailma isegi praegu, kusjuures nende sihiks on plaanide väljatöötamine kavandatavaks viibimiseks teie sfääril. Nad peavad ilmuma Urantiale siis, kui selle asukad on enam–vähem vabanenud loomalikkuse ahelaist ja materialismi köidikuist.” [231:5] Tuletage meelde ka Keskteeliste väidet, et “halvim materialistlik ajastu on möödas”. [2076:9]

Õpetajad–Pojad tulevad, et alustada vaimset ajastut, kosmilise valgustatuse aastatuhandet. Tulevased usulised elukorraldused ei hakka kestma kümneid tuhandeid aastaid, arengu edenedes muutuvad nad palju lühemaks. Selles valguses tuleks näha eespool mainitud tuhandet aastat.

Õpetajaid–Poegi saadab tavaliselt Kohtumõistja–Poeg vajaliku kohtumõistmise eesmärgil. Et meil pole olnud Kohtumõistjat–Poega, siis võiks Inimese Poeg (maa peal elavatele surelikele nähtamatult) taasilmuda, nagu on mainitud leheküljel 1918, kus nenditakse, et ta mõistab kohut “tõehoidjate” üle.

Kolmsuse Õpetajate–Poegade eesmärkide paremaks mõistmiseks tasub uurida 20. kirja 7. ja 9. osa: “Nad muudavad ainelise teadmise ja ajaliku tarkuse vaimsed vasted reaalseteks.” [232:0] Praegu on meil “... ühiskond, mis vangub idealismita teaduse, põhimõteteta poliitika, tööta rikkuse, ohjeldamata naudingu, iseloomuta teadmiste, südametunnistuseta võimu ja moraalsuseta töö süükoorma all”. [2086:6] Õpetajad–Pojad tegelikustavad nende muidu tühjade ja mõttetute saavutuste vaimseid teisikuid. Kas pole see täielikult kooskõlas õigluse annetumis–demonstreerimisega?

Kolmsuse Õpetajad–Pojad jäävad nähtamatuks, aga nendega on kaasas Kirkad Õhtutähed, kes teenivad “… sidepidajatena maailmade surelike ja Õpetajate–Poegade nähtamatu korpuse vahel”. [408:1] Kirkad Õhtutähed on nähtamatud ka surelikele, aga neil “on vaimujõudu, mida saab avaldada sõltumatult nende isiklikust kohalolekust.” [407:5] “Kogu [Jerusemi] maailm on omandanud vaimse hõngu [Kirgastelt Õhtutähtedelt] pärast seda, kui paljud nende tegevused Salvingtonilt siia toodi.” [526:0].

Niisugune ebatavaline ülekandmine meie süsteemi pealinna on samuti tähendusrikas. Nii võib Õpetajatel–Poegadel koos Kirgaste Õhtutähtedega olla isegi nähtamatuna väga võimas mõju planeedile. Kui seda täiendatakse nähtava demonstreerijaga ja ta sidemetega, siis võib planeedi vaimses atmosfääris oodata tohutuid muutusi.

Meenutagem hästituntud lõiku Urantia peainglite harupeakeskusest: “Kas te saate aru, kui tähtis on teie alamale ja segaduses olevale planeedile asjaolu, et see on saanud universumi [mitte planeedi ega süsteemi ega ka tähtkuju, vaid universumi!] haldamise üheks harupeakeskuseks, mis suunab peainglite teatavaid, Paradiisi–tõusmise kavaga seonduvaid tegevusi? See ennustab kahtlemata ka teiste tõusuteega seotud tegevuste koondumist Miikaeli annetumise maailma ja annab Meistri isiklikule lubadusele “Ma tulen jälle tagasi” määratu ning pühaliku tähtsuse.” [409:2] Teine näide üldise mõtiskluse kohta!

Miikaeli plaanides peab Urantia ilmselt muutuma tähtsaks keskuseks. See “alam ja segaduses olev planeet” on lükanud tagasi oma õige Suverääni. Ja jumalik tasu on see, et: Urantiast saab Miikaeli ja Isa hoolekandjate kontsentreeritud jõupingutusega Miikaeli, meie Meistri kroonijuveel. Mis meil praegu sellega pistmist on? Mitte mingisugust, juhul kui oleme huvitatud ainult isiklikust pääsemisest ja organiseerimisest, või kui me hakka asju vaatlema universumi seisukohalt. Tema plaane ilmutatakse osaliselt juba nüüd. See tähendab väljakutset meie uurimisele ja taipamisele ning kutset koostööle.

Kuulume Urantiale, nüüd ja isegi pärast surma. Aga ärgem korrakem vaimse valgustuseta pelgalt inimliku tegevuse rumalust, ja ärgem olgem uhked, sest oleme ainult teenijad! Veendugem, et teeme tõesti koostööd võimudega, mis on. Ja esimene samm selles on kasvav ühendus Isaga meis endis. See on “kuningriigi esimene etapp”. [1862:10], lk 1862 viimane lõik. Ja seejärel tuleks meil elustada 2. etappi, “evangeeliumisse uskujate vennaskonna laienemist” [1863:1], selle läbi realiseerida 1. etappi (siin on palju tööd!), ja seda just ootabki 3. faas, “nähtamatute vaimolendite surelikeülene vennaskond”. [1863:2]

Nagu oleme näinud, viib Miikael juba oma plaani ellu. Selgeks tunnistuseks sellest on ka Machiventa Melkisedeki määramine Urantia Planeedivürsti Asemikuks. Nimetamata jäänud põhjusel pole ta veel asunud oma ametisse. Aga et me võime siin sel teemal vabalt arutleda, siis arvan, et selle põhjuseks on asjaolu, et Urantia pole selleks veel täielikult valmis. Caligastiat tuntakse tema õelates ja nurjatutes tegudes vaevalt ära, sageli ei tunne teda isegi mitte urantialased. Aga me võiksime vähemalt püüda mõista, mida tähendaks Melkisedeki vastuvõtmine, ja end sel viisil ette valmistada. Alati on otsustavaks teguriks, avangardiks suhteliselt vähesed.

Meie langenud Lanonandek–Poeg asendatakse Melkisedekiga, ühega kohaliku universumi vanimate Poegade klassist, kes on isegi midagi enamat kui Tähtkuju Isa. “Nad on õpetajad, kes nii sageli võidavad tervetele edasijõudnud eluga maailmadele Looja–Poja ja tema Paradiisi Isa lõpliku ja täieliku tunnustuse.” [386:5] Nad on “mõistvad sõbrad, osavõtlikud õpetajad ja targad nõuandjad” [385:4], ja nad on vägevad!

Ja siis ennustatakse: “Varem või hiljem kerkib esile mõni uus ja suurem Ristija Johannes [mitte mitu!], kes peab tõusma kuulutama, et “kuningriik on käeulatuses” — mõeldes sellega tagasipöördumist Jeesuse kõrge vaimse käsituse juurde.” [1866:2] Ristija Johannes oli Jeesuse annetumise eelkäija ja kuulutaja. Nii on see uus ja suurem Ristija Johannes arvatavasti uue annetumise eelkäija, nagu on kinnitanud ilmutajad. Niisugune suur preester võib moodsate ülemaailmsete sidepidamisvahendite kaudu kutsuda esile märkimisväärse muutuse selle maailma religioosses mõtlemises: “ümbersõnastamine, mis teeks olematuks tema varaste pooldajate töö, kes hakkasid looma sotsiaal–filosoofiliste uskumuste süsteemi Miikaeli maa peal viibimise fakti kohta.” [1866:1]

See on võimas ettekuulutus! Teeb olematuks Jeesuse varaste pooldajate töö! Ärge lugege seda pealiskaudselt, vaid saage aru, mida see võib tähendada eriti just ortodokssetele kirikutele. Ja mida tähendab see nüüd meile? Kui niisugune vaimne revolutsioon tõesti toimub, kas oleme siis valmis sellele kaasa aitama, andes positiivset juhatust segadusse sattunutele? See sündmus pole ajastute kaugusel!

UURIMINE ILMA EELARVAMUSTETA

Seni oleme käsitlenud mõningaid viiteid, mida meie raamat annab saabuvate sündmuste kohta, kuid arusaavad õppurid võivad leida neid rohkemgi. Uurigem eelarvamusteta. Oleme kõik mõnevõrra eelarvamuste kütkeis, sest me pole harjunud ega ettevalmistatud äkilisteks sündmusteks. “Kui füüsilised tingimused on küpseks saanud, võivad tekkida äkki meele arengud; kui meele seisund on soodus ,võivad tekkida äkki vaimsed muundumised.” [740:3] Isiklikult meie jaoks jääb suurimaks muundumiseks me kasvav ja valgustuv ühendus Isaga meis, ka siis kui suuname oma mõtted nendele teemadele. See hoiab ära sobimatu inimliku tegevuse. Pidage meeles, et meie suurimaks tegevuseks on Isa tahte otsimine ja avastamine väärtustamise kaudu.

“Urantia võbeleb praegu ühe oma hämmastavaima ja paeluvaima sotsiaalsete ümberkujunduste, moraalse elavnemise ja vaimse valgustatuse epohhi lävel.” [2082:7]

Oleme juba viidanud kuningriigi viiele etapile, mida mainitakse lehekülgedel 1862–1863. 4. etapp on “Lootus täita täielikumalt Jumala tahet, edasiliikumine uue ühiskonnakorra koidiku poole seoses täiustunud vaimse eluga – inimese järgmise ajastu poole.” [1863:3] Tuleb märkida, et see etapp järgneb 3. etapile: “Nähtamatute vaimolendite surelikeülese vennaskonna ülemvõim maa peal ja taevas, üleinimlik jumalariik.” [1863:2] Neil viiel etapil on juhuslik järjestus. Ja keskteelised jätkavad: “Jeesus jättis küll taevariigi ühe etapi [5. etapp] tulevikku ja vihjas korduvalt, et see sündmus võib toimuda maailma kriisiolukorras.” [1863:13] Mõtlen, et niisuguses kriisis peaksime pöörama natuke tähelepanu oma hoiakule.

Jeesuse hoiakut ajaliste murrangute ehk maiste kataklüsmide suhtes on kirjeldatud nii “Mis puudutab see teid, kes te usute sellesse kuningriigi evangeeliumisse, kui rahvad hävitatakse, ajastu lõpeb või kõik nähtavad asjad kokku varisevad, sest te teate, et teie elu on Pojalt saadud kingitus ning et see on Isas igavesti kaitstud?” [1916:2]

Jeesus oli väga kooskõlaline. Igavesed asjad on reaalsemad kui ajalikud asjad. Pole reaalset vajadust tunda hirmu, ehkki ta saab aru me inimlikest reaktsioonidest. Tema väide on psühholoogiliselt ja vaimselt praktiline. See meenutab mulle sõjaaega, mil pommitajate rühmad, olles teel Inglismaalt Saksamaale, aina mürisesid meie kohal. Tollal oli mõistlik arvestada, et võib juhtuda kõige halvem, ja öelda: “Mis siis!” See rahustas. Nii toob Jeesuski välja kõige halvema, mis võiks juhtuda: “kõik nähtavad asjad varisevad kokku”.

Ma ei usu, et ükski kriis võiks muutuda nii ulatuslikuks, sest me raamatus on nii palju lõike, mis muudavad sellise sündmuse ülimalt ebatõenäoliseks. Mida saaks õigluse demonstreerija teha, kui poleks enam surelikke, keda õpetada? Aga psüühiliselt ja vaimselt on see mõistlik asi, millest mõtiskleda. See on väljakutseks meie usule. Usaldagem oma ülitarka ja armulist Isa ja tema hoolekandjaid. Pidagem meeles, mida on öeldud ettehoolduse kohta. Ettehooldus töötab terviku, grupi heaks. Kui oleme individuaalselt teiste inimeste vaimseks hüvanguks tähtsad, siis ettehooldus töötab. Parim kaitse, mis meil olla võib, peitub me vaimses aktiivsuses ja erksuses. Ja me südames olgu alati teadmine, et: “Taevariigi ülesehitajaid … ei tohiks häirida ajalikud murrangud ega maised kataklüsmid.” [1916:2]

Nii palju on seda, mida saame praegu teha kuningriigi neljanda etapi jaoks. Meie nähtamatud kuningriigi–vennad ootavad meid. Pangem tööle oma vaimne kujutlus, nägemaks oma pojadust Jumala juures. Rahuliikumised on aktiivsed üldiselt negatiivse suhtes — tuumarelvade vastased jne. Meie raamat näitab meile, näiteks Urmia loengutes, kuidas saaksime olla aktiivsed positiivselt, edendada maailma–valitsust. Kõigepealt peab niisugune asi alati saama reaalseks väheste meeles, ja mida reaalsemaks see nendele muutub, seda enam nakatab see teisi inimesi, sest on usaldatav ja positiivne.

Sel ja paljudel teistelgi viisidel saaksime valmistuda järgmiseks ajastuks. Ja seega teeksime koostööd endast kõrgematega. Kui me püüame siiralt mõista, millised muutused toimuvad, siis annab see meile küllaldase võimaluse konstruktiivseks mõtlemiseks. See, mida vajame, on vaimne sisekaemus ja universumi–teadvus (mis tuleb alles pärast Jumala–teadvust). Aga me võiksime alustada universumimeelsusega, valmisolekuga ületada loidusest ja kujutlusvõime puudusest tulenevat eelarvamust. Ja usu puudusest sellesse, mida on juba ilmutatud meie Meistri plaanidest. Jumal ja inimesed vajavad teineteist”.

Olge ikka heas tujus, sest juba on kevadeaeg!