MEDITATSIOONIST JA MÜSTITSISMIST

Richard S. Omura, USA

Urantia raamat on igaveseks ajaks muutnud mu arusaamist palveldamisest ja mediteerimisest. Noorpõlves olid „palveldamine” ja „mediteerimine” minu jaoks tühipaljad sõnad ja mul oli üksnes ülimalt ähmane ettekujutus nende tähendusest. Mul oli kombeks mõelda meditatsioonist kui lihtsalt transitaolisest seisundist ja palveldamisest kui Jumala ülistamise füüsilisest aktist nii nagu seda on kirikus jumalateenistusel käimine. Alles palju hiljem, kui olin juba lugenud URANTIA raamatut ja saanud mõned väga sügavad kogemused, olin ma võimeline panema neisse sõnasümbolitesse dünaamilised tähendused ja väärtused.

Siis aga, püüdes vahet teha raamatus mainitud mõtisklusel ja erinevat tüüpi meditatsioonidel, sattusin ma segadusse. URANTIA raamatust pärit tsitaate võrreldes võib näha selget vahet intellektuaalse mõtisklemise, müstilise ja vaimse meditatsiooni vahel.

„Üks kaasaegse elu suuri hädasid seisneb selles, et inimesel on enda arvates vaimseks mõtisklemiseks ja religioosseks pühendumiseks liiga vähe aega.” [2077:3]

„See Jeesuse elav usk oli enam kui intellektuaalne mõtisklus ja see polnud ka müstiline meditatsioon.” [2087:4]

Mida on URANTIA raamatus mõeldud intellektuaalse mõtisklemise, vaimse mediteerimise ja müstilise meditatsiooni all? Intellektuaalset mõtisklust on kerge defineerida, see on lihtsalt meele mõtisklemine ilma lisanduva jumalateadvuseta, s.t mõtlemine kellegi muredest, kellegi elust, suhetest jne väljaspool vaimsuse konteksti. Müstilise meditatsiooni eristamine vaimsest on hoopis ise jutt. Neid on kerge segi ajada, aga edasine lugemine peaks asjasse selgust tooma.

„Tervislikuma suhtumise vaimsesse mediteerimisse võib leida mõtisklevas palveldamises ja tänupalves. Nende niinimetatud müstiliste kogemustega ei tohiks ära segada otsest osadust oma Mõtteadjusteriga, nagu see oli Jeesuse lihaliku elu hilisematel aastatel. Müstilise osaduse tekkimisele kaasaaitavad tegurid näitavad niisuguste psüühiliste seisundite ohtlikkust. Müstilist seisundit soodustavad näiteks füüsiline väsimus, paastumine, psüühiline kahestumine, sügavad esteetilised kogemused, eredad seksuaalsed impulsid, hirm, ärevus, raev ja pöörane tants. Suur osa sellise ettevalmistuse järel esilekerkivast materjalist pärineb alateadvusest.” [1100:1]

Kuidas me saame siis kindlad olla, et meie poolt praktiseeritav meditatsioon on vaimne, mitte aga müstiline meditatsioon? Kahtlen, kas ülaltoodud müstilise seisundi kirjeldus on ammendav. Kas on olemas mingeid märke, mida võime oodata, kui mediteerime õieti?

„Mõtteadjusteril pole eneseväljendamiseks spetsiaalset mehhanismi; pole müstilist religioosset võimet religioosseid emotsioone vastu võtta ega väljendada. Need kogemused tekivad sureliku meele loomulikult korraldatud mehhanismi kaudu. Ja see on üks põhjus, miks Adjusteril on raske otseselt suhelda ainelise meelega, milles ta alaliselt elab.” [1104:5]

Nii et tõepoolest ei anna Mõtteadjuster mingit signaali, et kontaktiga kaasneks näiteks ekstaas või vaimse kontakti suurejooneline kogemus. Kuidas me siis teada saame, kas meditatsioon muudab meie vaimse kasvu hõlpsamaks?

Rodan Aleksandriast on öelnud:

„Vaadake oma Meistrit. Ta on praegugi mägedes jõudu saamas, samal ajal kui meie siin energiat välja anname. Kogu probleemi saladus peitub vaimses osaduses, palveldamises. Inimese seisukohalt on see ühendatud mediteerimine ja lõdvestumine. Mediteerimine viib meele vaimuga kontakti, lõdvestumine aga määrab vaimse vastuvõtuvõime. Ning see nõrkuse vahetamine tugevuse, hirmu julguse, oma mina meele Jumala tahte vastu moodustabki palveldamise. Nii on see vähemasti filosoofi vaatepunktist.” [1777:2]

Ja veel:

„See Jeesuse tava minna nii sageli oma taevase Isaga suhtlema aitab koguda jõudu ja tarkust tavalisteks elukonfliktideks ning ka saada energiat kõrgemate moraalse ja vaimse olemusega probleemide lahendamiseks.” [1774:2]

Kasu, mis sugeneb vaimsest meditatsioonist, pole tingimata silmatorkav, s.t ei tule esile nägemuste või ekstaatiliste tundmuste kujul, kuid see tuleb tarkusena, sisemise tugevusena ja võimena teha Jumala tahtmise järgi. See ongi tõhusa vaimse meditatsiooni tunnusmärk.

„Müstika on igati kiiduväärt vahend, kultiveerimaks teadlikkust Jumala kohalolekust, ent kui selle harrastamine viib sotsiaalsesse isolatsiooni ja kulmineerub usufanatismis, on see enamasti laiduväärt. Liigagi sageli on see, mida üleskruvitud müstik peab jumalikuks inspiratsiooniks, kerkinud üles tema meelte sügavusest.” [1000:2]

Põhiline on see, et me peame enda jaoks defineerima, kuidas me mediteerime. Üks asi, mida Jeesus Peetrusele ütles, oli:

„Teeni oma kaasinimesi, nii nagu mina olen teid teeninud; andesta oma kaassurelikele, nii nagu mina olen teile andestanud. Õpetagu kogemused sulle mõtiskluse väärtust ja aruka arutlemise jõudu.” [2047:6]