SURELIKU ELU TÄHENDUS, EESMÄRK JA VÄÄRTUS

Chris Moseley

Inglismaa

Mulle tundub see ülbuse tipuna, et seisan siin teie ees ja püüan seda teemat käsitleda. Siiski teen oma parima, et heita natukenegi tuhmi valgust sureliku elu tähenduse, eesmärgi ja väärtuse küsimusele.

Kui inimene sureb noorelt, ootamatult või vägivaldselt, siis kuuleme tihti väljendit “milline elu raiskamine”. Mõte on selles, et tolle elu eesmärk jäi saavutamata. Teiselt poolt ollakse aga seisukohal, et kaasaegne arstiteadus teeb kõige paremini oma tööd siis, kui suudab hoida inimorganismi iga hinna eest elus, ehkki sellest, mida mina arstieetikast tean, ei selgu, kas seda tingib see, et elu on loomupäraselt püha, või see, et surma ja üleminekut tundmatusse tuleb vältida viimase võimaliku hetkeni. Eutanaasia propageerijad võiksid väita, et nüüd suudab teadus säilitada sureliku elu funktsioneerimist tublisti üle punkti, milles see kaotab oma väärtuse, võimalik, et sinnani, kus elu tähendus lõpeb, ja vägagi võimalik, et isegi elu eesmärgi kadumiseni.

Oleme kõik tahteolendid, ja erinevalt madalamatest organismidest on meil võime nii peatuda ja tähenduste ning väärtuste üle mõtiskleda kui ka asju arvesse võtta. Ma ei kahtle selles, et võiksime paremini eristada asju, mõtteid ja väärtusi, kui meil oleksid morontia mota kaemused, aga surelikus eluski on võimalik saavutada nende mõningane kaemus. Niisamuti võib surelik religioosne usklik õppida eristama tõde, ilu ja headust, ja isegi vilksamisi nägema seda saladuslikku seost, mis eksisteerib nende kolme omaduse ning asjade, tähenduste ja väärtuste vahel.

Meil, Urantia raamatu lugejatel on see eelis, et võime vilksamisi näha seda, mis on ülesurelike olendite eksistentsi eesmärk, ja mõista, et meiegi eesmärk on tihedalt nende omaga seotud. Leheküljel 52 meenutatakse meile tohutut erinevust Havona olendite täiusliku teadmise ja vaba tahte olendite pälvitud kogemuslikul teel omandatud teadmiste vahel:

... [52:1]

ja kaugemal:

... [52:2]

See on siis surelikkuse dilemma: olla sunnitud õppima ja kogemuslikult omandama teadmisi sellest, kuidas eristada kestvaid väärtusi, tõelisi tähendusi ja jumalikke eesmärke. Suurem osa mu püüdest käsitleda täna seda dilemmat viib mind vaid mõne Urantia kirja juurde, ja ma tahaksin alustada viitamisest sajandale kirjale “Religioon inimkogemuses”. See on kiri, mis paneb meid peatuma ja vaatlema seda, mida tähendab üles kasvada.

Kasvamine ei seisne pelgalt täiskasvanu käitumismustrite, täiskasvanu teadmiste või isegi täiskasvanu väärtuste kindlas omandamises; meile räägitakse, et tõeline kasvamine tähendab õppimist, kuidas väärtustada muudki kogemust peale mõnukogemuse. Otsustades kaasaegse reklaami ja meedia järgi, peavad küll kõik väärtused olema lapselikud väärtused: meid õhutatakse pidevalt kogema kohest mõnu. Ja alaliseks eesmärgiks on panna mõnu näima võimalikult kohesena ja meelelisena. Muidugi on meedia ja reklaami ülesanne tegelda sellega, mis on mööduv; kuid inimajaloos pole meid iial varem nii järjekindlalt pommitatud nende sõnumitega — ma mainingi neid nüüd ainult seepärast, et need võivad kallutada mõjutatavaid meeli tõeliste ja kestvate täiskasvanu–väärtuste otsingult kõrvale ja ei iial loobuma lapselikest asjadest.

Kasvamine seisneb ka täiskasvanulojaalsuste õppimises. “Lojaalsust” võib olla raske defineerida, aga mina panen ta siin tähendama pidevat ja ustavat kinnipidamist mingist väärtusest, ja samaaegset paindlikku ning hetkevajadustele kohanduvat elamist. “Kulles saab kõige kiiremini konnaks siis, kui elab ustavalt iga hetke oma kulleseelust.” [1094:6]. Lapsed ei õpi täiskasvanutelt nii palju mitte selle kaudu, mida nood teevad või isegi mida räägivad, vaid pigem selle läbi, mida need näivad pidevalt uskuvat.

Normaalsed, terved inimesed on programmeeritud kasvama, ja see viitab sellele, et nad omandavad väärtusi. Teatud väärtustekogum on nõutavaks eeltingimuseks lapse kasvavale religioossele usule. Religioon muudab need väärtused püsivamaks — ja siiski ei kivista neid. Kui religioon oleks pelgalt inimese sotsiaalne funktsioon, mitte aga loomupärane impulss, mida saab edendada, siis kasvaksid ja areneksid inimindiviidid ja inimkogukonnad palju aeglasemalt. Olen kindel, et igaüks meist siin suudab ära tunda religioosset impulssi oma kaasinimestes, ja kui tunneme neid küllalt hästi, siis suudame ka näha, kas seda impulssi edendatakse ja julgustatakse. Aga me võime mitte suuta defineerida sõnades seda, mida tunnetame. Sellel pole midagi tegemist institutsioonilise religiooniga. Meil pruugib vaid tänapäeval vaadata Põhja–Iirimaad, nägemaks, et on võimalik pidada ustavalt kinni religiooni nimest ja välisest vormist, samal ajal aga hüljata täielikult religioosne impulss.

Märkate kindlasti, et reeglipäraselt viitan sureliku elu “väärtustele”, mitte aga ainulisele “väärtusele”. Tunnistan, et need pole tingimata üks ja seesama, aga loodan jõuda ühe hindamiseni teise kaudu. Samamoodi on ka “tähenduste” tundmaõppimisega: loodan jõuda kusagile, rääkides “elu tähendusest”. Aga teate, nendest kolmest asjast, mida täna siin vaatleme, on sureliku elu “eesmärk” see, mida saame kõige kergemini ja kindlamalt defineerida. Õpetused, millega oleme päri, ütlevad meile, et kogu sureliku elu eesmärk on tunda Jumalat, olla nagu tema ja täita me taevase Isa tahet. Aga ainult nende teise kahe — “tähenduste” ja “väärtuste” — hindamise kaudu võime saada aimu sellest, milline Isa tahe võiks olla.

Arenev, küpsev surelik meel leiab, et ta arusaamad, ta tähenduste taipamine nihkuvad järk–järgult, kuni jõuavad stabiilsuseni ja kindla veendumuseni; ja nii on see ka vaimse eluga: Adjusteri–juhitud indiviid leiab, et väärtused nihkuvad ja muutuvad, kuni ta leiab moraalsed ja religioossed kindlad veendumused, mis on sõltumatud ta kaasinimeste väärtustest. “Inimese meeldimised ja mittemeeldimised ei määra, mis on hea ja mis kuri; moraaliväärtused ei tulene soovide täitumisest ega emotsionaalsest lootuste nurjumisest.” [1096:7]. Aga isegi siis, isegi küpsuses, “väärtused ei saa kunagi olla staatilised; reaalsus tähendab muutumist, kasvu,” , öeldakse edasi lõigus 1097:2.

“Tähendused” ja “väärtused” on erilise tähendusega terminid Urantia raamatus, ja kirjad on vürtsitatud viidetega nendele. Surelikul meelel on raske hoida need kaks terminit lahus, eriti kuna vaimses mõttes ei saa üks eksisteerida ilma teiseta. Mind hämmastab see, et suhet tähenduste ja väärtuste vahel võib võrrelda sõnade ja lausete funktsioonidega tekstis: sõnad kannavad tähendusi, aga lause kui terviku hindamine on see, mis annab väärtuse.

See, mis teeb inimliku vastastikuse mõjutamise alati nii mitmekesiseks ja ennustamatuks, on fakt, et me kõik kasvame vaimselt ja mentaalselt erineva kiirusega, ja isegi ühes inimeses on kasvu vaimne ja mentaalne kiirus ilmselt erinev. Ei piisa sellest, et olla teadlik omaenda kasvukiirusest; vaimse elu osaks on olla teadlik teiste motivatsioonist. Raamatu sellesama kirja üks meeldejäävaid lõike on kirjeldus agressiivses poosis, ülestõstetud nuiaga seisvast koopaelanikust — olgu siis taustal mõõkhambuline tiiger või mitte – kes kaitseb oma perekonda. See illustreerib oivaliselt erinevat muljet, mille saame inimese käitumisest, kui meid on “õnnistatud avardunud silmapiiriga”. Enamikul meist on raske pidada alati silme ees tiigrit või perekonda, aga me teame, et seda näis Jeesus alati suutvat teha, ja et see on väga kasulik õppetund temalt õppida.

Ja kui ahastame selle pärast, et surelikud ei suuda hinnata tähendusi ja väärtusi nagu Jeesus, siis ammutagem julgust Urantia raamatu suurest surelikust — Rodanist Aleksandriast. Olen kindel, et kui Aleksandria suur raamatukogu poleks maha põlenud, siis võiksime selle suure filosoofi kohta puhtinimlikest allikatest rohkem teada saada. Milline vaatepiiri avarus pidi tal olema, et nentida niisuguseid asju nagu: “Progressi jätkumiseks peab inikond iga kümne põlvkonna järel elamiskunsti uuesti selgeks õppima.” [1772:4]. Tema filosoofia oli põhjalik, järjekindel ja ka loogiline. Rodanil on meile palju rääkida sellest, mida ta õppis Jeesuselt sureliku elu tähenduse, eesmärgi ja väärtuse kohta. Leheküljel 1773 märgib ta inimeste ja loomade eksistentsitasandeid võrreldes:

“Loomad ei arutle elu eesmärkide üle, seepärast ei muretse nad kunagi ega soorita ka enesetappu. Enesetappude esinemine inimeste seas näitab, et need olendid on puhtloomalikult eksisteerimisetapilt kõrgemale tõusnud ning nende uurimispingutused ei ole neid viinud sureliku eksisteerimise kunstipärastele tasanditele. Loomad ei tea elu tähendust; ainult inimene on võimeline väärtusi ära tundma ja tähendustest aru saama, kuid ta on teadlik tähenduste tähendusest – ta on teadlik oma arusaamisvõimest.” [1773:2]

Mitte kogu Rodani filosoofia polnud unikaalne ja kõik polnud õpitud Jeesuselt: tema uskumusi üksikasjalikult esitava osa pealkirjaks pole lihtsalt mitte “Rodani filosoofia”, vaid “Rodani Kreeka filosoofia”, meenutades meile, et ta oli range mõtte sajanditepikkuse traditsiooni pärija. Filosoofia eriteadlasele oleks väga kasulik uurida, millised punktid on Rodani filosoofial ühised Platoni, Aristotelese ja teiste suurte Kreeka filosoofide õpetustega, kuid selle käsitlemisse ma praegu ei lasku. Kõige ilmsemaks Rodani unikaalsuse tõendiks on aga see, et ta õpetused olid küllastunud tõelise jumalikkuse tundest.

Rodan oli võimeline Meistri palveldava meditatsiooni kombes märkama, kuidas niisama loomulikult nagu hingata on inimolendil võimalik “elavdada ja süvendada kõrgeimat elueesmärki” [1774:3], kohanduda uutele tähendustele ja hinnata ülimaid väärtusi. Ta ütleb ise, et see, mida Jeesuse õpetused lisasid tema enda omale, oli “kindel suund” [1775:1].

Ma nimetan Meistri harjumust loomulikuks nagu hingamine, sest Rodan näis tajuvat seda sisse– ja väljahingamisena: Ta on praegugi mägedes jõudu saamas, samal ajal kui meie siin energiat välja anname.” [1777:2]

Kahe või enama inimese ühendus, ütleb Rodan, aitab suunata ja avardada tähenduste taipamist ning väärtuste hindamist. “Pole hea olla üksi”, sest inimesed saavutavad palju üksteise kaemustest. Kaks küpset isiksust võivad toetada teineteist, isegi kui nad elavad ebaküpses sotsiaalses keskkonnas.

Küpsus on mõiste, mida Rodan rõhutab pidevalt; ta kaldub vaatlema isiksusi nende küpsusastme seisukohalt — ja küpse indiviidi üks märke, meenutab ta meile, on hoolitseda kaastundlikult vähem küpsete eest. Võiksime öelda, et temale on küpsuse ja tarkuse omandamine ise sureliku elu väärtuseks.

Religiooni käsitledes asus Rodan väga rangele seisukohale, ja kui me meenutame endale, mida on meie Raamatul öelda Kreeka filosoofilise mõtte kohta [1078], siis on see vahest arusaadav. Nagu me kõik teame, arendas antiikne helleni kultuur välja rühma inimesekujulisi jumalaid, kelle iseloomulikud jooned olid rohkem inimlikud kui jumalikud, ja kellesse kreeklased ei suhtunud liiga tõsiselt isegi enne Melkisedeki õpetuste saabumist nende hulka. Monoteism, mis oli mujal kuuendal sajandil eKr juurdumas, Kreekas ei juurdunud. Ja siiski astus Kreeka suuri intellektuaalseid samme — ühtlustatud kirjasüsteemi väljaarendamisel pidi olema selles suur osa, aga see ei suuda selgitada kõike. Seega olid Rodanile eelnenud Kreeka filosoofias tähendused vägagi esiplaanil; väärtused olid palju suhtelisemad. Rajades endale küünarnukkidega teed välja eelarvamustest ja hirmust vana panteoni jumalate ees, ei kindlustanud nad ülima väärtusega ideaale, vaid rahuldusid Mõtte enese vooruseks muutmisega. Meie Raamat ütleb meile, et “Sokrates, tema järel aga Platon ja Aristoteles õpetasid, et voorus on teadmine.” [1079:3]. Vastandades seda väärtussüsteemi preestrite surve all oleva, Piibli poolt valitsetava heebrealaste religiooniga, jätkab Raamat, märkides: “Ristiusu jõud tulenebki suures osas sellest, et see on palju üle võtnud nii heebrea moraaliõpetusest kui ka kreeka mõttest.” [1079:5]

Niisugune olukord koos sukeldumisega müstitsismi kultustesse, mis tekkisid pärastpoole, selgitab teatud ulatuses Rodani ususüsteemi ja muudab veelgi märkimisväärsemaks ta saavutused väärtuste süstimisel — kindlate, absoluutsete ja ülimate väärtuste süstimisel valitsevasse intellektuaalsesse filosoofiasse, milles domineerisid tähendused.

Raamat selgitab ka seda, miks Rodanit mõjutasid nii väga “ideaalid”: “Madalamad religioonid kujundavad oma Jumala-ideed inimsüdame loomuliku seisundi järgi; kõrgemad religioonid nõuavad, et inimsüda tuleb viia vastavusse tõelise religiooni ideaalide nõuetega.” [1781:2]

Ja nii teatas Rodan, et ta uskus Jeesuse evangeeliumisse ja pühendas oma ülejäänud elu sellele; ta suri varakristlaste hilisemate tagakiusamiste ajal, nagu meile räägitakse. Kakskümmend sajandit tagasi elanud mehena oli Rodanil kui tõeotsijal meiega võrreldes nii eeliseid kui ka raskusi: tal oli tohutu eelis olla otsekontaktis Jeesuse värskete uute õpetustega ja arukust võtta omaks nende tähendus ning tähtsus; aga raskusi tegi see, et tema taga oli ülemäära intellektualiseeritud filosoofiline traditsioon.

Mis on meil? Selle asemel, et omada Jeesust oma kaasaegsena, on meil võimalus omaks võtta Viienda Epohhilise Ilmutuse värsked uued õpetused. Mulle meeldib mõtelda, et sajandite pärast tuleb aeg, mil need õpetused on juba kujundanud omaenda religioosse traditsiooni. Selge on see, et sellel ilmutusel on meile sureliku elu tähendusest ja väärtusest ja eesmärgist palju õpetada, ja et see käsib meil mõtelda meist endist kui surelikest täiesti uutmoodi: et meis on Jumala fragment, keda meil tuleb nimetada Mõtteadjusteriks; et meil on alateadlik, teadlik ja üliteadlik meel; et me elame põhiolemuslikult heatahtlikus ja korrapärases universumis, mille suurust ja mõõtmeid ja korraldust võiksime täielikult mõista, kui me meeled suudaksid võtta seda tervikuna vastu.

Seega on meil võimalus avardada inimelu tähenduse mõistet inimelu väärtust ja inimelu eesmärki. Viies Epohhiline Ilmutus defineerib oma eesmärgi selgelt, nagu ma juba ütlesin. Aga meie individuaalsetel eludel võib olla tähendus ja väärtus meie endi ja Jumala jaoks vaid siis, kui püüame tõusta kõrgemale sellest, mida raamat nimetab “rutiinseks teadvusetasemeks” (1207:4), tõusta teadmisetasandilt välja usutasandile. See tähendab, usu, mitte aga pelga uskumuse tasandile. Leheküljelt 1114 loeme:

“Uskumus on alati piirav ja siduv; usk on avardav ja vallandav. Uskumus kinnistab, usk vabastab. Ent elav religioosne usk on enam kui üllaste uskumuste kogum; see on enam kui ülendatud filosoofiline süsteem; see on elav kogemus vaimsetest tähendustest, jumalikest ideaalidest ja ülimatest väärtustest; see on Jumala tundmine ja inimese teenimine. Uskumused võivad saada rühma omandiks, kuid usk peab olema isiklik. Rühmale võib sisendada teoloogilisi uskumusi, kuid usk võib kerkida esile vaid iga üksiku uskliku südames.” [1114:6]

Ja meie raamat defineerib tõepoolest kategooriliselt elu tähenduse ja väärtuse, nii nagu see on kokku võetud Jeesuse sõnades peatükis “Kõnelus reaalsusest” kirjas “Teel Rooma”:

“Elu on algse kosmilise põhjusliku seose kohandamine universumi olukordade nõudmistele ja võimalustele ning see tekib Kõikse Meele toimel ja käivitub Jumala kui vaimu vaimusädemest. Elu tähendus seisneb selle kohandatavuses; elu väärtuseks on selle arenemisvõime – isegi kuni jumalateadvuse kõrgusteni.” [1434:6]

See on üks Jeesuse paljudest ütlustest, milles on teiste maailmade kohta rakendatavuse kõrvalmaik — “teistele maailmadele meeldib kopeerida”, nagu võiks öelda kosmiline ajakirjanik. See, mis kehtib Urantia sureliku elu väärtuse ja tähenduse kohta, on eeldatavasti tõsi Nebadoni kõikide asustatud maailmade surelike elude kohta. Sel viisil avaldas Jeesus oma jumalikku loomust oma noorele kaaslasele Ganidile nende rännakute ajal.

Lubage mul lõpetada see katse defineerida sureliku elu tähendust, eesmärki ja väärtust, tsiteerides mõned lõigud ilmutuse viimasest kirjast. Leheküljelt 2094 loeme:

“Kõikne reaalsus koosneb vaid kolmest elemendist: fakt, idee ja suhe. Religioosse teadvuse jaoks on need reaalsused: teadus, filosoofia ja tõde. Filosoofia kalduks nägema neid tegevusi mõistuse, tarkuse ja usuna – füüsilise reaalsusena, intellektuaalse reaalsusena ja vaimse reaalsusena. Meie tavatseme nimetada neid reaalsusi asjaks, tähenduseks ja väärtuseks.” [2094:1]

Ja natuke edasi selsamal leheküljel:

“Inimmeel ei loo reaalseid väärtusi, inimkogemus ei anna universumi-taipamist. Taipamisvõime, moraalsete väärtuste äratundmise ja vaimsete tähenduste eristamise suhtes võib inimmeel teha ainult järgmist: avastada, ära tunda, tõlgendada ja valida.” [2094:9]