PALVELDAMINE — TÄHENDUSED JA VÄÄRTUSED

François Dupont

Belgia

1. Sissejuhatus: manitsus

“On rumal, kui te ei palveldaks Jumalat selle tõttu, et teil pole inimloomuse piiratuse ja teie ainelisest olemusest tulenevate puuete tõttu võimalik teda näha. Teie ja Jumala vahel ootab ületamist hiiglaslik vahemaa (füüsiline ruum). Samuti tuleb rajada sild üle sügava vaimse erinevuse; aga hoolimata kõigest, mis teid füüsiliselt ja vaimselt Jumala isikulisest paradiislikust kohalolekust lahutab, peatuge hetkeks ja vaagige mõttes seda suurejoonelist tõde, et Jumal elab teie sisimas ning omal kombel on ta kõik teid lahutavad erinevused juba ületanud. Ta on saatnud endast oma vaimu elama teis ja rühkima ühes teiega edasi te igavesel teekonnal universumis.” [39:5]

Ja Jumalik Nõuandja lisab:

“Minu meelest on lihtne ja meeldiv austada kedagi, kes on nii suure ja ühtaegu niisuguse armastusega pühendunud hoolitsusele oma alamate olendite ja nende vaimse edasiliikumise eest.” [39:6]

2. Ajaloolised ja kaasaegsed palveldamisfaktid

a. Ajaloolised faktid

Pärast seda suurepärast manitsust ja enne, kui rohkem rääkida palveldamise tähendustest ja väärtustest ning tähendustest ja väärtustest palveldamises, tahaksin mainida ajaloolisi ilmutuslikke palveldamisfakte, seepärast vaadelgem siis koos palveldamise tõde, millisena see peitub Urantia raamatus:

“Varem või hiljem osutub paratamatuks, et Jumalat hakatakse mõistma kui väärtuste reaalsust, tähenduste jäävat alust ja tõe elu.” [67:0]

Ja see tõeelu on sängitatud sügavale ajalukku, kaasaegsete meeste ja naiste isiklikku religioossesse ellu, nii nagu ka sellesse kõige viimasemasse epohhilisse ilmutusse — Urantia raamatusse, mis sisaldab Jeesuse elu ja õpetusi. Heitkem esmalt pilk palveldamisele ja selle areneva sisu ajaloole. Loeme:

“Andoni filosoofia oli olnud väga segane: ta oleks peaaegu hakanud tulekummardajaks, sest oli juhuslikult tule avastamisest suurt lohutust tundnud. Mõistus juhtis teda aga oma avastuselt päikese kui kõrgema ja aukartust äratavama soojus- ja valgusallika juurde, kuid see oli liiga kaugel ning seetõttu temast päikesekummardajat ei saanud.” [716:1]

“Andoniidid hakkasid juba varakult kartma loodusjõude – äikest, välku, vihma, lund, rahet ja jääd. Kuid nälg oli tung, mis neid neil varastel aegadel pidevalt saatis, ning kuna nad elatusid suures osas loomadest, arenes neil välja teatav loomade kumamrdamine.” [716:2]

“Ilmutusliku religiooni kolledž… oli jõudnud oma püüetes asendada loodud-olendi hirm (tondikummardamine) hirmuga Looja rees juba üsna kaugele, enne kui nende töö katkes hilisema, lahkulöömismurrangu tõttu tekkinud segaduse käigus.” [747:3]

Aadama Aias toimus märkimisväärne areng grupiviisilise palveldamise poole, ja sellega oli viidud korrelatsiooni see, mis toimus seitsmendal päeval pärast tema saabumist sellele planeedile.

“Nii tekkiski hingamispäeva traditsioon. Eedenis pühendati seitsmes päev alati keskpäevasele kogunemisele templi juurde, pikka aega tavatseti pühendada see päev eneseharimisele. Ennelõunal tegeldi füüsilise täiustumisega, keskpäeval vaimse palveldamisega ja pärast lõunat meele harimisega, õhtu aga veedeti ühistel rõõmupidudel.” [832:6] “…perekonna palveldamistund oli päikeseloojangu ajal.” [836:10]

“Aadam… selgitas nende inimeste maisele meelele, et palveldada tohib ainult Isa ja neid, keda tema määrab palveldada.” [832:4]

See lühike ajalooline ülevaade võiks olla piisav, et näidata palveldamise arengutasandeid, mis algasid tule, loodusjõudude, vaimude palveldamisest ja jõudsid inimliku kangelase jumaldavast austamisest palveldamise tegeliku eesmärgini: Kõikse Isani.

b. Palveldamise fakt meie kaasaegses ühiskonnas

Mis puutub meie tänapäeva usklike ja vaimsete tõeotsijate olukorda, siis tuleb Urantia raamat välja järgmise väitega:

“Nüüdisaegne inimene tunnetab religiooni adekvaatselt, kuid palveldamiskombeid segavad ja seavad halba valgusesse tema kiirendatud sotsiaalne muutumine ja enneolematu teaduse areng.” [1013:8]

Kas peaksime suutma midagi teha, et püüda selgendada ning parandada seda segast olukorda? Jah, tõesti. Võiksime alustada, igaüks omaette, regulaarset palveldamist, harjutades meditatiivseid hoiakuid, mis sillutavad palveldamisele teed.

Mis puutub aga ühiskondlikesse asjadesse, siis tuleb meil vaid oodata seda, et ühiskondlikud tulemid paneksid end maksma. Ja me teame, et need tulemid on Jumala omad. Varem või hiljem varustab ta igaühte meist uute võimalustega initsiatiiviks ja koostoimimiseks.

Palveldamise tähendus

Sellelt kiiresti visandatud ajaloolis-kaasaegselt pildilt nägime, ja arutelu edenedes näeme veel rohkemgi, et palveldamise kvaliteet sõltub meie poolt kalliks peetavate väärtuste õilistumisest, meie poolt saavutatavate tähenduste sügavusest ja meie isiksuse edenemisest kosmilisel teel, millel teostame vaimselt oma Jumala-pojasuse ja osaduse vendade ning õdedega.

Aga mis on palveldamine? Kuidas me mõistame seda? Urantia raamat kinnitab esiteks ja eelkõige palveldamisteo universaalsust ja täielikku vabadust.

a. Palveldamine — universaalne ja vabatahtlik tegu

“Kõik valgustatud maailmad tunnevad ja austavad Kõikset Isa, kõige loodu igavest loojat ja lõpmatut alalhoidjat.” [21:3]

“Kõikne Isa ei suru universumite tahtega intellektiolenditele mitte kunagi peale ühtki sundusliku tunnustamise, formaalse austamise või orjaliku teenimise vormi.” [22:5]

Nii kujutab Isa kohaloleku otsimine endast ülimat kogemust; ja see kogemus on oma sisu, vormi, väljenduse ja koha ning aja valiku poolest täiesti vaba. Igaühel meist on omaenda viis, kuidas suhelda Esimese Allika ja Keskmega. Inimese seos Esimese Allikaga on väga subjektiivne; see on väga individualistlik väljend meie suhtest selle armastava, loova Ülehingega. Looja ja loodu vahel ei saaks edastada ühtegi veel kõrgemat emotsionaalset, mõistuspärast või vaimset väärtust. Paljudel juhtudel rõhutab Urantia raamat palveldamise ülimat väärtust. Pakun mõned väljavõtted.

b. Palveldamine — ülim väärtus

“…oma suutlikkust ükskõik millal ja ükskõik kus hoomata meie kõrgeima jumalusekäsituse isiksus- ja jumalikkustegureid.” [59:4]

“Palveldamine… on kõige ehedam intuitsioon kosmilisest meelest.”[192:4]

“Palveldamine on kõigi loodud intellektiolendite kõrgeim privileeg ja esmane kohus. Palveldamine on teadlik ja rõõmus tegevus, millega tuntakse ära ja tunnistatakse Loojate lähedasi ja isiklikke suhteid oma loodud-olenditega kui tõde ja fakti. Palveldamise kvaliteedi määrab ära loodud-olendi taju sügavus: mida enam areneb teadmine Jumalate lõpmatust iseloomust, seda kõikehõlmavamaks muutub palveldamine, kuni saavutab lõpuks kõrgeima kogemusliku rõõmu ja kõige oivalisema loodud-olenditele tuntud naudingu hiilguse.” [303:5]

“… enne kui ta pole palveldamisest täit rahuldust saanud.” [304:1]

“Palveldamine on Paradiisis olemise ülim rõõm.” [304:3]

“… sisemiselt täiuslikud isiksused ei suuda kunagi täielikult hinnata vaimsete emotsioonide tohutuid reaktsioone nende olendite puhul, kes on aeglaselt ja vaevaliselt sammunud aja ja ruumi madalamate maailmade vaimse pimeduse sügavustest ülespoole Paradiisi hiilgusesse.” [304:4]

c. Palveldamine — põhiolemuslik väärtus

Järgmiseks püüame veelgi põhjalikumalt defineerida palveldamist kui vaimset ühendust Jumal-Isaga, sel korral põhiolemuslikult.

Me näeme järjest seda vaimse loomuse mõju.

1. Palveldamine mobiliseerib kogu inimese igast aspektist.

2. Palveldamine on Jumaliku Adjusteri katse edastada me südame väljendamatuid igatsusi.

3. Palveldamine on nähtus, mis kajab vastu kõikidelt kosmilistelt tasanditelt.

Ja seega:

“Siiras palveldamine märgib inimisiksuse kõikide jõudude koondamist kujuneva hinge valitsemise alla sellega ühenduva Mõtteadjusteri jumalikul juhtimisel.” [66:3]

“Palveldamise kogemus koosneb kaaslaseks annetatud Adjusteri ülevast katsest teatada jumalikule Isale Jumalat otsiva sureliku meele ja Jumalat ilmutava surematu Adjusteri ühisloomingu – inimhinge väljendamatuist igatsusist ja sõnuks vormimatuist püüdlusist.” [66:4]

“Lõppkokkuvõttes saab tõeline palveldamine kogemuseks, mis on teostunud neljal kosmilisel tasandil: intellektuaalsel, morontialikul, vaimsel ja isiksuslikul – meele, hinge ja vaimu teadvuse tasandil ning nende ühinemistasandil isiksuses.” [66:4]

d. Palveldamine — meetod ja praktika

Inimene on inimene — ta tahab alati rohkem teada ja et Urantia raamat on universaalne tööriist, mis annab kõikidel tasanditel õiged vastused, siis ei peta ta iial meie küsivat meelt. Ja nii võime pöörata tähelepanu sellele, mida ütles Jeesus siis, kui ta õpetas jumaldavat austamist tasandil, mida meil on kergem tunnetada.

“Palveldamine on viis otsida Ühelt innustust paljude teenimiseks. Palveldamine on mõõdupuu, millega mõõdetakse hinge eraldumist ainelisest universumist ning selle samaaegset ja kindlat kinnitumist kogu loodu vaimureaalsustele.” [1616:8]

“Palve on ennast meenutav – ülev mõtlemine; palveldamine on eneseunustamine – mõtlemisülene. Palveldamine on pingutuseta tähelepanu, hinge tõeline ja ideaalne puhkus, rahuliku vaimse pingutuse vorm.” [1616:9]

“Palveldamise käigus samastab osa end Tervikuga, piiritletu Lõpmatuga, poeg Isaga, aeg astub ühte sammu igavikuga. Palveldamine on poja isiklik osadus jumaliku Isaga, inimhinge-vaimu värskendava, loova, vennaliku ja romantilise suhtumise omaksvõtmine.” [1616:10]

Ajalooline, universaalne ja praktiline ülevaade palveldamisest annab meile mõõdupuu religioosse elamise selle kõrgeima väljendamise üha kasvavate väärtuste ja tähenduste jaoks. Selle väite illustreerimiseks üks lihtne näide.

Näiteks tulepalveldamise väärtust võib selgitada inimese poolt tule avastamise ja selle erinevate kasutusviiside tähenduse põhjal. Tuli on loodusnähtus, mis teatud tingimustes annab sooja, mugavust, turvalisust, kaitset, paremat toitu, peavarju ja nii edasi. Ja vastavalt sellele osutab tulepalveldamise tähendus inimeksistentsi ühe parema, kõrgema väärtusega tasandi poole, ja sealt edasi tule ühe nähtamatu üleloomuliku, inimeste eest hästi hoolitseva jõu sümboliks muutumise poole.

Sellelt kirjeldatud tasandilt vaadates on tuletegemisel turvaline ja rahuldust pakkuv väärtus toiduotsimisega seotud igapäevaste keerukuste ja probleemidega võrreldes. Ja see annab meile välgatuse ideest, et väga lähedal meile on nähtamatu, elav olemusvorm ehk olend.

Järgides neid mõistmis- ja mõtlemisradu, loome ringleva rongkäigu aina uutest tähendustest, mis on täis aina kõrgemaid väärtusi, ja omakorda on nendes paremates väärtustes varjul jälle kõrgemad tähendused.

4. Kuidas meie religioosseid kogemusi analüüsida?

a. Esimene samm

Miks ei peaks me püüdma hinnata oma religioosse elu seisundit; seda, kus me oleme?

Suhteliselt kerge on püüda kontsentreeruda nende tähenduste- ja väärtustetasanditele, mida väljendame. Oma religioosse praktika isiklik analüüs on igale inimesele jõukohane tänu Urantia raamatu poolt sirutatud abistavale käele. Raamat määrab kindlaks tähenduste ja väärtuste tasandid.

Sisemine ühendus Kõikse Isaga toodab pidevalt uusi tähendusi ühel või paljudel reaalsustasanditel (see on meie analüüsi esimene võti), mis omakorda annavad tunnistust väärtuse-teostamistest, vastavalt ühel või mitmel tasandil (see on meie analüüsi teine võti).

Inimeksistentsi kuus tasandit, mis avanevad uutele tähendustele, on [1650:5—1651:3]:

1. Lihatasand.

2. Tunnete tasand.

3. Meeletasand.

4. Vennaarmastuse tasand.

5. Moraalitasand.

6. Vaimne tasand.

Ja väärtuse mõistmise neli tasandit on [68:5]:

1. Enesesäilitamise füüsiline ehk aineline tasand.

2. Osaduse ühiskondlik ehk emotsionaalne tasand.

3. Mõistuse moraalne ehk kohustusetasand.

4. Jumaliku palveldamise kaudu teostuva universumiosaduse teadvuse vaimne tasand.

b. Teine samm

Aga see pole kõik; eksisteerib individuaalse analüüsi kõrgem järk, mis nõuab isiksuse küpsemise parandatud astet. Küps täiskasvanu tarkus sirutab end siis välja kosmiliste väärtustasandite mõistmise poole, ületades taipamise planetaarsed tasandid. Tõeline palveldamine, mida toidab kõrgem sisekaemus, tekitab neli uut tasandit: väärtuse mõistmise kosmilist tasandit. Urantia raamat ütleb:

Püüdkem kirjeldada mõnda tähendust, mis on tuletatud sellest kosmilise palveldamise kogemusest. Alustades madalaimast, mõistuslikust tasandist, võime hinnata võimalust meele peaaegu piiramatuks kasvamiseks.

Morontiatasandil võime aimata palverännakut tõusuteel.

Vaimne tasand lubab meil maitsta vaimse ühenduse rõõmu ja võimaldab meil osaleda vaimse ja vennaliku teenimise universumivaldkonnas.

Lõpptulemusena kogeme isiksusetasandil olendi tunnet, kes on vaba kosmilisest isolatsioonist ja võib kogeda palju enam kõikide nende tasandite ülima piiritletud ühtlustamise tunnet: harmooniat ja rahu meie inimliku olemise kõikide osade vahel, mis sillutab teed kannatlikkuse, sallivuse ja sügava mõistmise poole meie ühiskondlikus elus.

Meie Isaga ühenduse vaimsed viljad

Ikka ja jälle esitatakse igale meist väljakutse hingata uut elu; see tähendab, hingata palvesse ja palveldamisse värskeid ehk originaalseid tähendusi ja väärtusi. Need uued mõistuspärased ja vaimsed saavutused kannavad me igapäevaelus palju vaimseid vilju.

Enne näidete toomist pidagem meeles, et mõistuspärane, morontialik ja vaimne kasvamine on alati ebateadlik, kuni äkiline ja ootamatu läbimurre annab tunnistust religioosse elu kõrgema tasandi teadlikust vallutamisest. [1907:4].

a. Vahepala — palve ja palveldus

Vaimuviljad me igapäevaelus tulevad visast palvetamisest ja palveldamisest. Enne nende viljade loetlemist tundkem ära nende kahe religioosse nähtuse sõltumine teineteisest. Miks peaksime ühendama palve ja palvelduse? Noh, ainult seepärast, et juba väikegi palve on suurepäraseks ettevalmistuseks ja kenaks sissejuhatavaks liikumiseks palvelduse poole. Palve on vahend, millega tänada Kõikset Isa kogu ta headuse ja selle elu kõikide hüvede eest; pealegi on ta vahend, millega vaigistada meeleärritusi, ja lõpuks on ta parim viis valmistuda sisemiseks, vaikseks ühenduseks Isaga.

b. Vaimuviljad

Võtkem nüüd kiiresti kokku need vaimuviljad, mida annab palveldamine. Ma ei suuda hoiduda lisamast neid mõningaid, mille avastasin Marvin Gawryni raamatus “Kõrgele jõudmine”. Ja siin need on:

1. Parem kontakt Mõtteadjusteriga. [1099:5]

2. Meele peegeldamisvõime suurenemine. [1123:5]

3. Hea tuju ja lõdvestumine. [1133:1; 1616:5]

4. Tegeliku vendluse ilmumine koos sellega kaasneva teenimise, ustavuse, kannatlikkuse, sallivuse, mõistmise ja armastusega. [1133:1]

5. Järkjärguline tulemine Lõpmatu ligidusse. [1614:1]

6. Meist saavad paremad maailmakodanikud. [1930:5]

7. Uus üleinimlik sisekaemus ülimatesse väärtustesse [2075:11]; need hõlmavad näiteks armastuse, ilu, headuse, tõe.

8. Tervise taastumine ajust kuni keha kõikide rakkudeni välja.

9. Järkjärguline vabanemine aja ja ruumi ahelatest. [740:2]

Ja Marvini raamatust järgmised väljavõtted:

10. Tasakaalustatud vaade elule koos lapseliku usaldusega.

11. Võimalus ehitada sillad meie ja me laste vahelistele lõhedele.

12. Võimalus ehitada sillad meie ja me vanemate vahelistele lõhedele.

13. Võimalus ehitada sillad meie ja me parema poole vahelistele lõhedele.

14. Võimalus ehitada sillad meie ja me naabrite vahelistele lõhedele.

15. Võimalus ehitada sillad meie ja me tuttavate vahelistele lõhedele.

16. Võimalus ehitada sillad meie ja me kogemuste vahelistele lõhedele.

17. Võimalus ehitada sillad me argielu ja me religioosse elu vahelistele lõhedele.

18. Võimalus ehitada sillad me ideede ja me ideaalide vahelistele lõhedele.

19. Võimalus ehitada sillad me enesekesksete tungide ja me altruistlike ajede vahelistele lõhedele.

20. Võimalus ehitada sillad aja ja igaviku vahelistele lõhedele.

Lõppjäreldused

On aeg lõpetada. Sellel rännakul avastasime palveldamise rikkuse, kosmilise mõtte, ülevuse ja tähtsuse; peatusime ta tähendustel, väärtustel ja viljadel. Kõiki neid mõisteid võib läbi töötada me pärastlõunastel seminaridel. Aga enne seda lubage mul esitada teile veel mõned tsitaadid, üks Aleksandria Rodanilt, teine Marvin Gawrynilt, järgmine Dallase Osaduse ajakirjast “The Circles” (Ringid) ja lõpuks üks lause Urantia raamatust.

a. Aleksandria Rodan “Kuidas ajendada inimesi seda Jumalat valla päästma, et ta välja voolates meie hingi värskendaks ja seejärel loendamatuid teisi hingi valgustaks, ülendaks ja õnnistaks? … Ühes olen ma kindel: tunnete erutus ei ole ideaalne vaimne stiimul. Erutus ei lisa energiat, see pigem kurnab nii meele- kui ka kehajõude. Kust tuleb siis energia, et neid suuri asju korda saata? Vaadake oma Meistrit. Ta on praegugi mägedes jõudu saamas, samal ajal kui meie siin energiat välja anname. Kogu probleemi saladus peitub vaimses osaduses, palveldamises. Inimeste seisukohalt on see ühendatud mediteerimine ja lõdvestumine. Mediteerimine viib meele vaimuga kontakti, lõdvestumine aga määrab vaimse vastuvõtuvõime. Ning see nõrkuse vahetamine tugevuse, hirmu julguse, oma mina meele Jumala tahte vastu moodustabki palveldamise.” [1777:2]

b. Marvin Gawryn “Kõrgele jõudmine”

Teine järeldus on võetud raamatust “Kõrgele jõudmine”. See on soovitus ühelt väga tõhusalt harjumusliku sisemise vestluse vaimse väärtuse esitajalt — vend Laurentsiuselt. Karmeliidi munk vend Laurentsius elas Prantsusmaal 17. sajandi lõpul. Tema mõtete õhuke köide pealkirjaga “Jumala ligiduse praktika” on muutunud palvuse klassikaks. Laurentsius soovitab:

“Jumal ei nõua meilt mitte suuri asju: vaid et teda natuke aeg-ajalt meeles peaksid, natuke palveldaksid, vahetevahel tema armu eest palvetaksid, vahetevahel talle oma kannatusi pakuksid ja vahetevahel talle oma tänu saadaksid vastuseks soosingu eest, mida ta on osutanud ja ikka veel sulle osutab su muredes, ja ennast temaga nii tihti lohutaksid, kui vaid suudad. Tõsta oma süda üles tema poole, vahel isegi söögiaegadel ja teiste inimeste seltsis viibides; vähimgi meelespidamine on talle alati vastuvõetav. Sul pole vaja hüüda väga valjult. Ta on meile lähemal, kui me seda teame... Harju siis järk-järgult palveldama teda sel viisil, anuma tema armu, pakkuma talle aeg-ajalt oma südant, siis, kui oled tegevuses, isegi igal hetkel, kui vaid suudad...”

c. Ringid, Dallase Osadus, “Kevadaeg”, 1989.a. suvi

“Palve ja palveldus peavad arenema. Kõndides õpime kõndima, lauldes õpime laulma, palvetades ja palveldades õpime palvetama ja palveldama. Seda peab kogema avala ja tahtva meelega. Et suuta kogeda selle palveldamise muundavaid jõudusid, selleks peame püsivalt ja regulaarselt jõudu pingutama.”

d. Urantia raamat

Kõikidele nendele, kes on tõesti kogenud palveldamise ajal Jumala kohalolekut, on see kohalolek saanud nende siseelu faktiks, ja seega:

“… Jumalat hakatakse mõistma kui väärtuste reaalsust, tähenduste jäävat alust ja tõe elu.” [67:0]

Ja lõpuks üks isiklik küsimusmärk: kas saame ikka veel väita, et oleme üksildased indiviidid, kui palveldame Ühte, keda nimetame oma Isaks Taevas?