MANITSUSE “OLGE TÄIUSLIKUD...”

TÄHENDUSED JA VÄÄRTUSED

Andrei Reznikov

Venemaa

Mida tähendab manitsus

Et mõista selle manitsuse tähendust, on kõigepealt vaja analüüsida, mida väljendab mõiste “täiuslik” Urantia raamatu kontekstis.

Esimesel — ja üsna pealiskaudsel — pilgul näib see käsk pehmelt öeldes olevat kummaline ja iseenesele vasturääkiv, näib, et teda kasutatakse lihtsalt kõnekujundina, mida ei tule võtta sõna–sõnalt. Ja tõesti, kuidas saaksid inimolendid, kes definitsiooni järgi on ebatäiuslikud, alluda niisugusele käsule?

Aga meil pole seda vajagi. Meile öeldakse päris raamatu alguses: ... [22:2]

“Urantia surelikel pole erilist lootust saada täiuslikeks selle sõna lõpmatus tähenduses, kuid inimestel … on täiesti võimalik jõuda lõpmatu Jumala poolt surelikule inimesele seatud taevase ja jumaliku eesmärgini.” [22.2]

Nii on siis olemas lõpmatu täius (Jumala omadus) ja piiritletud täius — inimese omadus, see viimane seisund pole inimestel mitte ainult saavutatav, vaid “... peaks olema sureliku inimese ülimaks uurimistööks”. [449:2]

Täiuslik on see, kes täiuslik ... on

Seda inimlikku täiust saab analüüsida kolmes kontekstis — ainelises, mõistuspärases ja vaimses, sest inimkond areneb just nendes kolmes sfääris. Aga veel kord, täiuslik olla ei tähenda inimesele seda, et ta on neis sfäärides täielik meister: Säärane täius ei tarvitse olla ei kõikne materiaalses mõttes, ei intellektuaalselt kõikehõlmav ega lõplik vaimse kogemuse tasandil, kuid see on lõplik ja täielik tahte jumalikkuse, isiksuse motivatsiooni täiuslikkuse ning jumalateadvuse kõikides kindlates aspektides.” [22:2]

See on väga tähtis punkt: inimene saab ja peab olema täiuslik oma motiivide, tahte ja teadvuse poolest. Tema teod võivad olla ja tegelikkuses ongi piiratud ja ebatäiuslikud, aga see ei loe — kedagi ei paluta saavutada midagi niisugust, mida ta ei suuda saavutada. Ja see oleks tõesti imelik, kui Jumalal tuleks paluda inimestel seda teha!

Nii on elutähtis pigem see, kes sa oled, kui see, mida sa teed. Sellest pole kerge aru saada, ja kõik me mäletame, kui raske oli Jeesusel õpetada seda lihtsat, hämmastavalt lihtsat tõde oma jüngritele, sest “nad tundsid ainult sellist religiooni, mis käskis õiglaseks saamiseks — pääsemiseks — teatavaid asju teha.” [1584:4]

Niisiis, kui meie motiivid, mõtted, püüdlused on täiuslikud, siis varem või hiljem muutuvad täiuslikuks ka meie teod. Vaid vaimselt piiratud inimesed võisid välja mõelda ja teistele peale suruda populaarse kõnekäänu: Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. See on rumalus! Kui inimese kavatsused on tõesti head (see tähendab, nad mitte ei tundu olevat head, pole mitte mõeldud väljastpoolt paistma headena, pole lihtsalt välja mõeldud sooviga kellelegi, olgu inimesele, grupile, rahvusele meele järgi olla), siis ei saa inimese teod lõppanalüüsis olla midagi muud kui head. Ja vastupidi, isegi kui inimese teod näivad väljastpoolt (inimesele, grupile, rahvusele) ebatäiuslikena — näiteks isekatena või julmadena või barbaarsetena või lausa rumalatena —, siis pole sel tähtsust niikaua, kuni inimese tõelised kavatsused on head. Tuletagem meelde see väga illustratiivset stseeni, mida kirjeldatakse Urantias — ürginimene kaitsmas oma naist ja last. Kui otsustame tema üle ainult ta näoilme järgi, siis ei tundu ta lihtsalt metslasena; nähes aga tervet pilti, mõistame, et ta riskib eluga oma perekonna pärast. Või lubage mul meenutada teile Miikaeli maist elu. Paljudele ta kaasaegsetele tundus ta käitumine kõike muud kui täiuslik, isegi ta perekond hakkas teda peaaegu nõdrameelseks pidama; vaimselt piiratud ja traditsioonidest seotud juudid naersid ta üle, aga sellel polnud tema jaoks tähtsust — sellel pole tähtsust ka meie jaoks. Pole juhus, et raamatu autorid annavad meile nõu (ja hoiatavad): “Jeesus elas Urantial oma maapealset elu mitte isikliku eeskuju andmiseks surelikuks eluks selle maailma meestele ja naistele, vaid pigem kõrge vaimse ja innustava ideaali loomiseks kõigi maailmade kõigile surelikele olenditele.” [1585:1]

Täiuslik ja ebatäiuslik

Oleme käsitlenud esimest sammu täiuse poole — tahte täiuse poole, ja see on ainus täiuseaspekt, mis on saavutatav niisuguste madalate arenevate olendite poolt nagu inimesed. Kummaline küll, aga isegi selles nüüdses järgus pole me täiuse seisukohalt üldsegi nii madalad: Isa on end teile annetanud, pannud teisse oma vaimu; seepärast nõuabki ta teilt lõplikku täiuslikkust.” [449:2] Teiste sõnadega, osa meist — Mõtteadjuster — on juba täiuslik ja küsimus on ainult selles, kas me järgime seda osa või läheb see and meile kaduma.

“See on tõepoolest jumaliku armulikkuse ime, et ülevad ja täiuslikud Adjusterid pakuvad end tegelikult eksisteerima selliste aineliste loodud–olendite meeles, nagu seda on Urantia surelikud ...” [1192:6] Meid ei pruugiks see üllatada, et osa ebatäiuslikust on täiuslik: et Jumal on ühtsus, siis on universumite universumis kõik jumalikus korrelatsioonis. Seega, mitte ainult füüsiline, mõistuspärane ja vaimne valdkond pole omavahel tihedalt seotud, vaid ka “täiuslik ja mittetäiuslik on tõelises vastastikuses seoses ning piiritletud arenguline loodud–olend võib tõusta seetõttu Paradiisi, kuuletudes Kõikse Isa käsule …” [637:1].

Seega omandab selles perspektiivis manitsus täiuslik olla uue tähenduse: täiuslik olla tähendab teha koostööd täiusliku elanikuga meie sees, nii et täiusliku osa suhe ebatäiuslikku osasse suureneks pidevalt esimese kasuks. Me alustame oma edenemist väga tagasihoidliku, peaaegu mittearvestatava suhtega (venelastel on vanasõna, mis ütleb, et: kuldmünt on küll väike, aga ta väärtus on kõrge), ja peaksime hakkama muutma seda nii, et täiuslik osa kasvaks aina suuremaks. Seega tähendab “olge täiuslikud” seda, et tuleb järgida Salapärase Monitori juhatust: Jumal… on saanud teiesarnaseks, et teha teid endasarnaseks!” [1664:2]

Tee täiusele

Võiks loetleda palju täiusejärke, mida on kirjeldatud Urantia raamatus — täius Havona tasandil, Paradiisi Täius, Lõplikkuse Korpused. Aga ma usun, et pole vaja ümber jutustada — ja seejuures ebatäiuslikult — Urantia raamatu sisu. Selle asemel tahaksin juhtida te tähelepanu veel ühele autorite hoiatusele, mis tundub mulle väga tähtis.

Jumalik Nõuandja ja Nime ja Numbrita Olend selgitavad meile seda ideed: Surelikud lõpetajad on täielikult täitnud ajastu korraldust: “Teie olge täiuslikud!”, olles tõusnud sureliku saavutuse kõiksele teele. Nad on leidnud Jumala ja on selle tulemusena Lõplikkuse Korpusesse kohale seatud. Need olendid on jõudnud vaimu edenemise praeguse piirini, kuid mitte vaimu lõpliku staatuseni. Nad on jõudnud loodud–olendi täiuse praeguse piirini, kuid mitte loodud–olendi teenistuse lõpliku tasemeni. Nad on kogenud Jumaluse palveldamise täiust, kuid mitte kogemuste teel Jumaluseni jõudmise lõplikkust.” [348:3]

Pöörake tähelepanu sõnadele “”praegune piir”. Taas kord räägitakse meile, et täiusel enesel pole piire: piirid täiuse ees eksisteerivad vaid kui piirid teatud tasandite jaoks ehk täpsemalt, kui piirid olendi täiuse poole toimuva arengu iga järgu jaoks. Nagu mäletame, ei saa me kelleltki nõuda seda, mis pole talle ja selles arengujärgus saavutatav.

Niisiis, mitte ainult lõpetanute saatus pole lõpmatu, vaid ka täiuse saavutamine on piiride ja kitsendusteta. Ja ehkki mõtisklused lõpetanute võimaliku seitsmenda järgu üle pole meile eriti kasulikud, on arusaamine sellest, et täius pole iial täiuslik, otsustava tähtsusega. See on mõte, mis annab lõpliku tähenduse Isa käsule.

Täiustamine.... täiustamine... täiustatud?

Lubage, et püüan nüüd teha kokkuvõtte.

Olla täiuslik tähendab eelkõige — mitte iial, mitte hetkekski peatuda oma arengus, olgu see areng mõistuspärane, vaimne või muu. Selles mõttes täiustumine on arenemine. Kuni edeneme (liikudes sissepoole, nagu ütlevad raamatu autorid), seni täiustume. Lõppanalüüsis tähendab see tegelikult väga vähe, millises selle pika rännaku järgus leiame end sellel või tollel konkreetsel hetkel olevat. Et sellel teel pole lõppu, vaid on ainult algus, siis pole täius iial täiuslik.

Võib saavutada suhtelise täiuse ehk ebatäiusliku täiuse, selle või tolle omaduse, iseloomujoone, järgu, ülesande, suhte, emotsiooni, lahenduse, tulemuse täiuse, aga täiuslik täius tundub olevat midagi niisugust, mis on alati kusagil eespool. Ta on nagu silmapiir te ees: näib, nagu piisaks sellest, kui rännata ainult natuke edasi, ja jõuategi temani. Kui olete aga läbinud selle lühikese vahemaa, siis mõistate, et olete silmapiirist niisama kaugel kui oma rännaku algul. See muudabki igavese rännaku nii paeluvaks: arenev isiksus muutub aina täiuslikumaks, aga see ei tähenda, et see isiksus võiks mingis kindlas järgus või sfääris peatuda ja ütelda uhkelt ning rahulolevalt: “Noh, nüüd olen lõpuks täiuslik!” Isegi Miikael — täiusliku Jumaluse täiuslik Poeg — vajas seitset annetumist, et saavutada vajalikku kogemistäiust, mis tal puudus, ja just seepärast loodigi ta täiuslikuks.

Ja veel üks asi: mida täiuslikumaks muutute, seda selgemini näete, kui ebatäiuslikud te tegelikult olete! Läheb vaja täiustatud isiksust, mõistmaks kui ebatäiuslik ta on! Ainult alamad olendid — nagu me kõik oma argikogemusest teame — kalduvad olema endaga täielikult rahul. Seega on rahulolematus omaenda omaduste või tegudega kindlaks kasvava, s.t täiustuva isiksuse märgiks. Seega omandab käsk “olge täiuslikud” veel ühe aspekti: olge pidevalt rahulolematud, otsige teid ja vahendeid, et parandada seda, mis te olete, ja järelikult ka seda, mida teete.

Ja mida öelda küsimuse teise osa — manitsuse väärtuse kohta?

Noh, selge on see, et kui inimene kord juba mõistab selle Isa käsu tohutut tähendust, siis muutub ta elu täielikult, ja see ongi minu seisukohalt selle jumaliku kutse–käsu olulise tähtsusega väärtus. Inimese ellu ilmuvad mitte ainult uued väärtused, vaid sõna otseses mõttes muutub kõik. Usun, et miski ei suuda mõjutada inimese kogu elu niisugusel määral kui selge arusaamine sellest, kus ta on, kes ta on ja kuhu ta on minemas.

Tuletagem meelde, kuidas Urantia raamat defineerib religioosset inimest. Religioosne inimene pole see, kes käib kirikus, palvetab avalikult, organiseerib teenistusi või isegi viib läbi religioosseid tseremooniaid. Ei! Religioosne inimene on see, kes elab oma elu nii, nagu ta olekski juba Isa juuresolekus. Enamgi veel, niisugune inimene ongi teatud määral juba Isa ligiduses, isegi siis, kui ta on astunud õiges suunas ainult ühe esimese väikese sammu.

Kuidas saaks defineerida Isa käsu mõõtmatut väärtust? Kui väga ka ei püüaks, ei saa inimene loota seda ammendada — oleme aegruumiliste tingimuste poolt liialt seotud, et suudaksime täielikult mõista, rääkimata siis veel väljendamisest, seda igavest ja kõikjal olevat ideaali. Aga see ei tähenda, ja ei tohikski tähendada, et kõik seda laadi katsed oleksid aprioorselt kasutud. See illustreerib raamatus kirjeldatud fundamentaalset õpetamismeetodit: õppimist tegemise kaudu. Püüe olla täiuslik ja käituda täiuslikult viib inimese nendesamade püüete jõul, sõltumata sellest kui ebatäiuslikud need ka poleks, arusaamiseni täiuslikust; tõesti

“Olge kannatlikud ja vaprad, sest teid ootavad ees igavesed ajastud, milles omandate kogemuse täiuslikuks saamisel, nii nagu teie Isa Paradiisis on täiuslik.” [1961:4]