TÄHENDUSED JA VÄÄRTUSED

USKLIKU PERSPEKTIIVIST

Kathleen Swadling

Australia

Tervitusi kõigile. Kindlasti on austav olla siin ja esindada oma kaaslugejaid ja ANZURA liikmeid maalt “seal all”, mida tuntakse Austraalia ja Uus–Meremaa nime all. Meie president Neil Francey saadab kõigile oma südamlikud tervitused ja vabandab, et ei saa osaleda sellel ajaloolisel sündmusel.

Austraalia IUA (Urantia Assotsiatsioon) peab ennast Soome ja Prantsuse IUA–le väga lähedaseks sugulaseks selles mõttes, et kõik me oleme teerajajad Urantia liikumise rahvusvahelisel rindel. Kuna lugejate aktiivsus on olnud nii palju dekaade koondunud USA–sse, siis veel üsna hiljuti tundsime end vägagi isoleeritutena, sest meid oli nii vähe. Aga viimastel aastatel on toimunud väljaspool USA–d elavate lugejate aktiivsuse tõus, ja kindlasti on põnev näha nii paljude lugejate esindajaid nii mitmetelt erinevatelt maadelt. Ilmutus on levimas maakera kõikidesse nurkadesse ja asjad saavad muutuda ainult paremaks.

Tähendused ja väärtused uskliku perspektiivist — see on minu ettekande teema, ja ma rajan oma esituse omaenda kogemusele, mida on suurendanud Urantia raamatu uurimine.

Mida tähendab olla usklik ja mis on usklik olemise väärtus?

Täna hommikul tahaksin uurida neid kahte küsimust.

Esiteks: mida tähendab olla usklik?

Mis on see, mis paneb loomse päritoluga olendi, peaaegu täielikult elektrokeemiliste, füüsikaliste tingimuste impulsside poolt valitsetava olendi igatsema tegutseda enamal kui vaid loomsel tasandil?

Suudame kergesti mõista impulsse, mis panevad inimese otsima toitu ja peavarju, taotlema mugavust ja soojust, püüdma leida seltsi — rahuldama seksuaalseid ja emotsionaalseid vajadusi, ja tõstma oma elustandardit. Need on tungid ja ajed, mis on hoidnud oma valduses inimkonda Andoni ja Fonta päevadest saadik; tungid, mis hoiavad jätkuvalt oma valduses tänapäeva inimest peaaegu 100% tema ajast.

Ometi hakkavad mõned meist märkama, et miski närib meis, et meis on rahutus, aina kasvav teadlikkus rahulolematusest. Esmalt algab see aeglaselt ja õrnalt, muutudes järk–järgult ebamugavamaks ja ärritavamaks; kuni sellest saab nagu täielikult õidepuhkenud teadlikkus mingist näljast, nagu tapvast janust. See muutub impulsiks, mis võtab enda valdusse kogu olemuse, stimuleerib inimese meelt mõtisklema ja analüüsima situatsiooni ja tegema mõningaid eluliselt tähtsaid otsuseid selle kohta, mida teha, et vaigistada seda nälga ja täita tühjust, otsida eluvett, asuda tõeotsingule.

Meel tunneb tasapisi ära, et siin on töös üks kõrgem jõud — et sellel pole midagi tegemist madalamast loomsest loomusest tulenevate impulssidega. See on impulss, mis tuleb kõrgemalt alalt, mida pole võimalik näha, puudutada, haista, maitsta ega kuulda; ja ometi on nälg tõeline, niisama tõeline nagu füüsiline nälg, ja ometi mõneti sellest erinev.

Nii küsimegi endalt, mis jõud see on ja kuskohast see võimas aje tuleb? Kuidas leian ta allika? Siis hakkamegi tundma, et peame leidma ta allika, enne kui läheme hulluks.

Lõpuks mõistame, et ei suuda seda üksinda välja mõtelda. See ulatub väljapoole meie piiratud mõtlemisvõimet. Saame aru, et vajame abi. Teame, et miski ei tule eimillestki, seepärast peab sellel kõikehõlmaval ajel olema allikas; ja teame sedagi, et see pole ei inimlik ega aineline. Seepärast järeldame, et siin peab töötama kõrgem meel, suurem arukus — julgeme isegi öelda, et Jumal.

Me sirutume välja ja palume sellelt arukuselt abi. Me ei tea, kelle või mille poole sirutume, aga teame, et see on miski või keegi.

Me ei tea seda veel, ent äsja tegime oma esimese usuhüppe. Tegime eluliselt tähtsa otsuse koputada ebakindluse uksele — omaenda vaba tahte uksele, tegelikult palusime Jumalal tulla ja aidata meid me otsingul.

See on hetk, mida vaimsed jõud on oodanud. Nad ei saa tungida ilma inimese nõusolekuta ta meelde. Nüüd on inimene andnud nõusoleku, seega on vaimul aeg asuda tööle.

Järk–järgult hakkab inimene tundma õrna muutumist. Otsus sirutuda välja on võtnud tohutu koorma me meelelt. Tunneme end rahulikuna, tunneme sisemist hõõgust, meil on oma otsusest hea. Tegelikult on tunne nii hea, et otsustame dialoogi laiendada: me õpime palvetama. Saame teada, et olles vaikselt ja tehes teadliku otsuse kutsuda Jumal oma ellu, muudame oma sisemist tasakaalu. Kogeme rahu, mis ületab kogu arusaamise, kogeme teadmust, mis on sõnadega väljendamiseks liiga sügav, kogeme vägevat kohalolekut, mis on tõeline, ilus ja hea, ja meid liigutab pisarateni kõikvõimas armastuse, turvalisuse, rahu tunne; oleme kogenud vaimu väge — Jumala armastust.

Oleme saanud usklikuks! Õige! Oleme saavutanud esimese aluse.

Seda siis tähendabki olla usklik. See tähendab tunda Jumalat kui reaalsust, kui oma elu üliolulist osa, kui vajalikku komponenti oma hinge arenguks ja heaoluks.

Aga see on alles algus. Nüüd kerkib teine küsimus: mis on usklik olemise väärtus?

Miks on meile antud see märkimisväärne kogemus, see hinnaline and? Kindlasti ei saa eesmärgiks olla ainult end hästi tunda, sest me nälg on kustutatud. Kindlasti pole see sellest, et võime tunda meeldivat sisemist hõõgust ja rahu, kui räägime Jumalaga.

Me olemuses hakkab liikuma veel midagi. Saame teadlikuks, et seda äsjaleitud andi ei saa hoida endas. See vajab jagamist, see vajab äraandmist. Selle endale hoidmisel pole mingit mõtet. Äsjaleitud armastus, mis on antud sulle, on pannud sind armastama Jumalat. Tunned end nii tänulikuna Isale kõikide imede eest, mille ta on sulle annetanud, et kogeksid rõõmsalt seda uut vaimset sündi — seda, et oled sündinud vaimust, et sinus areneb igatsus sirutuda Jumala poole ja ütelda: “Isa, oled andnud nii palju, mida saan vastu anda?”

Selle ütlemisega oled astunud esimese sammu isetuse teel, oled asunud isetuse, armastava teenimise rännakule.

On sündinud altruistlik aje! Nüüd oled saavutanud teise aluse.

See on nüüd järk, millest hoida kõvasti kinni, sest kui jõuad oma rännakul sellesse järku, siis just siin kõik tõeliselt algabki. Sest siin saad võimaluse näidata, millest sa tegelikult tehtud oled.

Sest äkki satud sa silmitsi tohutu, rikka valikutereaga — teenimisvõimalustega. Tegelikult on valikuvõimalus nii suur, et otsustamine, kuidas saaksid kõige paremini rahuldada neid lõputuid, sinu ees seisvaid vajadusi, muutub tõeliseks väljakutseks. Taas tunned ära vajaduse abi järele kõrgematelt aladelt. Su palveelu hakkab sarnanema dialoogiga vanema partneriga. Laskud tegelikku meditatsiooni ehk palve probleemide–lahendamisse, kus sina ja su vaim töötavad partneritena koos, otsustamaks, kuidas saaksid kõige paremini teenida Jumalat.

Su suhe Jumalaga on muutunud nagu vanema–lapse suhteks. Juba ammu tundsid ära Jumala üleni targa, halastava, armastava loomuse, ja et võrreldes sellega on su enda loomus nagu laps, kes vaatab juhtimise ja turvalisuse ootel isa poole. Igasuguse kahtluseta tead, et võid julgelt lasta oma isal hoolitseda iga oma vajaduse rahuldamise eest.

Vaadates ringi enda ümber, saad teadlikumaks faktist, et su kaasinimesed ja sina olete ühes ja sellessamas paadis. Et iga su kaaslane võitleb nendesamade impulsside ja probleemidega, mida sinul on tulnud taluda.

Mõistad, et Jumal kui lapsevanem tahab kõikidele oma lastele seda, mida ta tahab sulle! Milline ilmutus! Milline meeltülendav mõistmine — see, et kõik mu kaasinimesed, mehed ja naised, on täpselt minu moodi, et oleme nagu perekond, kes elab mu Taevase Isa armastusküllase kaitselmuse all, et minu Isa, mu hinge äsjaleitud päästja, on ka nende Isa!

Siis mõtled: “Miks läks mul nii kaua, enne kui mõistsin seda lihtsat tõde?” Olen olnud nii kõvasti mähkunud iseendasse ja omaenda isekatesse soovidesse, rahuldamaks oma siseelu janusid ja nälgasid, et mul ei õnnestunud näha, et teisedki kõik kannatavad ja võitlevad.

Äkki hakkad inimsugu armastama. Tead, et seesama vaim, kes elab sinus, elab ka kõikides teistes inimkonna liikmetes! See on järgmine ilmutus. Mida teha selle ilmutusega? Potentsiaalselt on inimkond Inimeste Vennaskond, kes elab Jumala Isaduse all. Ja Jumala imepäraste omaduste tõttu peab kogu universum olema sõbralik!

Äsja leitud teadlikkus põhjustab usklikus taas õrnu muudatusi. Hakkad käituma oma kaaslaste suhtes teistmoodi, seda ise teadmata. Hakkad tundma nende vastu rohkem tõelist huvi. Võtad aega, et kohelda neid sõpradena, et õppida neid tundma. Kui juba tunned neid, siis hakkad neid mõistma. Kui juba mõistad neid, siis hakkad andeks andma neile nende ebaõnnestumisi ja ebatäiuslikkust, otsima tõde ja väärtust nende isiksuses, avastama erineval määral nende vaimuvälgatusi, sul suurenevad sallivus ja kannatlikkus nende vigade suhtes — ja ennäe! — leiad, et hakkad neid armastama! Oled saavutanud kolmanda aluse.

See armastus oma kaasinimese ja inimsoo vastu sisaldab endas lõpmatut teenimise potentsiaali. Armastus Jumala vastu valgub su olemusest välja, muutudes väljaspool armastuseks inimkonna vastu. Äkki sulab see kõik ühte: armastus kaasinimese vastu on seesama, mis su armastus Jumala vastu, seepärast tähendab Jumala teenimine inimkonna teenimist.

Ja inimkonda teenida tähendab elada Jumala tahte järgi, mis vältimatult kannab vaimuvilju.

Hästi, oleme niisiis saavutanud kolmanda aluse. Mida on meil vaja, et joosta koju? Sellele küsimusele süvavastuste saamiseks soovitan pöörduda Urantia raamatu ja Jeesuse poole, aga lühidalt öeldes peame selleks, et joosta koju, kandma vaimuvilju. Peame tegema Isa tahet, peame oma usku elama. Peame jagama end oma kaaslastega — loetelu aina jätkub. Rõhutan siin sihilisi tegusõnu: andma, tegema, elama, jagama. Kui me ei rakenda oma usku ja uskumust praktikasse, siis on see surnud; sellel pole väärtust. Väärtus leitakse meie uskumuse ja usu saadusest: vaimuviljadest.

Me suur juht ja õpetaja, me igapäevaelu käsiraamat — Urantia raamat ja selle õpetused — on vältimatu tööriist, mille abil võime mõista ja hinnata seda, mida tähendab saada teadlikuks Jumala pojaks; missugune praktiline väärtus on sellel inimkonnale ja millist osa mängib see suure tervikplaani laiali laotumisel, aga see plaan on Jumalal universumi jaoks. Ja loomulikult annab me suur eeskuju, Jeesus Naatsaretlane meile enesevalitsuse ja elukunsti võtme.

Leheküljel 2054 ütleb Jeesus oma apostlitele:

“Pääsemine on Jumala tasuta kingitus, ent vaimust sündinud hakkavad kohe näitama vaimuvilju oma kaaslastest loodud-olendite armastavas teenimises. Vaimust sündinud ja Jumalat tundvate surelike elus ilmnevad jumaliku vaimu viljad on: armastav teenimine, isetu pühendumine, julge ustavus, siiras sallivus ja püsiv rahu.” [2054:2]

(Kõrvalmärkus: üks õppegrupp veetis Californias kaheksateist kuud, õppides tundma iga niisugust vilja, ja seejärel pidas konverentsi just selsamal teemal — iga niisugune vili on õppimine iseendas.)

Jeesus läheb edasi, öeldes:

“Kui end uskujateks tunnistanud inimesed ei kanna oma elus neid jumaliku vaimu vilju, on nad surnud; neis pole Tõe Vaimu; nad on elava viinapuu kasutud oksad, mis peagi eemaldatakse. Minu isa nõuab usulastelt, et nad palju vaimuvilja kannaksid. Seega, kui te ei ole viljakad, kaevab ta teie juured välja ja lõikab ära teie viljatud oksad. Mida enam te jumalariigis taeva poole liigute, seda enam peate kandma vaimuvilju. Taevariiki võite astuda lapsena, kuid Isa nõuab teilt kasvamist armu läbi vaimsesse täiskasvanuikka.” [2054:3]

Leheküljelt 1091 võime lugeda:

“Igasugune religioosne uskumus, mis usklikku tõhusalt vaimsustab, tekitab selle uskliku ühiskondlikus elus kindlasti võimsaid vastukajasid. Religioosne kogemus kannab vaimust juhitud sureliku igapäevaelus kindlasti “vaimuvilju”.” [1091:5]

Nende harjumuste kohta, mis kiirendavad vaimset kasvamist:

“Usulist arengut soodustavate harjumuste hulka kuuluvad jumalike väärtuste peen tunnetamine, teiste usulise elu tunnustamine, mõtisklemine kosmiliste tähenduste üle, probleemide lahendamine palveldamise teel, oma vaimse elu jagamine kaaslastega, isekusest hoidumine, keeldumine pidamast jumalikku halastust iseenesestmõistetavaks, elu elamine Jumala kohalolekut tunnetades. Usulise arengu tegurid võivad olla tahtlikud, kuid areng ise toimub alati teadvustamatult.” [1095:3]

“Vaimne kasvamine sõltub esiteks sellest, kas inimene hoiab alal elavat vaimset sidet tõeliste vaimujõududega, ja teiseks sellest, kas ta kannab pidevalt vaimuvilju, see tähendab, kasutab oma vaimsetelt heategijatelt saadavat kaaslaste eest hoolitsemiseks. Vaimne edasiliikumine eeldab vaimuvaesuse intellektuaalset äratundmist ja täiuseiha teadvustamist – iha tunda Jumalat ja olla temasarnane, soovi kõigest südamest täita Taevaisa tahet.” [1095:5]

Minu meelest on see väga tähtis:

“Religioon ei ole viis staatilise ja õndsa meelerahu saavutamiseks; see on ajend hinge korraldamiseks dünaamiliseks teenimiseks. See on kogu inimese individuaalsuse värbamine jumalaarmastuse ja inimeste teenimise ustavasse teenistusse.” [1096:6; minu rõhutus]

Kui usklik on tõeliselt mobiliseeritud selle vaimse väe poolt, mis on Jumala tahte tegemisele siira pühendumise tulemuseks, siis tõepoolest avalduvad vaimuviljad: hing organiseeritakse dünaamiliselt teenima.

Siin on üks õnne saladuse kohta:

“Inimene saab tervisest ja mõistlikkusest üsna hästi aru, kuid õnne on ta tegelikult väga vähe mõistnud. Kõrgeim õnn on vahetult seotud vaimse edasiliikumisega. Vaimne kasv annab kestva rõõmu, rahu, mis on igasugusest arusaamisest kõrgemal.” [1098:0]

“Mõnede inimeste elu on liiga suur ja üllas, et laskuda üksnes edukuse madalale tasemele. Loom peab kohanema keskkonnaga, kuid usklik ületab keskkonna ja pääseb tänu jumaliku armastuse taipamisele praeguse ainelise maailma kitsendustest. See arusaam armastusest paneb inimhinge tegema seda looma ületavat jõupingutust tõe, ilu ja headuse leidmiseks, ja kui ta nad lõpuks leiab, ülendatakse teda nende embuses; teda täidab soov neid oma elus rakendada, olla õiglane.” [2096:8]

Need järgmised tsitaadid annavad meile võtme:

““Jeesuse järgimine” tähendab, et võetakse isiklikult omaks tema religioosne usk ja Meistri elu kui inimese omakasupüüdmatu teenimise vaim. Üks tähtsamaid asju inimese elus on selgitada välja, millesse Jeesus uskus, avastada tema ideaalid ja püüda saavutada tema kõrget elueesmärki. Kõigist inimteadmistest kõige väärtuslikum on tunda Jeesuse usuelu ja seda, kuidas ta seda elas.” [2090:4; minu rõhutus]

“Kui viinapuu oks on elav, võib kõigile selle palvetele vastata vaid üht: kanda rohkem viinamarju. Oks ongi tegelikult olemas ainult viljade, viinamarjade kandmiseks ega saa teha mitte midagi muud. Nii on ka tõeline usklik olemas ainult vaimuviljade kandmiseks: et armastada ligimest, nagu teda ennast on armastanud Jumal – et me armastaksime üksteist nii, nagu Jeesus meid on armastanud.” [1946:3; minu rõhutus]

Lõppsõna

Minu poolt äsja esitatu on püüe defineerida seda, mida tähendab olla usklik ja milline väärtus sellel on. Filosoofiliselt ja teoreetiliselt esitatuna, nagu ma seda tegin, kõlab see väga lihtsalt ja otseselt.

Aga kui see oleks nii lihtne ja otsene, miks ei näe me siis rohkem tunnistust vaimuviljadest miljonite end usklikeks kuulutanute juures? Vaadates omaenda hingesse, pean minagi küsima, miks muutun ikka veel kannatamatuks ja sallimatuks, miks vihastan ikka veel, miks kannatan ikka veel erinevate tujude käes, kui juba üle 25 aasta tagasi sündisin vaimust, kui palvetan ja palveldan peaaegu iga päev, kui olen uurinud Urantia raamatut ikka ja jälle palju aastaid järgemööda, kui olen pühendanud oma elu Jumala teenimisele?

Peame õppima olema mitte liiga karmid enda või oma kaaslaste vastu nende ebaõnnestumiste pärast. Peame õppima elama iga päev lojaalselt oma usu suhtes, võideldes ja räheldes samal ajal igapäevase eksistentsi pärast. Peame julgelt trotsima katsumusi ja raskeid kannatusi, peame abistama oma kaaslasi nende igapäevases rähklemises ja julgustama üksteist, et puutudes kokku igapäevaelu raskustega jääksime vapraiks.

Võime leida lohutust suurest inimlikust paradoksist, mis aitab meid aru saada me enda loomuse puudustest: leheküljel 1221 nendib Urantia raamat:

“Paljud sureliku inimese ajalikud mured tulenevad tema kahesest suhtest kosmosega. Inimene on osa loodusest – ta eksisteerib looduses – ning ometi on ta võimeline loodust ületama. Selline kahene olukord loob ühelt poolt võimaluse pahele ja teiselt poolt paljusid väga määramatuid ja üsna ärevaid sotsiaalseid ning moraalseid olukordi.” [1221:8]

Tähtis on mõista ka Adjusteri probleemi, mis on nii andekalt väljendatud leheküljel 1223. Seerav nendib:

““Raskused tulenesid suures osas minu hoolealuse kahe olemuse vahelistest lakkamatutest vastuoludest: ambitsioonikus vastuolus loomse loidusega; kõrgematele inimestele omaste ideaalide nurjamine alama rassi instinktide poolt; suurvaimu kõrged eesmärgid vastamisi ürgse pärandi tungiga; kaugelenägeliku Monitori ettenägelikkusele vastu toimiv aja loodud-olendi lühinägelikkus; tõusuolendi edasiliikumiskavade muutmine ainelise olemuse soovide ja ihade poolt; kõikse arukuse algatuste tühistamine arengulise rassi keemilis-energeetiliste käskudega; inglite tungid vastamisi looma emotsioonidega; intellekti koolituse tühistumine instinktiivsete kalduvuste mõjul; indiviidi kogemus vastamisi rassi akumuleerunud kalduvustega; parimate eesmärkide varjutamine halvimate suundumustega; suurvaimu kõrge lennu neutraliseerimine keskpärasuse raskuse all; hea edasiliikumise aeglustumine halva inertsuse mõjul; ilu kunsti määrimine pahe juuresolekuga; tervise elavuse neutraliseerimine haiguse jõuetusega; usu lätte saastamine hirmumürkidega; rõõmuallika kibestamine murevetega; ootusrõõmule pettumuse valmistamine teadasaamise kibedusega, elurõõmu alati ähvardavad surmamured. Niisugune elu niisugusel planeedil! Ja siiski, tänu Mõtteadjusteri alati käepärasele abile ja ergutusele saavutas see hing üsna palju õnne ja edu ning on nüüd tõusnud eluasemeilma kohtumõistmissaalidesse.” [1223:7]

Kas ei kõla see nii kodulähedaselt? Niisiis, samal ajal kui püüdleme täiuse järele, peame tegelema oma tegelike puudustega — oma ebatäiuslikkustega.

Tahaksin lõpetada värskendava sõnumiga Vägevalt Sõnumitoojalt — endiselt surelikult:

...[383:2]

Tänan teid tähelepanu eest.